Nikolai von Glehn. Mees, kes rajas Nõmme
9.0
2 hindajat

43. Nikolai von Glehn. Mees, kes rajas Nõmme
Leho Lõhmus, Heldur Kajaste

Nõmme Heakorra Selts kuulutas 2008. aastal välja ausamba konkursi seltsi asutajaliikme ja Nõmme linna rajaja Nikolai von Glehni mälestuse jäädvustamiseks. Konkursi võitsid skulptor Aivar Simson ja arhitekt Kalev Lepik. Alates Nõmmele linnaõiguste andmise 85. aastapäevast seisab Mustamäe veerul pronksist mees, kel käed ja süda avatud Nõmmele ning rinnal kiri „Seie saagu lenn!” Glehni kuju vaatab Nõmme väravas linna ajaloolise keskuse poole: siinsamas on renoveeritud legendaarne turuhoone ja populaarne kultuurikeskus, mille elavat tegutsemist on lipuväljakult hea jälgida. Tallinna linna, Nõmme Linnaosa Valitsuse, Nõmme Muuseumi, Nõmme Heakorra Seltsi ja paljude nõmmekate mõttejõu ning annetuste toel sai võimalikuks teha tänukummardus linna rajaja sambale kirjutatud sõnadega: „Tänulikult Nõmmelt!”


Lisas Marge-Elin Roose 11.10.2012
Pane hinne:
Kirjad Siberist
9.0
1 hindaja

44. Kirjad Siberist
Silvi Korp

Raamatus kirjeldatakse ühe eesti pere käekäiku Eestimaa murrangulistes oludes aastatel 1939–1958. Noor pere rajas oma elu arvestades meie Eesti riigi kestma jäämist. Tulid Teine maailmasõda ja võõrvõimude okupatsioonid, mis tingisid inimeste elukäigu muutumise vastavalt võõrvõimude nõuetele. Eestit okupeeriv riik korraldas mobilisatsiooni ja Eesti noored mehed pidid minema võõrarmeesse. Vastaspoolel sõdinud riik vallutas meie maa ja mobiliseeris omakorda sõjaväkke need Eesti mehed, kes olid saanud armeeteenistusealiseks. Nii panid võõrvõimud meie mehed rindel võitlema üksteise vastu, kujunes vennatapusõda. Kui sõda lõppes, hakkas võitnud riik oma seaduste järgi kohut mõistma ja vastaspoolel sõdinud mehed pandi vangi ning nende pered – naised, lapsed, emad, isad – küüditati Siberisse. Osa tekstist põhineb autori pere Siberist koju saadetud kirjadel ajavahemikust 1949–1957. Kirjad on toodud ära ehedalt (ilma muutusteta kirjapildis). Need on originaalkirjad, mille autori pereliikmed kirjutasid kodumaale jäänud sugulastele. Autori isa vangistati ja ema kahe alaealise tütrega küüditati Siberisse 25. märtsil 1949 ning varandus võeti ära. Autori tädipoeg leidis kirjad peale oma ema surma 2010. aastal. Kirjade faktirohke materjal tolle aja olustiku kohta oli nii huvipakkuv, et sündis idee autentsete faktide põhjal kirjutada raamat ühe perekonna saatusest.


Lisas Marge-Elin Roose 26.11.2012
Pane hinne:
Pitka ja pitkapoisid - legendid või tõelisus?
9.0
1 hindaja

45. Pitka ja pitkapoisid - legendid või tõelisus?
Mati Mandel

Raamat jutustab admiral Johan Pitka katsest taastada okupatsioonide vahetumisel 1944. aasta sügisel analoogiliselt 1918.–1920. aastaga iseseisev Eesti Vabariik. Eestlaste katse Punaarmeele vastu hakata ebaõnnestus, sest poolte jõud olid ebavõrdsed. Eestlastel nappis nii relvastust ja laskemoona kui ka oskusi ning kompetentseid komandöre. Seetõttu vahetus Saksa okupatsioon uuesti Nõukogude okupatsiooniga. Johan Pitka ise jäi kadunuks. Admirali kaaslased ja üks osa tema üleskutsele vastanud noorukeid hukkusid lahingutes või hilisemates heitlustes julgeolekuorganitega, teine osa arreteeriti ja tegi läbi rasked laagriaastad. Paljude pitkapoiste, nagu ka admirali enda saatus on jäänud saladuseks. Vastupanu okupatsioonivõimudele näitas selgelt rahva enamuse soovi elada iseseisvas riigis. Vihjeks tulevikupüüdlustele oli ka tõsiasi, et vastupanu keskuse – Keila linnavalitsuse – majal lehvisid veel järgmisel päeval peale Punaarmee saabumist sinimustvalged lipud. Tuginedes uutele arhiiviallikatele ja kaasaegsete mälestustele püüab raamat võimalikult täpselt selgitada Pitka ja pitkapoiste eesmärke, tegevust ja saatust traagilisel 1944. ja järgnevatel aastatel.


Lisas Marge-Elin Roose 03.01.2013
Pane hinne:
Eesti uuema rahvalaulu kujunemine
9.0
1 hindaja

46. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine
Ingrid Rüütel

Käesolev teos on pühendatud ühele huvitavale, aga ühtlasi ka väga mitmetahulisele,keerukale ning seni peaaegu uurimata nähtusele eesti rahvalaulu ajaloos - üleminekule vanalt regivärsiliselt laulult uuele, nn lõppriimilisele rahvalaulule. Uuema rahvalaulu võidulepääs XIX saj.2.poolel ei tähendanud hoopiski üksnes rahvalaulu vormi muutumist. Me võime kõnelda murrangust kogu laulutraditsioonis, mis saatis murrangulisi sündmusi ajaloos ning sellega seotud muutusi rahva vaimses palges. Raamat tutvustab uuemate rahvalaulude varasemat kihistust, mida tuntakse seni väga vähe. Toimetanud: Kanni Labi Muusikatoimetaja: Tiiu Otsus Kujundus: Pille Niin Noodigraafika: Edna Tuvi


Lisas Marge-Elin Roose 22.01.2013
Pane hinne:
Mälestused
9.0
1 hindaja

47. Mälestused
Ilmar Raamot

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale.Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: „Mälestused I“ (Vaba Eesti, 1975) ja „Mälestused II“ (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.


Lisas cantabile 29.01.2013
Pane hinne:
Kümme aastat valges majas. Ausalt ja avameelselt
9.0
1 hindaja

48. Kümme aastat valges majas. Ausalt ja avameelselt
Aare Laanemäe

Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles mälestusteraamatus oma kümneaastast tööd parteifunktsionäärina „valges majas”, kus asus Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee. Ta kirjeldab värvikalt tollaste olulisemate parteiotsuste tausta, omavahelisi suhteid keskkomitees, NLKP Keskkomitee kontrollreide Eestisse, kohtumisi Eesti NSV teadus- ja kultuurieliidiga jpm. „Võimalik, et olulisim motiiv raamatu kirjutamiseks oli soov heita pilk oma hingesügavustesse, et saavutada seesmine rahu,” tunnistab autor. „Sellest ilmnes, et olen siiani mõne oma valikuga rahul, mõne puhul aga tunnen kahetsust ja isegi häbi.” „Kümme aastat Valges majas” on järg autori memuaaridele „Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis” (2011).


Lisas cantabile 14.06.2013
Pane hinne: