1.
Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
Adamson-Ericu muuseum
Reedest, 22. märtsist saab Adamson-Ericu muuseumis vaadata näitust „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal". Väljapanek tutvustab Jaapani traditsioonilise kunstikultuuri üht iidsemat ja hõrgumat valdkonda – tušimaali. Näitusel on väljas Rahvusvahelisse Sumi-e Assotsiatsiooni kuuluvate Jaapani kunstnike tööd, kus on esitletud nii klassikaliste teemakäsitluste võluvaid arendusi kui ka kaasaegse maailma tõlgendusi. Väljapanekuga kaasneb rikkalikult illustreeritud kataloog, jaapani kultuuri eri tahke tutvustavate ürituste sari ja haridusprogrammid õpilastele. „On suur rõõm avatava näitusega jätkata Adamson-Ericu muuseumis Jaapani kunsti tutvustamise traditsiooni," ütles üks näituse kuraatoritest Kersti Koll. „Alates 2000. aastast on siin toimunud viis erinevat projekti, mis on iga kord Eesti publiku poolt erakordselt hästi ja suure huviga vastu võetud." Tušimaal (sumi-e) on Jaapani kunstikultuuri üks kesksemaid ja iseloomulikumaid valdkondi ning sünnib paberi, tuši ja vee koosmõjul. Meisterliku pintslitehnikaga tušist arvukaid tooninüansse esile tuues, kujundi ja varjude kontrastide ning pildipinna kõneka tühjusega mängides loob sumi-e kunstnik tundlikke tähendusvälju, mis jätab ka vaatajaile rohkesti mõtteruumi. Tušimaali spetsiifika ei võimalda kord kujutatu muutmist ja ümbertöötamist. Tehniliselt nõuab see kunstnikult suurt osavust ja vaimset keskendumist. 14. sajandil koos zen-budismiga Hiinast sealse kultuuri mõju ühe komponendina Jaapanisse jõudnud iidne maalitehnika sobitus kiiresti jaapani esteetikaga ning kujunes jaapani kunsti üheks keskseks ilminguks. Sumi-e varasemad meistrid olid zen-mungad, kes harrastasid tušimaali eelkõige vaimse meditatsioonipraktikana. Zeni meistrid pühendusid aastaid sellele vaimselt väga intensiivset kontsentratsiooni nõudvale kunstile, saavutades nii ülima selguse. Ajapikku muutus sumi-e ilmalikumaks ja dekoratiivsemaks. 20. sajandil on sumi-e mitmed põhimõtted olnud ka Lääne modernistliku kunsti inspiratsiooniallikaiks. „Tušimaali algtehnikaid on küll igaüks võimeline omandama, kuid isegi ainsa joone tõmbamine nõuab keskendumist ja tähelepanelikkust. Meistri pintslitõmme on aga nagu mõõgalöök – tundlik ja täpne ning kaunis oma lõpetatuses," lisas näituse teine kuraator, ühingu Ars Orientalis esindaja Taimi Paves. Jaapani kultuurile on omane iidsete kunstitraditsioonide ja oskuste kui rahvuslike aarete sihipärane elushoidmine, arendamine ning meistritelt õpilastele edasi andmine. Ida-Aasia iidse kunstikeele tušimaali edendamiseks ja laiemaks tutvustamiseks loodi pr Katori Kinsui eestvedamisel 1999. aastal Tōkyōs Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon, kus on liikmeid Jaapanist, Hiinast, Taiwanist, Singapurist, Malaisiast, Koreast ja teistest Aasia riikidest, aga ka Aafrikast, Austraaliast, Ameerikast ja Euroopast. Assotsiatsiooni filiaalide ja liikmete rahvusvaheline võrgustik on pidevalt laienev. Ühingu juures tegutseb tušimaalikool, korraldatakse näitusi, workshop'e ja kursusi nii Jaapanis kui kogu maailmas. Näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on valminud Rahvusvahelise Sumi-e Assotsiatsiooni, ühingu Ars Orientalis ja Adamson-Ericu muuseumi koostöös. Näitust toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital. Väljapaneku kujundaja on Andres Tolts, graafiline kujundaja Külli Kaats ning näituse meistrid on Uve Untera ja Aleksander Josing. Näituse kataloogi on kujundanud Inga Heamägi. Väljapanek „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on Adamson-Ericu muuseumis avatud kuni 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Katori Kinsui (Jaapan). Bambus. Tušimaal. Foto: Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
2.
Dénes Farkas. Ilmne paratamatus
Kumu kunstimuuseum
17.01.–11.05.2014 Postkontseptualistliku kunstniku Dénes Farkasi näitus on kui kaasaegses keeles loodud imaginaarium. „Ilmne paratamatus" tuletab meelde, et ka väljaspool keelt eksisteerib kohti, mida võib küll kogeda ja näidata, kuid mitte öelda ega seletada, nagu kirjutab Daniele Monticelli. Näituse moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore'i eluloost Bruce Duffy raamatus „The World As I Found It". Kuhu need massiivsed ja mäslevad kordused viivad, sõltub juba vaatajast. Vahest ongi kõik ette ilmne. Näituse idee töötasid välja kunstnik Dénes Farkas ja kuraator Adam Budak koostöös arhitektuuribüroo Studio Miesseniga. Näitusega kaasneb kataloog, mille kujundas graafilise disaini büroo Zak Group ja andis välja Sternberg Press. Näitus loodi 55. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni Palazzo Malipieros, kus produktsiooni eest vastutas komissar Maria Arusoo ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK). Näituse eksponeerimiseks Kumus töötas Studio Miessen välja uue ruumilahenduse ning kirjastus Lugemik andis välja näitust saatva kõigile külastajatele tasuta trükise.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 23.01.2014
3.
Raamatud! / Books!
Hobusepea galerii, Hobusepea 2, Tallinn
Näituse teemaks on raamat kui formaat. Kunstnikud pakuvad välja lahenduse raamatu formaadi ja sisu probleemidele. Tehtud valikud on mitmekülgsed, nagu ka erialad, mida õpitakse. Seetõttu on igaühe raamat(ud) sügavalt isiklik(ud). Lisaks on väljas ka kunstnikuraamatud, mis erinevad harjumuspärasest viisist, kuidas raamatut ette kujutame. On nii vormi, kui ka selle kriitikat. Ka vorm on sisu ja sisu võib mingi hetk saada vormiks. Juhendaja: Marko Mäetamm Kuraator: Kaspar Tamsalu Näitus on avatud 10.-28. aprill 2014.
Lisas OliverL 08.04.2014
4.
Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis
Kumu kunstimuuseum
Kolmapäevast, 13. veebruarist saab Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis vaadata näitust „Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis". Inimkeha ja nägude kujutistega manipuleerivad plakatid muudavad graafikakabineti mänguliseks portreegaleriiks. „1980. aastaid on nimetatud Eesti plakatikunsti kõrgajaks, mil eelkõige kultuurivaldkonna tellimustena sündinud tööd kompisid plakati kui kunstiliigi võimalusi ja piire," ütles näituse kuraator Madli Mihkelson. „Sellele perioodile iseloomulikest kunstilistest ja trükitehnilistest otsingutest ning eksperimentidest annavad näitusel tunnistust peamiselt fotomontaažil ja -lavastusel põhinevad teosed." Välja on pandud valdavalt näituseplakatid, kuid nende kõrval võib näha ka filmi-, teatri- ja üksikuid ühiskondlik-poliitilisi plakateid. Enim on näitusel esindatud 1980. aastate produktiivsemate plakatikunstnike tandemi Villu Järmuti ja Enn Kärmase looming. Lisaks neile on välja pandud töid ka sellistelt tuntud plakatistidelt nagu Ülo Emmus, Vladimir Taiger, Ruth Huimerind jt. Näituse on kujundanud Villu Plink. Näitus „Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis" jääb avatuks 26. maini 2013. Pildiallkiri: Villu Järmut, Enn Kärmas. Ruumiplakat. 1980. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
5.
Lepo Mikko (1911–1978)
Kumu kunstimuuseum
Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab vaadata eesti sõjajärgse modernismi silmapaistva esindaja Lepo Mikko (1911–1978) maale. Rohkem kui 30-aastase pausi järel on võimalik tutvuda kunstniku loominguga kogu selle mitmekesisuses. Väljapanekut toetab kunstniku elu ja loomingut tutvustav põhjalik raamat. Teise maailmasõja järgsest ebastabiilsusest ja stalinlikust kunstipoliitikast karastatud pallaslase loominguline kõrgaeg oli Hruštšovi sula ajal. Lepo Mikko suutis tabada ja edasi anda olemuslikku optimismi, mis iseloomustas 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate teise pooleni Nõukogude Eesti ühiskonda. Näitus tutvustab nii monumentaalseid ühiskondlikku temaatikat käsitlevaid maale kui ka väiksemaformaadilisi, ent teostuselt ehk huvitavamaidki teosed, millele eesti kunstis on raske midagi kõrvale seada. Näitusega kaasnev raamat on esimene trükis, mis käsitleb Lepo Mikko elu ja tegevust süvitsi. Vaatluse all on kunstniku loomingu eri aspektid: näituse kuraator Anu Liivak kajastab põhjalikult Mikko kunstiloomingut, kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss vaatleb maalikunstniku tekstilist pärandit ning kunstiteadlane Tamara Luuk Mikko rolli õpetajana. Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest: Rahvusarhiivi Filmiarhiivi, Eesti Digikeskust, Lepo Mikko pärijaid, Tartu Kunstimuuseumit, Mart Leppa, Enn Kunilat ja teisi erakogude omanikke, kes teoseid näitusele laenasid ning näituse toetajat Eesti Kultuurkapitali. Näituse kuraator: Anu Liivak Näituse kujundajad: Juta Lember ja Tiit Pääsuke Näituse ja kataloogi graafiline kujundaja: Tiit Jürna Näitus jääb Kumus avatuks 19. aprillini 2014. Pildiallkiri: Lepo Mikko. Kollane madonna. 1968. Detail. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
6.
Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked
Kumu kunstimuuseum
Jaapani anime on filmide „Akira" (1988) ja „Ghost in the Shell" („Hing anumas", 1995) läbilöögist alates olnud globaalse popkultuuri maastikul tähelepanuväärsel kohal. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" esitab žanri kõrgajast, 1990. aastatest pärit olulisemate teadusulme animefilmide loomise käigus valminud joonistusi ja taustaplaane. Kunstnikke, nagu Hideaki Anno, Haruhiko Higami, Kōji Morimoto, Hiromasa Ogura, Mamoru Oshii ja Takashi Watabe ühendab omavahel huvi teadusulme animefilmi žanri real-kei vastu, mida iseloomustavad realistlikult ja veenvalt esitatud võimalikud maailmad, tulevikulinnad ja -maastikud. Need kunstnikud on töötanud erinevate kooslustena tähtsamate filmiprojektide juures ning oluliselt mõjutanud meie nüüdisaja arusaama tüüpilisest animefilmi stiilist. Näitusel osalevad kunstnikud kuuluvad põlvkonda, mil animejoonistused enamasti veel käsitsi valmisid. Tänapäeval toimub kogu animatsiooni tööprotsess küll arvutiprogrammide abil, ent animaatori olulisemate töövahendite hulka kuuluvad endiselt kompositsioonilaud, paber, pliiats ja pintsel. Jaapani animefilm valmib kontseptsioonikunstnike, stsenaristide, joonistajate ja animaatorite ühistööna. Tööetapid on väga täpselt korraldatud ja ära jaotatud ning tehnilistest oskustest ja meisterlikkusest olulisem on lõpptulemus. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" püüab vaadata valdkonda ja selles tegutsejaid uudse nurga alt. Meid huvitavad pigem filmi lõpptulemusele eelnenud joonistused, kuna neis väljendub äärmine loomingulisus ja kunstiline omanäolisus, mis ekraanile jõudnud vormis enam ei eristu. Joonistused, piltstsenaariumid ja taustad on valminud filmiloome tööprotsessi osana. Ükski neist töödest ei ole mõeldud sellisena esitamiseks ning enamikku neist ei olegi varem avalikult näidatud. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" on esimene näitus ja trükis väljaspool Jaapanit, mis vaatleb kõnealuseid töid ülimalt isikupärase ja loomingulise kunstipraktikana filmi, visuaalkunsti ja popkultuuri ristumiskohas. Projekti läbiviija: Les Jardins des Pilotes (Berliin) koostöös 2dk (Tōkyō) Kuraatorid: Stefan Riekeles ja David d'Heilly Partner: Obra Social Caja Madrid (Hispaania) Täname: osalevad kunstnikud; Studio 4°C, Studio Khara, Ogura Koubou, Production I. G, Bandai Visual, Kodansha, Mori Building Co. Ltd., Rapid Eye Movies, R&S Records, Starz Media, Tohokushinsha Film Corporation, Universum Film Erilised tänud: Ryusuke Hikawa, Hideo Matsushita, Dai Satō, Toshio Yabe www.jardinsdespilotes.org Pildiallkiri: Kōji Morimoto. Võtmekaader animatsioonile „EXTRA". 1995. © Studio 4°C, R&S Records and Sony Music
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
“Ühel külmal kolmapäevasel õhtul võtsin ette suuna KUMUsse, et näha ära näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“. Üksi siiski ei läinud, vaid kutsusin kaasa ka oma ema, kellele see ala veidi võõraks jääb ja vaatas asju teise pilguga. Mul endal, olles ise olnud varasemal ajal oma elus väga huvitatud Jaapanist ja selle kultuurist, olid teatavad ootused näituse suhtes. Peamiselt keerles peas üks küsimus – milliseid teoseid näitus pakub? Tõenäoliselt on näitusel olnud ning on jätkuvalt külastajaid, kes pole eriti kokku puutunud Jaapani animatsiooni ehk animega.
Alles näitusesaali astudes sain aru, et tegemist pole üüratult suure väljapanekuga. Teisisõnu need, kelle looming on saalis välja pandud, kuuluvad silmapaistvamate kunstnikke hulka, vähemasti linnaplaanide loomises. Nagu on kirjas ka näitust tutvustavas ülevaates, siis kuuluvad kõik kuus näituse kunstnikku sellesse põlvkonda, mil enamik animatsioone loodi käsitsi. See asjaolu peegeldub ka nende teostes, erinis detailirohksuses.
Vaikselt ringi jalutades saab külastaja kõigepealt näha erinevate animatsioonide loomise käigus joonistatud visandeid ja animatsioonipaneele. Kõrval olevad kommentaarid pakuvad ka lisainfot piltidel toimuva kohta. Seejärel on võimalik ka näha lühikesi klippe lõpptoodangust. Niimoodi loomisprotsessi näinuna tabasin ka end esimest korda tõeliselt imetlemas kõiki väiksemaid detaile, mis lähevad animeerimisse.
Suurt tunnustust on väärt näiteks Hideaki Anno linnaruum „Neon Genesis Evangelionis“. Kuigi kogu nimetatud ruum ise jääb suuresti taustale, on see välja töötatud väga detailselt, mis hakkab kõige paremini silma just joonistel. Teine kunstnik, keda isiklikult tõstaksin siinkohal veel esile, on Takashi Watabe, kelle kontseptsioonikavandid filmi „Ghost in the Shell 2: Innocence“ jaoks on valminud peaaegu pedantse täpsusega.
Jõudes „Ghost in the Shell’ini“, ei saa kindlasti jätta mainimata Hiromasa Ogurat, kelle käe või pigem pliiatsi all ärkavad ellu filmi taustad. Juba ainuüksi Ogura taustamaalid kannavad animatsiooni tunnetust. Samuti tekitavad nad (suuremat) austust vanemate animatsioonide vastu, mis olid kõik käsitsi tehtud, nagu eelnevalt mainitud. Seda viimast eelkõige taaskord oma põhjalikkuse, detailsuse tõttu. Maalidest on tajuda filmi atmosfääri, mille raskust annavad edasi tumedad sinised ja lillad alatoonid.
Näitusel on võimalik näha lühiklippe ka „Ghost in the Shell’i“ kui ka „Ghost in the Shell 2: Innocence’i“ linnaruumidest. Kui esimene osa näitab lõppvarianti veel küllaltki tuttavast linnamaastikust, siis teine osa pakub idamaist vaadet tuleviku metropoli. Väga meeliköitev on näha teistsugusest kultuuriruumist pärit inimese nägemust tulevikulinnast. Samas võib see olla veidi hirmus ja võõras nagu nentis mu ema.
Viimane, mida me kahekesi vaatasime, oli Mamoru Oshii „Tokyo Scanner“. Lihtsalt öelduna on tegu lühifilmiga Tokyo skannimisest. Teos on hübriid animatsioonist ja filmist. Filmis liigub vaataja linnuvaates üle Tokyo ning saab infot tähtsamate objektide kohta Tokyos. Ent omamoodi on film ka veidi kõhedusttekitav. Nii-öelda Suur Silm üle linna liigub üle hoonete ja inimeste üsna intelligentselt ja vaatlikult ning tuletas mulle meelde George Orwelli „1984“ ning Suurt Venda, kes alati vaatas.
Pärast näituse külastust oli mul kohe üks tugev mulje: detailsus. Kunstnike perfektsionismi-laadne põhjalikkus ja pühendumus nende linnaruumide ja atmosfääride loomise taga on vapustav. See on üheaegselt kunst ja matemaatika, sümbioos nimega arhitektuur. Kauge idamaise Jaapani, kaasa arvatud anime, mõistmine ei saa olla lihtne lääne inimesele. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“ pakub midagi nii nendele, kes on teemaga varasemalt tutvunud, kui nendele, kelle jaoks see on esmane kokkupuude, olles korraga detailne, aga mitte ülevoolavalt suur.”