Kuidas valida robottolmuimejat? Millist robottolmuimejat osta? - Arvustus.com

Robottolmuimeja plussid

Vähesed peavad tolmu pühkimist ja üldse koristamist enda lemmiktegevuseks – hea meelega jätaks selle ikka kellelegi teisele teha. Põrandalt tolmu kogumine on aga üks töö, mille jaoks koristajat ei ole vaja palgata – appi tuleb robot. Ehkki ka parim robottolmuimeja ei ole võrdne vastane suure võimsusega tavatolmuimejale, võib robot inimese elu siiski päris mugavaks teha.

Robottolmuimejat on lihtne kasutada, ta töötab ise ettenähtud ajal ja ei vaja inimese abi. Väike ja madal robot pääseb paremini voodite ja diivanite alla; tavalise tolmuimejaga on sellistest kohtadest keeruline või tüütu tolmu võtta. Robot koristab hoolikalt ja nurisemata ka suured põrandapinnad ja seda nii tihti, kui peremees või perenaine soovib. Ainult kokkukogutud prahi prügikasti viskamisega robot hakkama ei saa, seda peab inimene tegema.

 

Robottolmuimeja näol on tegemist küllaltki uue tehnoloogiaga, kuid põhilised suunad on umbes 15-aastase arengu tulemusena juba välja kujunenud.

 

 

 

 

Robottolmuimeja ajalugu

 

Maailma esimest robottolmuimeja prototüüpi esitles Electrolux 1997. aastal ja see oli tolle ajal täielik ulme – mõelda vaid, robotid teevad inimese eest kodutöid!
Electrolux Trilobite kasutas ruumis navigeerimiseks ultrahelilokaatoreid, ning vältis nende abil ka kokkupõrkeid mööbli ning koduloomadega. Tööd alustades tegi Trilobite toale mööda seina ääri ringi peale ja arvutas ruumi pindala. Pindala järgi oli määratud ruumi koristamiseks kuluv aeg – kui kaua pidi koristusrobot rahuldava tulemuse saamiseks mööda tuba ringi sõitma. Roboti teekond oli juhuslik ja ettearvamatu – kui sensorid nägid teel takistust, jäi robot enne seda seisma, pööras ennast mõnes teises suunas ja jätkas teekonda kuni järgmise takistuseni. Nii liikus robot kuni ruumi pindalale ettenähtud koristusaja täitumiseni või akude tühjenemiseni (40-60 min). Roboti trepist allakukkumise vältimiseks või märgadest ruumidest eemalehoidmiseks tuli põrandale kleepida magnetriba.

 

 

Osta seda Rootsi ulmetehnikat aga veel ei saanud. Prototüüp küll töötas, kuid siiski möödus veel tervelt 4 aastat arendustööd ning alles 2001. aasta jõuludeks jõudis poodidesse robottolmuimeja täiendatud ja parandatud versioon Electrolux Trilobite ZA1. Muuhulgas sai robot täiustatud navigatsioonisüsteemi – sonar kattis 8 mikrofoni abil kogu 180 kraadise ala roboti liikumissuunas ja oskas teele sattunud takistusest ümber sõita ning oma teekonda jätkata. Uuele mudelile oli lisatud ‘Spot cleaning’ funktsioon – robot puhastas kaks korda järjest 1 m² suuruse ala enda ees, ning kiirkoristus – automaatne koristusaja määramine jäi sel juhul vahele ja robot asus kohe koristama. Peale koristamist oskas tolmuimeja ka ise laadimisjaama tagasi pöörduda.

2004. aastal tuli välja mudeliuuendus Electrolux Trilobite 2.0 / ZA2. Tootja teatel tehti üle 200 muudatuse ja uuenduse, näiteks oli lisatud taimer roboti tööaegade määramiseks ning infrapunasensor, mille ülesanne oli jälgida, millal põrand lõpeb ja trepp algab ning vältida põrandal olevasse veeloiku sõitmist. Uus versioon ei takerdunud enam ka juhtmetesse, vaid oskas harja vastassuunas ringi ajades end neist vabastada.

 

 

Säärase tehnikaime soetamiseks tuli aga maksta ränka hinda, Euroopas 1500 € ja USA-s $1800. Eestiski oli see mudel müügil ning maksis Stockmannis 25000 krooni.

Hoolimata meeletust hinnast ei olnud Trilobite kaugeltki veatu. Toa nurgad ja seinaääred jättis ta täiesti puutumata, kusjuures tootjapoolne lubadus oligi koristada 95% põrandapinnast. Toa seinte ääres sõitmine koristusaja arvutamiseks võttis kaua aega (kuni 15 min) ja tööaja arvutus oli üsna optimistlik – põrandal võis veel olla koristamata piirkondi, kui robot juba tolmuimeja välja lülitas ja laadimisjaama otsima sõitis. Hea koristustulemuse saamiseks oli Electroluxi tolmuimeja mootor tehtud küllaltki võimas, kuid 18V / 55W mootor tegi 18 000 p/min juures pea samasugust lärmi nagu harilik tolmuimeja ja kulutas ka agaralt akusid (koos rataste mootoritega oli koguvõimsus 90W).

 

Koduse koristusroboti loomisel proovisid sajandivahetuse paiku kätt mitmed tootjad, kuid areng toimus pigem suuremate ja võimsamate seadmete suunas, mille hind oli samuti võimas. Ekstreemne näide on Dyson DC-06, mis kunagi müügivalmis ei saanudki. Oma 70 sensori ja 3 erineva arvutiga ei oleks see ilmselt töökindlusega hiilanud, lisaks oleks müügihinnaks kujunenud umbes 3000€, nii lõpetas Dyson kodukatsetuste ajal projekti. Edukaks osutus aga täpselt vastupidine arengusuund.

 

 

 

 

 

 

 

 

iRobot Roomba

 

1990. aastal MIT robootikute poolt asutatud ja näiteks ka USA armee tellimusel pommiroboteid konstrueerinud ettevõte iRobot püüdis luua lihtsa, kuid odava ning kõigile kättesaadava koristusroboti. Arendustöösse kaasati suured USA koristusseadmete- ja puhastuseksperdid Tennant ja Johnson/Diversey ning mänguasjatootja Hasbro ning 2002. aasta oktoobris kuulutatigi välja uudistoode Roomba(TM) Intelligent FloorVac. Tegemist oli lihtsa konstruktsiooniga koristusrobotiga, mis oli oma Rootsi konkurendist poole väiksem, poole kergem, poole kiirem ja peaaegu sama tõhus.

iRobot kasutas Roomba turundamisel osavalt ära oma militaarset ajalugu ja ei jätnud mainimata, et hetkel Iraagis töötavad pommirobotid just nende loodud on. Müügistrateegia valik osutus õnnestunuks ja Ameerika oli vaimustuses. Populaarsusele ja müügiedule aitas muidugi kaasa ka Roomba hind, $200 oli peaaegu 10 korda Electroluxi robotist odavam. Roomba tolmuimejaid hakkasid müüma ägedatele tehnikavidinatele spetsialiseerunud poed Brookston, The Sharper Image ning Hammacher Schlemmer, nii et veel enne kui koduperenaised uuest koristusrobotist teadagi said, oli Roomba tehnika- ja robotihuviliste ringkondades juba kuulus.

 

 

Roomba konstrueerijatel tuli ruumipuudusel ja akukestvuse huvides järele anda tolmuimeja võimsuse osas. Kallitest navigeerimissüsteemidest loobuti samuti, robotil oli vaid 2 põrkesensorit, mille abil ta sai teada, et oli millelegi otsa sõitnud ja tuleb suunda muuta, ning üks külje peale vaatav infrapunasensor, mille abil robot oskas mööda seinaääri liikuda. Roomba käivitamisel tuli kasutajal valida, kas tegemist on väikese, keskmise või suure toaga, sellest sõltus roboti tööaeg.

 

Järgmised Roomba mudelid 2003-2006 (2. põlvkond ehk Discovery, hiljem 400-seeria) oskasid juba ise ruumi suurust arvutada, seda tegid nad pikima takistusteta läbitud teekonna põhjal. 2. põlvkond sai ka pöörleva harja, mis seina äärest tolmu põhiharjale ette pühkis. Lisati ka mustusesensorid – mikrofonid, mis reageerisid sissepühitud prahi häälele ning käskisid robotil prügirikkas kohas veel mõned korrad tiirutada. See muutis puhastamise palju efektiivsemaks, konkurendid sõitsid mustusest hooga läbi ja ajasid selle veelgi rohkem laiali. Lisati ka ‘Spot cleaning’ funktsioon ja mõnel 400-seeria Roombal oli ka laadimisalus ning mõnel pult, millega sai puhastusprogrammi käivitada, taimeri kellaaegu määrata ja ka ise robotit juhtida. Akukestvust suudeti samuti parandada, 2. põlvkonna Roomba võis järjest töötada kuni 90 minutit, konkurendid vaid 30-60 minutit.

Esimeste põlvkondade Roomba robottolmuimejaid oli väga erinevate nimede, värvide ja hindadega, mis sõltusid roboti lisavarustusest.

 

 

 

Roomba 3. põlvkonna (2007-2010) erinevaid mudeleid hakati kõlavate nimede asemel nummerdama (500-seeria) ja samal ajal müüdi edasi ka numbrikombinatsioonideks ümbernimetatud eelmise põlvkonna odavamaid mudeleid (400-seeria). 500-seeria sai infrapunasensorid, mis aitasid enne kokkupõrget mööbliga veidi kiirust vähendada – varasemad mudelid tegid seda täiskiirusel. Kaitseks mööbli rikkumise vastu müüdi lausa Roombale ümber käivat pehmendusriba. Kokkuhoidlikumad kasutasid selleks näiteks ka aknatihendit.

 

 

3. põlvkonna robot ei jäänud enam ka juhtmetesse kinni, vaid oskas harjad tagurpidi käima panna ja ennast ise lahti päästa. Külgmine kogumishari vahetati suurema ja tihedama vastu. Suur muutus võrreldes varasemate põlvkondadega toimus uue roboti ehituses – tolmuimeja koosnes moodulitest, mida kasutaja sai kergesti lahti kruvida. See oli oluline muutus, sest kui varem tuli rikkiläinud robot ühes tükis remonti saata, siis alates 500-seeriast sai kasutaja katkise detaili väga lihtsalt välja vahetada. Roomba 3. põlvkonna paremini varustatud mudelid said tavalisel tolmukogumiskasti asemele suurendatud mahuga Aerovac-mooduli, mis tugevama õhuvoolu abil ka tolmuimeja harju pidi puhastama.

 

 

 

 

 

 

 

Puhastamine ja hooldus

 

Puhastamise ja hoolduse vajadus on üldiselt peaaegu kõigi robottolmuimejate nõrk külg. Tolmukogujat peab tühjendama kõigil tolmuimejatel, kuid puhastada tuleb ka tolmuimeja harju ning seda juba 1-2 kasutuskorra järel, sest karvade ja tolmuga ummistunud harjad ei puhasta enam tõhusalt, ka kipuvad ummistunud harjade mootorid üle kuumenema ja läbi põlema. Tolmuimeja harjad ummistuvad eriti kergesti, kui peres on lemmikloom või kellelgi pikad juuksed. Tolmuharjade puhastamine ei ole muidugi just kõige nauditavam töö, isegi kui kasutada spetsiaalselt selle töö jaoks loodud erivahendeid.

 

 

2011. aastal sai uus Roomba põlvkond HEPA-filtrid ja täiustatud tolmuimeja-mooduli Aerovac II, mis pidi aitama veelgi paremini tolmuimeja harju puhastada. HEPA-filtritega mudeleid hakati nimetama 700-seeriaks, kuigi ülejäänud tehnika pärineb endiselt 3. põlvkonnast. Üldiselt kehtib Roomba puhul reegel: mida suurem number, seda uuem ja täiustatum või rohkemate lisadega ja kallim mudel.

