Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
9.5
6 hindajat

1. Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
Adamson-Ericu muuseum

Reedest, 22. märtsist saab Adamson-Ericu muuseumis vaadata näitust „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal". Väljapanek tutvustab Jaapani traditsioonilise kunstikultuuri üht iidsemat ja hõrgumat valdkonda – tušimaali. Näitusel on väljas Rahvusvahelisse Sumi-e Assotsiatsiooni kuuluvate Jaapani kunstnike tööd, kus on esitletud nii klassikaliste teemakäsitluste võluvaid arendusi kui ka kaasaegse maailma tõlgendusi. Väljapanekuga kaasneb rikkalikult illustreeritud kataloog, jaapani kultuuri eri tahke tutvustavate ürituste sari ja haridusprogrammid õpilastele. „On suur rõõm avatava näitusega jätkata Adamson-Ericu muuseumis Jaapani kunsti tutvustamise traditsiooni," ütles üks näituse kuraatoritest Kersti Koll. „Alates 2000. aastast on siin toimunud viis erinevat projekti, mis on iga kord Eesti publiku poolt erakordselt hästi ja suure huviga vastu võetud." Tušimaal (sumi-e) on Jaapani kunstikultuuri üks kesksemaid ja iseloomulikumaid valdkondi ning sünnib paberi, tuši ja vee koosmõjul. Meisterliku pintslitehnikaga tušist arvukaid tooninüansse esile tuues, kujundi ja varjude kontrastide ning pildipinna kõneka tühjusega mängides loob sumi-e kunstnik tundlikke tähendusvälju, mis jätab ka vaatajaile rohkesti mõtteruumi. Tušimaali spetsiifika ei võimalda kord kujutatu muutmist ja ümbertöötamist. Tehniliselt nõuab see kunstnikult suurt osavust ja vaimset keskendumist. 14. sajandil koos zen-budismiga Hiinast sealse kultuuri mõju ühe komponendina Jaapanisse jõudnud iidne maalitehnika sobitus kiiresti jaapani esteetikaga ning kujunes jaapani kunsti üheks keskseks ilminguks. Sumi-e varasemad meistrid olid zen-mungad, kes harrastasid tušimaali eelkõige vaimse meditatsioonipraktikana. Zeni meistrid pühendusid aastaid sellele vaimselt väga intensiivset kontsentratsiooni nõudvale kunstile, saavutades nii ülima selguse. Ajapikku muutus sumi-e ilmalikumaks ja dekoratiivsemaks. 20. sajandil on sumi-e mitmed põhimõtted olnud ka Lääne modernistliku kunsti inspiratsiooniallikaiks. „Tušimaali algtehnikaid on küll igaüks võimeline omandama, kuid isegi ainsa joone tõmbamine nõuab keskendumist ja tähelepanelikkust. Meistri pintslitõmme on aga nagu mõõgalöök – tundlik ja täpne ning kaunis oma lõpetatuses," lisas näituse teine kuraator, ühingu Ars Orientalis esindaja Taimi Paves. Jaapani kultuurile on omane iidsete kunstitraditsioonide ja oskuste kui rahvuslike aarete sihipärane elushoidmine, arendamine ning meistritelt õpilastele edasi andmine. Ida-Aasia iidse kunstikeele tušimaali edendamiseks ja laiemaks tutvustamiseks loodi pr Katori Kinsui eestvedamisel 1999. aastal Tōkyōs Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon, kus on liikmeid Jaapanist, Hiinast, Taiwanist, Singapurist, Malaisiast, Koreast ja teistest Aasia riikidest, aga ka Aafrikast, Austraaliast, Ameerikast ja Euroopast. Assotsiatsiooni filiaalide ja liikmete rahvusvaheline võrgustik on pidevalt laienev. Ühingu juures tegutseb tušimaalikool, korraldatakse näitusi, workshop'e ja kursusi nii Jaapanis kui kogu maailmas. Näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on valminud Rahvusvahelise Sumi-e Assotsiatsiooni, ühingu Ars Orientalis ja Adamson-Ericu muuseumi koostöös. Näitust toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital. Väljapaneku kujundaja on Andres Tolts, graafiline kujundaja Külli Kaats ning näituse meistrid on Uve Untera ja Aleksander Josing. Näituse kataloogi on kujundanud Inga Heamägi. Väljapanek „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on Adamson-Ericu muuseumis avatud kuni 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Katori Kinsui (Jaapan). Bambus. Tušimaal. Foto: Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes
9.0
4 hindajat

2. Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes
Kadrioru kunstimuuseum

Laupäevast, 9. veebruarist saab äsja renoveeritud Kadrioru kunstimuuseumis vaadata näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes", mis valmis koostöös Soome Rahvusgalerii Ateneumi kunstimuuseumiga. Näitus toob vaatajani hinnatud vene maalikunstniku Ilja Repini tänaseni vähem uuritud ja eksponeeritud loomingu tema Soome-perioodist. Näitusega kaasnevad mitmed publikuprogrammid ning Soome, Vene ja Eesti kunstiteadlaste koostöös valminud kataloog. „Ilja Repini looming on Eesti publikule hästi tuntud, kuid see on valdavalt kandnud nõukogude kunstipoliitika tugevat pitserit, kus vaadeldi vaid teatud – sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist – osa autori loomingust," ütles näituse üks kuraatoritest Linda Lainvoo. „Käesolev näitus aga keskendub kunstniku intiimsemale maaliloomingule ja aitab mõista Repini meisterlikkuse tagamaid. Realistliku kujutamislaadi ja ühiskonnakriitiliste teemade viljelejana tuntud autor avaneb seekord tundliku portretisti ja kirgliku joonistajana." Näitus „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" põhineb Ateneumi kunstimuuseumi Repini kogul ning on otseselt seotud kunstniku kodu Penatõga Karjalas ning Soome ajalooga. Muuseumisse on teosed jõudnud kingituste, annetuste ja riiklike ostudena. Erinevatel eluperioodidel valminud joonistuste kaudu illustreerib väljapanek ühtlasi Repini elukestvat pühendumust oma kunsti täiustamisele. „Kadrioru kunstimuuseum on tänulik Soome Vabariigile ja Ateneumi kunstimuuseumile, kelle toetuseta poleks käesolev näitus võimalik olnud. Loodame, et Ateneumi ja Eesti Kunstimuuseumi koostöö saab sellest õnnestunud projektist kestvat hoogu," lisas näituse teine kuraator Kerttu Männiste. Ilja Repin (1844–1930) kuulub nende vene kunstnike hulka, kelle loomingut tuntakse kogu maailmas. Valdavalt teatakse Repinit kui suurt realisti, kelle sageli ühiskonnakriitilise alltekstiga teostelt leiab vaataja lihtrahva ja talupoja igapäevaelu peegelduse. Karjalas paiknevasse Kuokkalasse asus kunstnik elama (täna Vene Föderatsiooni koosseisus paiknev Repino) 20. sajandi esimestel aastatel. Koos fotograafia ja kirjanduse vallas tegutsenud elukaaslase Natalia Nordmanniga (1863–1914) rajas ta sinna ühise kodu, millest sai peagi aktiivne kultuurielu keskus. Pärast Soome iseseisvumist sõlmis Repin tihedamad kontaktid sealse kunstielu ja kunstnikkonnaga. 1920. aastail esines kõrges eas kunstnik viljakalt näitustel nii Venemaal kui ka Soomes. Mitmetele Nõukogude Liidu ametlikele kutsetele vaatamata ei lahkunud Repin Soomest, vaid jäi sinna oma surmani 1930. aastal Näitusega kaasnev kataloog aitab paigutada Ilja Repini hilisperioodi loomingut ning Soomes paiknevat kunstipärandit nii Vene kui ka Põhjamaade kultuurimaastikule. Kataloogi tekstide autorid on Linda Lainvoo, Kerttu Männiste, Tatjana Borodina, Ljudmila Andruštšenko, Timo Huusko, Helena Hätönen, Veikko Pakkanen, kataloogi kujunduse tegi Tuuli Aule. Näitus toimub koostöös Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseumiga Näituse kujundus: Taso Mähar Näituse graafiline kujundus: Ivar Sakk Kataloogi kujundus: Tuuli Aule Näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" saab vaadata 18. augustini 2013 Kadrioru kunstimuuseumis. Pildiallkiri: Ilja Jefrimovitš Repin. Jelizaveta Zvantseva portree. 1889. detail.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Rode altar lähivaates: Niguliste peaaltari retaabli ajalugu, tehnilised uuringud ja konserveerimine
9.0
4 hindajat

3. Rode altar lähivaates: Niguliste peaaltari retaabli ajalugu, tehnilised uuringud ja konserveerimine
Niguliste muuseum

Tegu on mitmeaastase mahuka konserveerimisprojektiga, mis keskendub Niguliste peaaltari hiliskeskaegse kappaltari restaureerimisele. Kappaltar on üks suurejoonelisemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altariretaableid kogu Euroopas. Retaabel telliti 1478. aastal tuntud Lübecki meistri Hermen Rode töökojast, Tallinnasse jõudis see 1481. aastal. Kappaltaril on kujutatud rohkem kui neljakümmet pühakut ja piiblitegelast ning mõõtmetelt kuulub see 15. sajandi hansalinnade suurimate hulka. Ulatuslikud konserveerimistööd toimusid juba aastatel 1978–1992. Põhiosas jõuti teos restaureerida, kuid uhked skulptuurid on tänaseni vaid osaliselt konserveeritud. Eesti Kunstimuuseumi konservaatorite töö eesmärgiks on viia lõpule skulptuuride puhastamine. Konserveerimisega kaasnevad põhjalikud uuringud. Konserveerimistöid saab alates 2013. aasta sügisest jälgida ka muuseumis kohapeal. Niguliste kooriruumis seatakse üles konservaatori töötuba, teose ajalugu ning tehtavaid töid esitletakse ajas kasvava näituse vormis. Lähiaastatele on planeeritud rahvusvaheline konverents, trükised ja raamatud, haridusprogrammid ja töötoad. Uhke kappaltari ajaloo ning teosel kujutatud pühakute ja nende legendidega saab vaataja tutvuda interaktiivse puutetundliku infotahvli abil. Projekti koordinaator: Hilkka Hiiop Projekti töögrupp: Hedi Kard, Merike Kurisoo, Kaisa-Piia Pedajas, Tarmo Saaret Kujundaja: Villu Plink


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Püsiekspositsioon
8.8
4 hindajat

4. Püsiekspositsioon
Niguliste muuseum

Kirikukunst alates 13. sajandist ning gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevarad Niguliste muuseumis on välja pandud Eesti Kunstimuuseumi kesk- ja uusaegse kirikukunsti kogu. Kollektsiooni keskmeks on hiliskeskaegsed altariretaablid ja puuskulptuurid. Kõige tuntumaks muuseumis olevaks teoseks on Lübecki meistri Bernt Notke töökojast pärinev surmatantsu-maal. 15. sajandi lõpul valminud maalist on tänaseni alles 7,5 meetri pikkune algustükk. Väljapaneku üheks uhkuseks on Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud ja 1481. aastal Tallinnasse jõudnud Niguliste kiriku peaaltari retaabel. Tegemist on ühe kõige paremini säilinud ja suurima hiliskeskaegse Põhja-Saksa kappaltariga kogu maailmas. Samuti kuulub kogusse kolm Madalmaade päritolu retaablit – Brügge meistri Adriaen Isenbrandti töökoja Kannatusaltar, Lucia legendi meistrile omistatud Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel ning Brüsseli Püha Hõimkonna kappaltar. Neile lisanduvad erinevatest Eesti kirikutest pärinevad kappaltarid ja pühakuskulptuurid. Suur osa Niguliste muuseumi väljapanekust on pühendatud reformatsioonijärgsele kirikukunstile, millest kaalukaima osa moodustavad epitaafid ja vappepitaafid. Nigulistes näeb ka kiriku ajaloolist lühtritekogu. Lõviosa lühtritest on pärit 16.–17. sajandist. Neist kõige vanemaks ja haruldasemaks on ligi nelja meetri kõrgune messingist põrandalühter. See Lübecki valukojas valminud seitsmeharuline kandelaaber annetati Niguliste kirikule 1519. aastal. Niguliste muuseumis on välja pandud ka üle saja hauaplaadi. Valdav osa neist 14.–17. sajandist pärinevatest hauatähistest on algselt asunud Niguliste kirikus. Hõbedakamber Hõbedakambris on välja pandud paremik Eesti Kunstimuuseumi hõbedakogust. Endises käärkambris asuv ekspositsioon jaguneb kolmeks: kirikuhõbe, Mustpeade vennaskonna ning gildide-tsunftide hõbe. Vaid üksikutes Euroopa linnades on säilinud nii palju gildide ja vennaskondade hõbedat kui Tallinnas. Kirikuhõbedast on väljas peamiselt Niguliste kirikule kuulunud armulauanõud. Põnevaks eksponaadiks on ka Tallinna Oleviste kiriku 15. sajandi pitsat. Gildide hõbedast moodustab kõige suurema osa Kanuti gildi hõbevara, kuid esindatud on ka Suurgildile ja Toomgildile kuulunud esemeid. Kõige pilkupüüdvamad on tsunftide kõrged ja uhked tervituspokaalid 17.–18. sajandist. Tseremoniaalesemete seast võib leida Kanuti gildi oldermanni saua, aga ka 18. sajandi lauakella, mille ülaotsa on kinnitatud haruldane, 15. sajandist pärinev taraga ümbritsetud rüütlifiguur. Eraldi vitriin on pühendatud rippsiltidele. Traditsiooni kohaselt kinkis meistriks saanud sell oma eriala tsunftile hõbedast rippsildi, millele oli graveeritud tema nimi, meistriks saamise daatum ja enamasti ka vastava käsitööala embleem. Pidulike tseremooniate ajaks riputati need tervituspokaali külge. Mustpeade hõbedakogus on esemeid 16.–20. sajandini. Vanim, 16. sajandi I poolest pärinev rubiinsilmadega papagoi on rändauhind, mille pälvis keskajal populaarse ammulaskmisvõistluse ehk papagoilaskmise võitja. Suurima osa mustpeade kogust moodustavad pokaalid, joogikannud ja peekrid. Täiesti ainulaadsed on hirvejalgpokaalid, mida leidub vaid Tallinnas.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked
8.3
6 hindajat

5. Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked
Kumu kunstimuuseum

Jaapani anime on filmide „Akira" (1988) ja „Ghost in the Shell" („Hing anumas", 1995) läbilöögist alates olnud globaalse popkultuuri maastikul tähelepanuväärsel kohal. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" esitab žanri kõrgajast, 1990. aastatest pärit olulisemate teadusulme animefilmide loomise käigus valminud joonistusi ja taustaplaane. Kunstnikke, nagu Hideaki Anno, Haruhiko Higami, Kōji Morimoto, Hiromasa Ogura, Mamoru Oshii ja Takashi Watabe ühendab omavahel huvi teadusulme animefilmi žanri real-kei vastu, mida iseloomustavad realistlikult ja veenvalt esitatud võimalikud maailmad, tulevikulinnad ja -maastikud. Need kunstnikud on töötanud erinevate kooslustena tähtsamate filmiprojektide juures ning oluliselt mõjutanud meie nüüdisaja arusaama tüüpilisest animefilmi stiilist. Näitusel osalevad kunstnikud kuuluvad põlvkonda, mil animejoonistused enamasti veel käsitsi valmisid. Tänapäeval toimub kogu animatsiooni tööprotsess küll arvutiprogrammide abil, ent animaatori olulisemate töövahendite hulka kuuluvad endiselt kompositsioonilaud, paber, pliiats ja pintsel. Jaapani animefilm valmib kontseptsioonikunstnike, stsenaristide, joonistajate ja animaatorite ühistööna. Tööetapid on väga täpselt korraldatud ja ära jaotatud ning tehnilistest oskustest ja meisterlikkusest olulisem on lõpptulemus. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" püüab vaadata valdkonda ja selles tegutsejaid uudse nurga alt. Meid huvitavad pigem filmi lõpptulemusele eelnenud joonistused, kuna neis väljendub äärmine loomingulisus ja kunstiline omanäolisus, mis ekraanile jõudnud vormis enam ei eristu. Joonistused, piltstsenaariumid ja taustad on valminud filmiloome tööprotsessi osana. Ükski neist töödest ei ole mõeldud sellisena esitamiseks ning enamikku neist ei olegi varem avalikult näidatud. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" on esimene näitus ja trükis väljaspool Jaapanit, mis vaatleb kõnealuseid töid ülimalt isikupärase ja loomingulise kunstipraktikana filmi, visuaalkunsti ja popkultuuri ristumiskohas. Projekti läbiviija: Les Jardins des Pilotes (Berliin) koostöös 2dk (Tōkyō) Kuraatorid: Stefan Riekeles ja David d'Heilly Partner: Obra Social Caja Madrid (Hispaania) Täname: osalevad kunstnikud; Studio 4°C, Studio Khara, Ogura Koubou, Production I. G, Bandai Visual, Kodansha, Mori Building Co. Ltd., Rapid Eye Movies, R&S Records, Starz Media, Tohokushinsha Film Corporation, Universum Film Erilised tänud: Ryusuke Hikawa, Hideo Matsushita, Dai Satō, Toshio Yabe www.jardinsdespilotes.org Pildiallkiri: Kōji Morimoto. Võtmekaader animatsioonile „EXTRA". 1995. © Studio 4°C, R&S Records and Sony Music


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Ühel külmal kolmapäevasel õhtul võtsin ette suuna KUMUsse, et näha ära näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“. Üksi siiski ei läinud, vaid kutsusin kaasa ka oma ema, kellele see ala veidi võõraks jääb ja vaatas asju teise pilguga. Mul endal, olles ise olnud varasemal ajal oma elus väga huvitatud Jaapanist ja selle kultuurist, olid teatavad ootused näituse suhtes. Peamiselt keerles peas üks küsimus – milliseid teoseid näitus pakub? Tõenäoliselt on näitusel olnud ning on jätkuvalt külastajaid, kes pole eriti kokku puutunud Jaapani animatsiooni ehk animega.
Alles näitusesaali astudes sain aru, et tegemist pole üüratult suure väljapanekuga. Teisisõnu need, kelle looming on saalis välja pandud, kuuluvad silmapaistvamate kunstnikke hulka, vähemasti linnaplaanide loomises. Nagu on kirjas ka näitust tutvustavas ülevaates, siis kuuluvad kõik kuus näituse kunstnikku sellesse põlvkonda, mil enamik animatsioone loodi käsitsi. See asjaolu peegeldub ka nende teostes, erinis detailirohksuses.
Vaikselt ringi jalutades saab külastaja kõigepealt näha erinevate animatsioonide loomise käigus joonistatud visandeid ja animatsioonipaneele. Kõrval olevad kommentaarid pakuvad ka lisainfot piltidel toimuva kohta. Seejärel on võimalik ka näha lühikesi klippe lõpptoodangust. Niimoodi loomisprotsessi näinuna tabasin ka end esimest korda tõeliselt imetlemas kõiki väiksemaid detaile, mis lähevad animeerimisse.
Suurt tunnustust on väärt näiteks Hideaki Anno linnaruum „Neon Genesis Evangelionis“. Kuigi kogu nimetatud ruum ise jääb suuresti taustale, on see välja töötatud väga detailselt, mis hakkab kõige paremini silma just joonistel. Teine kunstnik, keda isiklikult tõstaksin siinkohal veel esile, on Takashi Watabe, kelle kontseptsioonikavandid filmi „Ghost in the Shell 2: Innocence“ jaoks on valminud peaaegu pedantse täpsusega.
Jõudes „Ghost in the Shell’ini“, ei saa kindlasti jätta mainimata Hiromasa Ogurat, kelle käe või pigem pliiatsi all ärkavad ellu filmi taustad. Juba ainuüksi Ogura taustamaalid kannavad animatsiooni tunnetust. Samuti tekitavad nad (suuremat) austust vanemate animatsioonide vastu, mis olid kõik käsitsi tehtud, nagu eelnevalt mainitud. Seda viimast eelkõige taaskord oma põhjalikkuse, detailsuse tõttu. Maalidest on tajuda filmi atmosfääri, mille raskust annavad edasi tumedad sinised ja lillad alatoonid.
Näitusel on võimalik näha lühiklippe ka „Ghost in the Shell’i“ kui ka „Ghost in the Shell 2: Innocence’i“ linnaruumidest. Kui esimene osa näitab lõppvarianti veel küllaltki tuttavast linnamaastikust, siis teine osa pakub idamaist vaadet tuleviku metropoli. Väga meeliköitev on näha teistsugusest kultuuriruumist pärit inimese nägemust tulevikulinnast. Samas võib see olla veidi hirmus ja võõras nagu nentis mu ema.
Viimane, mida me kahekesi vaatasime, oli Mamoru Oshii „Tokyo Scanner“. Lihtsalt öelduna on tegu lühifilmiga Tokyo skannimisest. Teos on hübriid animatsioonist ja filmist. Filmis liigub vaataja linnuvaates üle Tokyo ning saab infot tähtsamate objektide kohta Tokyos. Ent omamoodi on film ka veidi kõhedusttekitav. Nii-öelda Suur Silm üle linna liigub üle hoonete ja inimeste üsna intelligentselt ja vaatlikult ning tuletas mulle meelde George Orwelli „1984“ ning Suurt Venda, kes alati vaatas.
Pärast näituse külastust oli mul kohe üks tugev mulje: detailsus. Kunstnike perfektsionismi-laadne põhjalikkus ja pühendumus nende linnaruumide ja atmosfääride loomise taga on vapustav. See on üheaegselt kunst ja matemaatika, sümbioos nimega arhitektuur. Kauge idamaise Jaapani, kaasa arvatud anime, mõistmine ei saa olla lihtne lääne inimesele. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“ pakub midagi nii nendele, kes on teemaga varasemalt tutvunud, kui nendele, kelle jaoks see on esmane kokkupuude, olles korraga detailne, aga mitte ülevoolavalt suur.”

09.04.2013 09:22 - Lilith Sylvia Daisy Tamm
Hinnang arvustusele:
  +2   -0
Raamatud! / Books!
8.3
8 hindajat

6. Raamatud! / Books!
Hobusepea galerii, Hobusepea 2, Tallinn

Näituse teemaks on raamat kui formaat. Kunstnikud pakuvad välja lahenduse raamatu formaadi ja sisu probleemidele. Tehtud valikud on mitmekülgsed, nagu ka erialad, mida õpitakse. Seetõttu on igaühe raamat(ud) sügavalt isiklik(ud). Lisaks on väljas ka kunstnikuraamatud, mis erinevad harjumuspärasest viisist, kuidas raamatut ette kujutame. On nii vormi, kui ka selle kriitikat. Ka vorm on sisu ja sisu võib mingi hetk saada vormiks. Juhendaja: Marko Mäetamm Kuraator: Kaspar Tamsalu Näitus on avatud 10.-28. aprill 2014.


Lisas OliverL 08.04.2014
Pane hinne: