1.
Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
Adamson-Ericu muuseum
Reedest, 22. märtsist saab Adamson-Ericu muuseumis vaadata näitust „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal". Väljapanek tutvustab Jaapani traditsioonilise kunstikultuuri üht iidsemat ja hõrgumat valdkonda – tušimaali. Näitusel on väljas Rahvusvahelisse Sumi-e Assotsiatsiooni kuuluvate Jaapani kunstnike tööd, kus on esitletud nii klassikaliste teemakäsitluste võluvaid arendusi kui ka kaasaegse maailma tõlgendusi. Väljapanekuga kaasneb rikkalikult illustreeritud kataloog, jaapani kultuuri eri tahke tutvustavate ürituste sari ja haridusprogrammid õpilastele. „On suur rõõm avatava näitusega jätkata Adamson-Ericu muuseumis Jaapani kunsti tutvustamise traditsiooni," ütles üks näituse kuraatoritest Kersti Koll. „Alates 2000. aastast on siin toimunud viis erinevat projekti, mis on iga kord Eesti publiku poolt erakordselt hästi ja suure huviga vastu võetud." Tušimaal (sumi-e) on Jaapani kunstikultuuri üks kesksemaid ja iseloomulikumaid valdkondi ning sünnib paberi, tuši ja vee koosmõjul. Meisterliku pintslitehnikaga tušist arvukaid tooninüansse esile tuues, kujundi ja varjude kontrastide ning pildipinna kõneka tühjusega mängides loob sumi-e kunstnik tundlikke tähendusvälju, mis jätab ka vaatajaile rohkesti mõtteruumi. Tušimaali spetsiifika ei võimalda kord kujutatu muutmist ja ümbertöötamist. Tehniliselt nõuab see kunstnikult suurt osavust ja vaimset keskendumist. 14. sajandil koos zen-budismiga Hiinast sealse kultuuri mõju ühe komponendina Jaapanisse jõudnud iidne maalitehnika sobitus kiiresti jaapani esteetikaga ning kujunes jaapani kunsti üheks keskseks ilminguks. Sumi-e varasemad meistrid olid zen-mungad, kes harrastasid tušimaali eelkõige vaimse meditatsioonipraktikana. Zeni meistrid pühendusid aastaid sellele vaimselt väga intensiivset kontsentratsiooni nõudvale kunstile, saavutades nii ülima selguse. Ajapikku muutus sumi-e ilmalikumaks ja dekoratiivsemaks. 20. sajandil on sumi-e mitmed põhimõtted olnud ka Lääne modernistliku kunsti inspiratsiooniallikaiks. „Tušimaali algtehnikaid on küll igaüks võimeline omandama, kuid isegi ainsa joone tõmbamine nõuab keskendumist ja tähelepanelikkust. Meistri pintslitõmme on aga nagu mõõgalöök – tundlik ja täpne ning kaunis oma lõpetatuses," lisas näituse teine kuraator, ühingu Ars Orientalis esindaja Taimi Paves. Jaapani kultuurile on omane iidsete kunstitraditsioonide ja oskuste kui rahvuslike aarete sihipärane elushoidmine, arendamine ning meistritelt õpilastele edasi andmine. Ida-Aasia iidse kunstikeele tušimaali edendamiseks ja laiemaks tutvustamiseks loodi pr Katori Kinsui eestvedamisel 1999. aastal Tōkyōs Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon, kus on liikmeid Jaapanist, Hiinast, Taiwanist, Singapurist, Malaisiast, Koreast ja teistest Aasia riikidest, aga ka Aafrikast, Austraaliast, Ameerikast ja Euroopast. Assotsiatsiooni filiaalide ja liikmete rahvusvaheline võrgustik on pidevalt laienev. Ühingu juures tegutseb tušimaalikool, korraldatakse näitusi, workshop'e ja kursusi nii Jaapanis kui kogu maailmas. Näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on valminud Rahvusvahelise Sumi-e Assotsiatsiooni, ühingu Ars Orientalis ja Adamson-Ericu muuseumi koostöös. Näitust toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital. Väljapaneku kujundaja on Andres Tolts, graafiline kujundaja Külli Kaats ning näituse meistrid on Uve Untera ja Aleksander Josing. Näituse kataloogi on kujundanud Inga Heamägi. Väljapanek „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on Adamson-Ericu muuseumis avatud kuni 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Katori Kinsui (Jaapan). Bambus. Tušimaal. Foto: Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
2.
Dénes Farkas. Ilmne paratamatus
Kumu kunstimuuseum
17.01.–11.05.2014 Postkontseptualistliku kunstniku Dénes Farkasi näitus on kui kaasaegses keeles loodud imaginaarium. „Ilmne paratamatus" tuletab meelde, et ka väljaspool keelt eksisteerib kohti, mida võib küll kogeda ja näidata, kuid mitte öelda ega seletada, nagu kirjutab Daniele Monticelli. Näituse moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore'i eluloost Bruce Duffy raamatus „The World As I Found It". Kuhu need massiivsed ja mäslevad kordused viivad, sõltub juba vaatajast. Vahest ongi kõik ette ilmne. Näituse idee töötasid välja kunstnik Dénes Farkas ja kuraator Adam Budak koostöös arhitektuuribüroo Studio Miesseniga. Näitusega kaasneb kataloog, mille kujundas graafilise disaini büroo Zak Group ja andis välja Sternberg Press. Näitus loodi 55. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni Palazzo Malipieros, kus produktsiooni eest vastutas komissar Maria Arusoo ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK). Näituse eksponeerimiseks Kumus töötas Studio Miessen välja uue ruumilahenduse ning kirjastus Lugemik andis välja näitust saatva kõigile külastajatele tasuta trükise.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 23.01.2014
3.
Lepo Mikko (1911–1978)
Kumu kunstimuuseum
Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab vaadata eesti sõjajärgse modernismi silmapaistva esindaja Lepo Mikko (1911–1978) maale. Rohkem kui 30-aastase pausi järel on võimalik tutvuda kunstniku loominguga kogu selle mitmekesisuses. Väljapanekut toetab kunstniku elu ja loomingut tutvustav põhjalik raamat. Teise maailmasõja järgsest ebastabiilsusest ja stalinlikust kunstipoliitikast karastatud pallaslase loominguline kõrgaeg oli Hruštšovi sula ajal. Lepo Mikko suutis tabada ja edasi anda olemuslikku optimismi, mis iseloomustas 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate teise pooleni Nõukogude Eesti ühiskonda. Näitus tutvustab nii monumentaalseid ühiskondlikku temaatikat käsitlevaid maale kui ka väiksemaformaadilisi, ent teostuselt ehk huvitavamaidki teosed, millele eesti kunstis on raske midagi kõrvale seada. Näitusega kaasnev raamat on esimene trükis, mis käsitleb Lepo Mikko elu ja tegevust süvitsi. Vaatluse all on kunstniku loomingu eri aspektid: näituse kuraator Anu Liivak kajastab põhjalikult Mikko kunstiloomingut, kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss vaatleb maalikunstniku tekstilist pärandit ning kunstiteadlane Tamara Luuk Mikko rolli õpetajana. Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest: Rahvusarhiivi Filmiarhiivi, Eesti Digikeskust, Lepo Mikko pärijaid, Tartu Kunstimuuseumit, Mart Leppa, Enn Kunilat ja teisi erakogude omanikke, kes teoseid näitusele laenasid ning näituse toetajat Eesti Kultuurkapitali. Näituse kuraator: Anu Liivak Näituse kujundajad: Juta Lember ja Tiit Pääsuke Näituse ja kataloogi graafiline kujundaja: Tiit Jürna Näitus jääb Kumus avatuks 19. aprillini 2014. Pildiallkiri: Lepo Mikko. Kollane madonna. 1968. Detail. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
4.
Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes
Kadrioru kunstimuuseum
Laupäevast, 9. veebruarist saab äsja renoveeritud Kadrioru kunstimuuseumis vaadata näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes", mis valmis koostöös Soome Rahvusgalerii Ateneumi kunstimuuseumiga. Näitus toob vaatajani hinnatud vene maalikunstniku Ilja Repini tänaseni vähem uuritud ja eksponeeritud loomingu tema Soome-perioodist. Näitusega kaasnevad mitmed publikuprogrammid ning Soome, Vene ja Eesti kunstiteadlaste koostöös valminud kataloog. „Ilja Repini looming on Eesti publikule hästi tuntud, kuid see on valdavalt kandnud nõukogude kunstipoliitika tugevat pitserit, kus vaadeldi vaid teatud – sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist – osa autori loomingust," ütles näituse üks kuraatoritest Linda Lainvoo. „Käesolev näitus aga keskendub kunstniku intiimsemale maaliloomingule ja aitab mõista Repini meisterlikkuse tagamaid. Realistliku kujutamislaadi ja ühiskonnakriitiliste teemade viljelejana tuntud autor avaneb seekord tundliku portretisti ja kirgliku joonistajana." Näitus „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" põhineb Ateneumi kunstimuuseumi Repini kogul ning on otseselt seotud kunstniku kodu Penatõga Karjalas ning Soome ajalooga. Muuseumisse on teosed jõudnud kingituste, annetuste ja riiklike ostudena. Erinevatel eluperioodidel valminud joonistuste kaudu illustreerib väljapanek ühtlasi Repini elukestvat pühendumust oma kunsti täiustamisele. „Kadrioru kunstimuuseum on tänulik Soome Vabariigile ja Ateneumi kunstimuuseumile, kelle toetuseta poleks käesolev näitus võimalik olnud. Loodame, et Ateneumi ja Eesti Kunstimuuseumi koostöö saab sellest õnnestunud projektist kestvat hoogu," lisas näituse teine kuraator Kerttu Männiste. Ilja Repin (1844–1930) kuulub nende vene kunstnike hulka, kelle loomingut tuntakse kogu maailmas. Valdavalt teatakse Repinit kui suurt realisti, kelle sageli ühiskonnakriitilise alltekstiga teostelt leiab vaataja lihtrahva ja talupoja igapäevaelu peegelduse. Karjalas paiknevasse Kuokkalasse asus kunstnik elama (täna Vene Föderatsiooni koosseisus paiknev Repino) 20. sajandi esimestel aastatel. Koos fotograafia ja kirjanduse vallas tegutsenud elukaaslase Natalia Nordmanniga (1863–1914) rajas ta sinna ühise kodu, millest sai peagi aktiivne kultuurielu keskus. Pärast Soome iseseisvumist sõlmis Repin tihedamad kontaktid sealse kunstielu ja kunstnikkonnaga. 1920. aastail esines kõrges eas kunstnik viljakalt näitustel nii Venemaal kui ka Soomes. Mitmetele Nõukogude Liidu ametlikele kutsetele vaatamata ei lahkunud Repin Soomest, vaid jäi sinna oma surmani 1930. aastal Näitusega kaasnev kataloog aitab paigutada Ilja Repini hilisperioodi loomingut ning Soomes paiknevat kunstipärandit nii Vene kui ka Põhjamaade kultuurimaastikule. Kataloogi tekstide autorid on Linda Lainvoo, Kerttu Männiste, Tatjana Borodina, Ljudmila Andruštšenko, Timo Huusko, Helena Hätönen, Veikko Pakkanen, kataloogi kujunduse tegi Tuuli Aule. Näitus toimub koostöös Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseumiga Näituse kujundus: Taso Mähar Näituse graafiline kujundus: Ivar Sakk Kataloogi kujundus: Tuuli Aule Näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" saab vaadata 18. augustini 2013 Kadrioru kunstimuuseumis. Pildiallkiri: Ilja Jefrimovitš Repin. Jelizaveta Zvantseva portree. 1889. detail.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
5.
Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust
Mikkeli muuseum
Näitusega tähistatakse muuhulgas 275 aasta möödumist esimese eestikeelse piibli ilmumisest. Eestikeelse vaimuliku kirjasõna kõrval leidub kogus ka saksakeelseid kordusväljaandeid Martin Lutheri piiblitõlkest ning haruldasi näiteid õigeusu vaimuliku ja liturgilise kirjanduse väljaannetest. „Omakeelne piibel on eesti raamatu-, kirjandus- ja kunstikultuuri tüvitekst, mille kultuuriloolise ja vaimuliku tähendusvälja kõrval avab käesolev näitus ajalooliste väljaannete tüpograafia ja köitekunsti esteetilist maailma," sõnab näituse kuraator Kerttu Männiste. Näitus kutsub märkama ajalooliste trükiste kõrget väärtust tarbekunsti teostena. Väljapanek pakub võimalust jälgida nahakunsti tehnikate ja kaunistusmotiivide arengut ning paremini mõista, millist töömahtu ja meisterlikkust nõudis trükise väljaandmine ning milline oli raamatu positsioon lugejate kodudes. Trükiste kõrval leiduv valik piibliainelist vanemat Lääne-Euroopa graafikat Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu kunstikogust illustreerib tõlgendusprotsessi sõnast visuaalsetesse kunstidesse. „Mikkeli muuseumisse sobib Jaan Paruski piiblikollektsiooni esitlev näitus suurepäraselt ka seetõttu, et nagu koguja Johannes Mikkel koondas enda ümber Lääne-Euroopa vaimsust kandvaid kunstiteoseid, nii on ka Jaan Paruski kollektsioon õhtumaise kultuuriruumi traditsiooniliste väärtuste oaas ning eesti keele ja kultuuri arenguloo jäädvustus," kommenteerib Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre. Jaan Paruski tegevus ajalooliste eestikeelsete piiblite kogujana sai alguse 1960. aastate lõpul. Kollektsioonile pani aluse eksemplar eestikeelse piibli 1773. aastal ilmunud teisest trükist. Järgneva kolmekümne aasta jooksul jõudsid Tallinna, Tartu ja Viljandi antikvariaatidest tema kogusse köited pea kõigist eestikeelse piibli numereeritud trükkidest, lisaks rikkalik valik jutluse- ja lauluraamatuid. Kogumise motiivina on kollektsionäär ise nimetanud soovi pakkuda kultuurilooliselt väärtuslikele trükistele nõukogude perioodil turvalisi säilimistingimusi. Näitus toimub koostöös Tartu Ülikooli raamatukoguga. Näituse toimumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
6.
Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust
Mikkeli muuseum
Laupäevast, 8. detsembrist on Mikkeli muuseumis avatud Alur Reinansi kunstikogule pühendatud näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust". Väljapanekul esitletakse 17.–20. sajandil Eesti aladel valminud hõbetöid, samuti 18.–19. sajandi Eesti-teemalist graafikat ja Eduard Wiiralti sõjajärgseid töid. Näitusega kaasnevad mahukas Alur Reinansi kunstikogu tutvustav kataloog ja publikuprogrammid. „2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis muuseumile üle suure kunstikollektsiooni, mis koosnes paarisajast Eestis 17.–20. sajandil valminud hõbetööst ja valikust Eestiga seotud graafikast," ütles Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme. „Alur Reinans oli Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi asutajaliige ja aktiivne kaasalööja kõikidel üritustel." Kollektsiooni pärandas muuseumile Sven Alur Reinans (1932–2010), Eestis sündinud ja peamiselt Rootsis elanud aktiivne kultuuritegelane, kelle suurimaks kireks oli kunsti kollektsioneerimine. Eriti paelusid teda Eesti alal valminud kunstipärased hõbetööd, mida ta aastakümnete jooksul omandas peamiselt Rootsis oksjonitelt ja antiigiäridest. Nii tekkis kollektsioon, milles on esindatud mitte ainult suuremate keskuste, nagu Tallinna ja Tartu, vaid ka paljude teiste linnade, nagu Narva, Pärnu, Rakvere ja Haapsalu meistrite looming. „Kuna Reinans kogus suurte luksusesemete kõrval ka lihtsamaid hõbedast lauanõusid ja tarbeesemeid, annab tema terviklik kollektsioon ülevaate eri esemetüüpidest, mida on aegade jooksul Eestimaal hõbedast valmistatud. Niisugusena on Reinansi hõbedakogu Eesti muuseumimaastikul ainulaadne," ütles üks näituse kuraatoreid Kersti Kuldna-Türkson. Lisaks hõbedale huvitus Alur Reinans ka eesti graafikast. Oluline täiendus Eesti Kunstimuuseumi Eduard Wiiralti tööde kogule on valik kuulsaima eesti graafiku sõjajärgsest loomingust, mis illustreerivad kunstniku loomingulisi otsinguid tema viimasel eluperioodil. Muuseumile on kingitud ka paarkümmend lehte 18.–19. sajandi baltisaksa Estica-teemalisest graafikast, kus on peamiselt kujutatud eestlasi rahvariietes. Eesti Kunstimuuseum tänab Alur Reinansi perekonda suuremeelse ja hindamatu kingituse eest ning Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi näituse toetamise eest. Näituse kuraatorid on Kersti Kuldna-Türkson, Anu Mänd (hõbe), Anne Untera ja Mai Levin (graafika); näituse kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste. Näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust" on Mikkeli muuseumis avatud 5. maini 2013. Pildiallkiri: Dietrich Johann Ernst Nagel, Tartu meister 1841–1854 . Kalalabidas. 19. sajandi keskpaik. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