 

 

 

2013. aastal ilmus Roomba 800-seeria, millel suurima uuendusena on täiesti loobutud harjadest, uus süsteem kannab nime AeroForce ja koosneb kahest teineteise vastu käivast kummirullist, mis tolmuosakesi ja prügi põrandalt üles tõmbavad. Veel on täiustatud õhukanalite kuju, mille tulemusena kättesaadava tolmu hulk kasvas 50%. Uuendusi on tehtud ka tolmuimeja mootori juures, nii et imemisjõud on väidetavalt 5 korda vanast mudelist tugevam. Ka tolmukogumise konteiner on varasemaga võrreldes 60% suurem.

 

Tippmudel Roomba 886 maksab Eestis 749€, kõigist lisadest loobudes saab odavaima Roomba 616 kätte 330€ eest. Nende vahele jääb ligi 10 erineva varustuse ja hinnaga mudeli. Odavaim Roomba oli muide vaid $129 maksnud Roomba Dirt Dog (2007), millel tolmuimeja-osa ei olnudki, ainult pöörlev hari ja prahikogumisnõu.

 

 

 

 

 

Vastu tulles robotihuvilistele tehnikasõpradele on alates 2. põlvkonnast Roombat arvutiga ühendades võimalik robotiga suhelda ja seda juhtida. Lisaks sellele müüb iRobot programmeeritavat iRobot Create komplekti, millel puhastusfunktsioon puudub, selle asemele saab kinnitada lisasensoreid, kaameraid jms ning programmeerida robotit tegema ükskõik mida.

 

 

 

 

 

 

 

 

Odavad koopiad

 

Roomba edu ei jäänud märkamata ka Hiinas, kuid väljaspool oma koduturgu sealseid tootjaid edu ei saatnud, sest USA-s kaebas iRobot kõik järeletehtud Roombade tootjad kiiresti kohtusse. Erinevaid Hiina robottolmuimejaid oli kümneid, kui mitte sadu; üks tuntumaid Roomba-koopiaid CleanMate QQ1 ilmus 2004. aastal ja seda ostsid ilmselt inimesed, kellel oli raha tõesti väga vähe või kelle Roomba oli parajasti kuuks ajaks remonti saadetud. Ega esimeste põlvkondade Roombad ei saanud samuti töökindlusega kiidelda, kuid CleanMate QQ1 oli veelgi kehvem. Akude garantiiaeg oli näiteks 6 kuud.

CleanMate-nimelist tolmuimejat müüdi paljude erinevate brändinimedega: Infinuvo, Metapo, RobyClean, PakWang jms ning selle hind oli Roombast palju odavam, vaid $150. Ostjaid meelitati kummaliste omadustega – näiteks oli roboti all UV-lamp, mis pidi koristamise ajal baktereid hävitama, ka vilkus roboti liikumise ajal külje peal tuluke.

 

 

Koristustulemus oli aga kehvem kui Roombal, imemisvõimsus oli erakordselt nõrk ja tolmuimeja ummistus kergesti. 2006. aastal müügile tulnud Cleanmate QQ-2 sai laadimisaluse ja taimeri, muus osas ei muudetud midagi. 2011. aasta mudel Cleanmate QQ-3 sai lisaks ühe virtuaalseina.

 

Roomba Scheduler vs. Cleanmate QQ-2

 

 

 

 

 

Tark tolmuimeja

 

Isegi Lõuna-Korea suurtootjad LG ja Samsung ei leidnud pikka aega ühtegi nõksu, kuidas patriootlikele ameeriklastele meeldida. Lõpuks siiski näkkas: LG avastas ühe omaduse, mille poolest Roombast erineda ja 2009. aasta lõpus sai LG valmis esimese Roboking Dual Eye tolmuimeja, millel oli 2 kaamerat. Üks kaamera oli suunatud lakke, teine otse ette. Ka Samsung ei jäänud kaugele maha – juba 2010 alguses tuli müügile samasuguse laekaameraga Samsung Navibot.

Lae kuju järgi suutsid Roboking ja Navibot määrata oma asendi ja asukoha ruumis ning need robotid pidasid ka meeles juba puhastatud pinnad. Kuigi lae pildi järgi orienteerumine ei olnud sugugi veatu, oli selline areng suur samm edasi: seni pime ja loll masin sai silmad ja aju.

 

 

Aastate jooksul oli arendatud küll Roomba imemisvõimsust ja liikumiskiirust, kasvanud oli tööaeg ja vähenenud akude laadimisaeg, kuid puhastamise efektiivsus oli endiselt esimese mudeliga samal tasemel. Roomba töötab juhuslikkuse põhimõttel – ta lihtsalt liigub ruumis suvaliselt ringi, nii et mõnest kohast sõidab ta üle 5 või isegi 10 korda, mõnest kohast aga ainult korra või üldse mitte. Niimoodi pimesi koristamine võtab väga kaua aega. Kui ruum ei ole korrapärase kujugae või roboti teel on palju aeganõudvaid takistusi, näiteks toolijalgu, tuleb tööaega veel täiendavalt pikendada.

Mitme toa koristamisel tuleb sellist juhuslikult liikuvat robotit hoida ühes toas kinni kuni sellele toale määratud koristusaja lõpuni – kui robot läheb vahepeal mujale, võib koristustulemus jääda veelgi ebaühtlasem. Ruumist enneaegselt lahkumise vältimiseks kasutatakse nn. virtuaalseinu, kus patareidel töötav infrapunakiirgur peidetakse uksepiida taha ning robot sattudes sellise infrapunakiire ette käitub nagu oleks sõitnud vastu seina ja pöörab otsa ringi.

Kui panna robot loogiliselt liikuma, saab ta tööga kiiremini hakkama, lisaks tähendab see ka väiksemat energiakulu ja roboti enda detailid kuluvad samuti vähem.

 

Jättes kõrvale koristamise efektiivsuse on sellist täiesti suvalist liikumist isegi huvitav jälgida; kunsti nimi on Roomba Art – Roomba peale kinnitatakse põlev LED ja pildistatakse pika säriajaga. Vaata Roomba-kunsti

 

Foto: Johan Sölve

 

 

Korea uued tolmuimejad ei püüdnud enam Roombat jäljendada, vaid rõhk oli pööratud disainile ja kasutusmugavusele, LG Roboking/HomBot võitis 2011. aastal isegi Red Dot tootedisaini auhinna. Kaunima ja naiselikuma disainiga ja võrdlemisi kalli hinnaga paelusid nad teistsugust klienti kui Roombal. Sõltuvalt lisavarustusest maksid need robotid 600-800€ ehk isegi rohkem kui Roomba. Selline masin lausa kaunistas kodu ja ehkki nii Samsungi kui LG disainrobotid olid väga kehva koristustulemusega ja navigeerimine ei tulnud ka eriti hästi välja, oli neid vähemalt ilus vaadata. Ning üle mitme aasta tekkis Roombale konkurentsi.

Kahjuks ei ole isegi viimaste mudelitega koristustulemust parandatud ning tootjad keskenduvad ebaolulisele – näiteks LG on tulnud välja mudeliga Roboking Triple Eye, millele on lisatud wifi ja kolmas kaamera, mis saadab live videopilti kasutaja nutitelefoni. Tolmuimeja võimsus on endiselt mannetu ja korralikult koristada ei suuda, kuid see-eest on seade hästi vaikne.

 

 

 

 

 

 

 

Hooldusvaba robottolmuimeja

 

Mõned tootjad (Kärcher, Samsung) pakuvad oma koristusrobotitele erilist laadimisjaama, mis peale akude laadimise tühjendab ka tolmuimeja prahinõu. Eks lõpuks peab ikkagi inimene ka selle suure tolmukonteineri ära tühjendama, aga nii võib tunduda, et tõesti võib roboti kasvõi nädalaks omapead tegutsema jätta. Kui nüüd pääseks veel ka harjade puhastamisest...

 

2010. veebruaris tutvustas Neato Robotics (USA, Silicon Valley, asutatud 2004) oma esimest robottolmuimejat Neato XV-11 (Euroopas XV-15). Neato on uuenduslik mitmes mõttes – positsioneerimiseks ja navigeerimiseks kasutab see robot lasersilma, mis kiiresti pööreldes annab robotile 360-kraadise vaate ümbritsevast ruumist. Neato liigub süstemaatiliselt ja peab meeles kohad, mis on juba läbitud ja puhastatud ning teist korda samasse kohta tagasi ei lähe. Süsteem ei ole siiski kaugeltki täiuslik, kuna robot “näeb” 2-mõõtmeliselt, ainult laserkiirega täpselt samal kõrgusel (9 cm) olevaid objekte. Madalamal asuvaele asjadele sõidab Neato samamoodi otsa kui Roomba ja teised. Selline navigeerimine on siiski märksa usaldusväärsem kui lae pildistamine ja Neato teab alati täpselt, kus ta on.

Tarkvaraliselt on Neato programmeeritud koristama ühe toa korraga, nii et kui robot jõuab ukseavani või teise ruumini, siis ei sisene ta enne, kui eelmine tuba on lõpetatud. Mingeid virtuaalseinu ja majakaid ta selleks ei vaja. Ka sellist nähtust nagu Neato Art olemas ei ole, kõik teosed oleks lihtsalt väga sarnased ja igavad.

 

 

Teine suur edasiminek, tegelikult küll suur tagasiminek, oli suur tolmuimeja mootori võimsus, mille teised robotitootjad olid selleks ajaks juba õige väikseks ajanud, eks ikka vaiksema töö ja väiksema akukulu huvides. Asi oli tegelikult juba nii hull, et sisuliselt olid müügil ainult robot-prahipühkijad, millel imemisvõimsus samahästi kui puudus. Neato sai 12 V / 38 W mootori, mis töötab 9300 p/min. Võimsust on küll peaaegu poole vähem, kui maailma esimesel robottolmuimejal, kuid siiski kordades rohkem teistest kaasaegsetest konkurentidest.

 

 

 

 

Tulles tagasi harjade puhastamise probleemi juurde - kolmas oluline uuendus ongi tolmukogumisharjade asendamine silikoonlabadega rulliga – juuksed ja karvad ei takerdu silikoonlabade külge ja nii on Neato XV praktiliselt hooldusvaba robuttolmuimeja, mis vajab inimese abi ainult kogutud tolmu äravalamiseks. Tõsi küll, pikad juuksed siiski kogunevad mõnikord ümber rulli, kuid nende eemaldamine on tehtud võrdlemisi lihtsaks.

 

 

2012 märtsis valmis uus Neato mudel XV-21 (Euroopas XV-25), mis tegelikult on tehnilise poole pealt eelmisega identne, vaid õhufilter on paksem ja kaasas on uus puhastushari, millel on silikoonlabadega vaheldumisi tavalised harjased. Uuendatud rull ja õhufilter sobivad ka vanale mudelile. Harjadega rull on mõeldud tõhusamaks vaipade puhastamiseks lemmikloomakarvadest, sel puhul ei pääse aga enam kindlasti tolmuimeja käsitsi puhastamisest.

 

 

 

 

 

2013. aasta mudelid Neato XV Signature ja Neato XV Signature Pro on täiustatud filtriga, mis püüab kinni kuni 3 mikromeetri suurused osakesed (s.h. hallituse eosed, tolmulestad, õietolm, tekstiili ja vaiba kiud). Muudetud on ka õhu sissevõtuava kuju, mille tulemusena suudab uus mudel imeda väidetavalt 50% rohkem tolmu.

 

Neato XV seeria nõrgad kohad on seinaääred ja nurgad, kuhu tema tolmuimeja hari ei ulatu; puudub ka külgmine kogumishari lahtise prahi pühkimiseks. Värskeim tarkvarauuendus (3.1) pöörab küll nurkadele rohkem tähelepanu, kuid päris puhtaks ei saa ikkagi. Oma üsna võimsa mootori tõttu on Neato ka päris lärmakas ja töötava robotiga samades ruumides viibida ei ole meeldiv. Neatol on nädalane taimer, nii saab roboti tööaja sättida kodust äraoleku ajaks.

 

 

 

Aprillis 2012 omandas osaluse Neato Roboticsis Saksa kodumasinate tootja Vorwerk ja koostöös valmis Vorwerk Kobold VR100, mis nägi välimuselt äravahetamiseni sarnane Neato XV-seeriaga. Peamine erinevus on näha tolmuimejat altpoolt vaadates - lisatud on pöörlev küljehari. Kobold VR100 ja Neato XV Signature seeria kasutavad samu filtreid, tolmukonteinerit ja rullikut. Loomulikult on ka laseriga navigatsioonisüsteem Neatolt laenatud.

 

 

 

 

 

Neato BotVac (2014) varasemast suurem 27,6 cm laiune hari ulatub nüüd vaid 1 cm kaugusele seinast ning selle katmata 1 cm eest hoolitseb samuti külghari. Külgmine kogumishari on ilmselt ka enimnõutud täiustus Neato 4-aastase ajaloo jooksul - nüüd sai see siis täidetud.

 

Muudetud on ka tolmukonteineri kuju, uus mahutab ka 100 ml rohkem tolmu. Ka filter on uus ja tõhusam.

 

 

 

 

 

 

 

 

Keda huvitab häkkimine ja roboti juhtimine, siis ka Neato laseb seda teha, vähemalt XV seeria.

Loe edasi siit: Neato Programmers Manual

 

Samal aastal sai valmis ka Vorwerki värske mudel Kobolt VR200. Enam ei ole Vorwerk Neato täiustatud koopia, kuigi väliskuju on sarnane ja muidugi on kasutusel Neato lasersilmaga navigatsiooni- ja juhtimissüsteem. Tolmuimemisega tegelev osa on aga erinev, küljehari on asub nüüd peamisest rullikust eespool ja on seega nurgahari ja VR200 teeb korralikult puhtaks ka toanurgad. Suure mahutavusega Li-ioonakudega on tööaeg ühe laadimisega kuni 1,5h ja puhastatav ala kuni 120m2.

 

 

 

 

 

 

Kuidas robottolmuimejat valida?

 

• Et tegemist on robotiga, mis võiks idee järgi hakkama saada inimest vajamata, on oluline teada, kui tihti ja kui põhjalikult tuleb robotit puhastada ja hooldada.


• Roboti taimeri seadistamine ja üldiselt kasutamine peab olema lihtne ja loogiline, muidu võib juhtuda, et tehnikaime jääb tolmu koguma. Näiteks prahinõu tolmuimeja küljest eemaldamine ja tühjendamine võiks olla kerge ning ei tohiks käsi määrida.


• Suure imemisvõimsusega robottolmuimeja saab edukalt hakkama nii vaibal, plaaditud põrandal kui siledal pinnal. Väiksema imemisvõimsusega pühkimisrobotid ei suuda plaadivahedes ega vaibal head tööd teha, kuid sileda parketi peal saavad hakkama.


• Uuematele robottolmuimejatele on juba lisatud navigeerimissüsteem, vanema põlvkonna robotid liiguvad ruumis pimesi ja juhuslikult. Tubade koristamise aeg võib ühel või teisel juhul erineda isegi kuni 5 korda.


• Kas tubades on kohti, kuhu robotit ei tahaks lasta? Erinevad tootjad pakuvad tööala piiramiseks erinevaid viise, millel on oma head ja vead. Magnetriba abil võib olla mugav robotit takistada pikakarvalisele vaibale või loomanahale ronimast, kuid paljal põrandal võib see olla inetu. Virtuaalseina majakad vajavad patareisid ja otsene päikesevalgus võib roboti infrapunasensorit eksitada, nii et robot läheb ikkagi üle piiri.

 

Enne otsustamist tasub kindlasti tutvuda kõigi tootjate viimaste saavutustega, robottolmuimejate areng on kiire ja iga päev võib tuua uusi üllatusi. Kuna tootjaid ja nende pakutavaid mudeleid on juba praegu turul palju ning lisandub pidevalt, siis pole nende seas orienteerumine sugugi lihtne. Tuntud brändinimed ei garanteeri parimat tulemust, nii et otsuse langetamiseks on kahtlemata kasulik õppida teiste kogemusest, uurides robottolmuimejate ülevaateid.

 

 

 

 

Märkasid viga või soovid täiendada? Kommenteeri või saada meile kiri!