Kadunud sümbol
9.4
5 hindajat

37. Kadunud sümbol
Dan Brown

Harvardi sümboloog Robert Langdon kutsutakse ootamatult pidama loengut USA Kapitooliumihoones. Kuid juba mõni minut pärast tema saabumist teeb õhtu veidra käänaku.


Lisas SugarDaddy 12.04.2010
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (2)

“Aga väga põnev!”

11.12.2010 21:44 - Kai-Karmen
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Maailm on lava
9.4
5 hindajat

38. Maailm on lava
Boriss Akunin

1911. aasta. Erast Petrovitš Fandorin, kes on end pärast 50-aastaseks saamist oma erilise õigesti vananemise programmi alusel süstemaatiliselt arendanud, näeb peaminister Stolõpini mõrvas endale lõpuks väärilist kriminaalset väljakutset. Ent saatuse tahtel satub ta uue juhtumi juurde hoopis teatrimaailmas, kui ühes Moskva teatris paistab tõsises ohus olevat näitlejanna elu.


Lisas Valgaanium 24.01.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Akunin on nii hea, et mul ei jätku sõnu...”

29.03.2011 14:33 - Monika64
Monika64 on seda arvustust muutnud: 07.04.2011 17:44
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Puhtsüdamlik ülestunnistus
9.4
5 hindajat

39. Puhtsüdamlik ülestunnistus
Allan Keian

Kui ühel sumedal sügispäeval järjekordne Euroopa lend New Yorgis maabub ei reeda miski seda, et üks nendest paarisajast piirivalvuriga kohustuslikus korras silmitsi seisvast reisijast piltlikult öeldes põrgust saabus, kuid just see kirja kuulutav sõna sobib tema möödunud elu kirjeldamiseks kõige paremini. Ajal, mil õrnad käed enesekindlalt reisidokumendi pleksiklaasist putkasse tõstavad ning piirivalvuri prilliklaasid selle sisul peatuvad, on sündmuste edasiseks kulgemiseks, vaid kaks võimalust: kas ta paljastatakse või mitte, sest kõik peale foto on tolles tumepunases passis puhas võltsing. „Welcome to America!“ lausub vormis mees pärast väikest mõttepausi koguni naeratades ning ulatab halba aimamata purpurkaaned tagasi. MARIA VOGEL – jäi see rasvaste tähtedega passi trükitud nimi teda miskipärast kummitama. Tormilised seiklused New Yorgi kõrgseltskonnas, hullumeelne elupõletamine Miami Beachi lummavates kuurortides sadadesse miljonitesse küündinud hiiglaslike pangaarvete ning mitmete eneseleidmistega, kui mõne aasta pärast on see võltsnimi Ameerika Ühendriikide üks tuntumaid ning tema kaunis nägu särab pea kõigi meediaväljaannete esilehtedel. Kuidas saab ühest võltspassiga riiki tunginud Eesti koolitüdrukust loetud aastate pärast USA silmapaistvaim preili?


Lisas About 01.09.2011
Pane hinne:
Saatuse mängud
9.4
11 hindajat

40. Saatuse mängud
Heiki Vilep

Mees viskab naise, kes tuleb purjuspäi tagurpidi aluspükstega ja rinnahoidjata koju, uksest välja. Naine jääb koduukse ees bussi alla ja sureb kohapeal. Mees joob end unustuseni purju ja kirjutab meeltesegaduses saatusele kirja, paludes aega tagasi pöörata, et saaks oma viga parandada. Saatus võtabki sõnal sabast, kuid pöörab hoopis mujale. Ta solgutab meest läbi võimalike elustsenaariumite, näidates, millesse too oleks võinud sattuda, kui tal poleks seda naist olnud. Saatus annab mehele korduvalt võimaluse tehtut heastada, kuid mees ei saa sellega hakkama, kuna on piiratud enda ehitatud kaitsemüüriga, kus võimendub tema ülemäärane ego ja alalhoiuinstinkt, mis omakorda takistavad andeks andmast, rääkimata leppimisest maailma muutlikkusega ja igaühe isikliku vabaduse tunnetamisega. Peategelane teeb läbi peadpööritava karussellisõidu erinevate elude vahel kuni kooseluni Unistusega, kes kohati samastub tema naisega. Liiklus saamise ja tahtmise vahel ning vestlused vanamehe kuju võtnud Saatusega toimuvad kollases liinibussis, mis on ühtlasi liftiks ajas. Kõik selle raamatu tegelased eksisteerivad reaalselt, vaid nimed ja elukohad on muudetud.


Lisas vilep 08.08.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Paistab, et „Saatuse mängude” kirjutamisel huvitas kirjanikku peaasjalikult võimalikkuse ja tegelikkuse vahekord, kõikvõimas paratamatus ja indiviidi tegelik osa oma saatuse määramisel. Lõhe inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel, nagu Vilep seda ise tabavalt nimetab.

On juba kord nõnda, et suur ja määramatu võimalikkus peidab eneses igal hetkel lõputut arvu võimalusi, mille vahel tegelikkus kui alatasa murduv sirgjoon käänakuid tehes üleskirjutatud ajalooks märgistub. Kurb paratamatus seisneb selles, et see joon ei hargne kunagi kaheks, valib alati ühe paljudest võimalikest suundadest, välistades nõndaviisi lõputul hulgal teisi võimalusi. Kuna nood teised võimalused kunagi ei realiseeru, ei saa me ka kunagi teada, kuidas oleks võinud minna, kui tujukas joon oleks jooksnud teisiti.

Kes neid jooni tõmbab, seda ei tea keegi. „Saatuse mängudes” on selleks aga kaabulotuga, üle keskmise head huumorimeelt omav vanamehenäss, kes suitsetab „Winstonit” ning tekib ja kaob just nii, nagu ise arvab. Just tema, kes arvatavasti arusaadavuse huvides kannabki nime Saatus, laseb peategelasel Jan Raagil, keskeakriisis vaevleval IT spetsialistil, reisida võimalikkuse piiritus väljas vastavalt tolle enda soovidele. Kuid kuna võimalikkuse väli on inimmõistusele hoomamatu substants, ei lähe miski nii, nagu heitliku iseloomuga ning otsustustes pealiskaudne peategelane soovib.

Peategelane Jan Raag ärkab öö ja hommiku piiril oma kodus arvutilaua taga. Sellele järgneb ootamatu üleminek – lühike tüli ja tema naise bussi alla jäämine varahommikuses linnas. Too traagiline sündmus vallandabki irreaalse sündmusteahela, milles nii mõndagi naljakat, õudset, ilusat ja räiget sünnib. Vilepi lemmiktööriistad: allegooria ja grotesk käivituvad täisvõimsuses ja ladus tekst, mis raamatut kuidagi käest panna ei lase, veab lugejat kohtadesse, kuhu ta viisaka inimesena muidu iialgi ei satuks.

Värvikate tegelaste galerii, kelle kirjeldamisel taltsutamatu Vilep taaskord sulge tagasi ei hoia, on peensusteni välja kirjutatud. Järjestikku ja ettehoiatamata ilmuvad lugejate ette lõbusad parmud, ajudeta musklimehed, variserlikud töökaaslased ja mis kõige tähtsam: kõikvõimalikud naised, keda Jan Raag oma elus võinuks kohata, kui tegelikkus võimalikkuse vahel oleks vongelnud teisiti. Slaavi päritolu nümfomaan, leplik blondiin ja unistus, kes osutub litsiks, on vaid mõned näited keda lugeja neil lehekülgedel kohata võib.”

21.09.2011 14:18 - ottkilusk
Hinnang arvustusele:
  +2   -0
Minu pere ja muud loomad
9.3
6 hindajat

41. Minu pere ja muud loomad
Gerald Durell

Gerald Durrell sündis 1925.aastal Indias. Aastatel 1933-1939 elas tema perekond Korfu saarel. Elust Korful on Durrell kirjutanud veel kaks raamatut - Linnud, loomad ja sugulased ning Jumalate aed. Väikesest Gerryst sai lugupeetud loodusteadlane ja kirjanik. Ta käis kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel. Tema vend Larry, kellest sai mõjukas kirjanik Lawrence Durrell, elas Korful ja teistel Kreeka saartel ka pärast Teist maailma-sõda ning kirjutas need oma paljudesse romaanidesse ja reisikirjadesse.


Lisas eeter 06.12.2010
Pane hinne:
Murrangujooned
9.3
3 hindajat

42. Murrangujooned
Nancy Huston

Nancy Huston (sünd. 1953) Kanadas sündinud ja Prantsusmaal elava proosakirjaniku ja esseisti romaan jutustab nelja põlvkonna laste silmade läbi ühe pere loo ja ühtlasi XX sajandi valupunktide ajaloo; mäluteekond algab 2004. aastal Californias ja jõuab viimaks välja 1944. aasta Saksamaale. Põlvest põlve kanduvad edasi nähtavad tunnused, näiteks sünnimärgid – ent missugused nähtamatud murrangujooned peituvad inimeste ja inimsaatuste pinna all? Romaan sai 2006. aastal Prantsusmaal maineka kirjandusauhinna Prix Fémina.


Lisas Marge-Elin Roose 04.09.2012
Pane hinne: