Elulood ja memuaarid - Arvustus.com arvustused

“Ene Hion peab oma elulooraamatu kangelast valgustajaks. Arvustaja Lauri Kärk arvab (PM 5.2.2013) et autor püüab oma objekti — Valdo Panti aastaid hiljem — mõista?! Teine kriitik Jaanus Kulli (ÕL 4.2.2013) peab raamatut sootuks ilukirjanduseks (loe: fiktsiooniks). Kogu sõnameisterliku näivtõelikkuse juures kõnnib Hion rahuga mööda Pandi biograafia faktist, nagu tema rolli salateenistuse agentuuris — agendinimi Uno ENSV KGB-s. Seevastu need mõne-aja-pärast-võib-olla juba kaduvad põlved, kes Pandi enda loomeviljet kuulnud—näinud, mäletavad kahtlemata, kes Hion oli. Pandi paariline. Ehk sama mis kollaborant. Sovetiajal elanud ja postsovetiaja elunud inimesed teavad samuti, et toona nimetati Pandi ja Hioni-taolisi propagandistideks. Ja seda nad, uhkusega, ka olid, ehkki tasemevahega muidugi. Nii siis ikkagi kaasosalised, kel ei läheks mitte kunagi tarvis literatuurset vm pingutust kõigest seks, et teist mõista. Siin raamatus laotakse ilusaid sõnu ritta millekski muuks… Veel seisab müüdimüür. Ükskord aga variseb pandikultus niikuinii. Hioni Pandi-raamatust kooruv õde on pigem see, et propaganda ei ole naljaasi. Enam sobival võimalusel on propagandiste isegi hävitatud. Niihästi kohtu kui kohtuta. Nagu William Joyce, aka Lord Haw-Haw. Harvemail juhtudel pandud hullumajja. Ezra Pound näiteks. Too eesti mees — täna XY aastat tagasi — valis oma nuhtluse ise. See oli enesehukkamine padujoomarluse läbi.

(Erkki Tapper, Valgustaja või rafineeritud propagandist?)”

“Raamat on kirjutatud väga iselaadi stiilis, mis esimestel lehekülgedel tundus ehk liiga episoodiline ja hüplik, kuidagi päevikutaoline, aga õige pea jõudis mulle kohale, et selline üliinformatiivne stiil on taotluslik ja sobib hästi töönarkomaanist peategelase hingeeluga. Raamatus on väga palju fakte ja kuupäevi, Kirsti Vainküla on näinud tõeliselt palju vaeva ja tulemus on suurepärane.
Kuna mina tean Ervin Abelit ainult filmide kaudu ("Noor pensionär", "Siin me oleme", "Mehed ei nuta", "Viini postmark"), oli huvitav lugeda, kui tohutult palju muud ta teinud on - pigem tehti need filmid muu töö kõrvalt.
Ja et tema elu roll oli Kiir - minu jaoks üllatus, sest kuigi tema estraadikavadest olen ise väiksena osa saanud "Terekest kah!" ja "Oh sa issand!" plaate kuulates naerda lõkerdades, kus Abel on Jorh Adniel Kiire rollis, siis filmi-Kiir on minu jaoks ikkagi paraku Margus Lepa. See on naljakas, et Abel ise Kiire tegelaskuju üldse ei sallinud, aga sellest hoolimata suutis teda väga hästi mängida ja lausa 10 aastat!
Muidugi oli tõsiselt huvitav lugeda tema lapsepõlvest ja kooliajast, näiteks et ta oli süüdimatu laenaja (vedas, et tol ajal sms-laenu ei olnud) ja müüs koolikaaslastele ettemaksuga olematuid mootorrattaid ja autosid. Või siis et olles kirglik kalamees ei söönud ta ise kala, kui siis ehk räim-tomatis-konservi :) Ja siis veel kogu see parteiteema, ei kujutagi ette, kui hull sõjajärgne aeg oli. Samas, praegu on ka keskerakond, nii et midagi pole muutnud...
Raamat aga on mul hetkel veel umbes 4/5 koha peal pooleli ja juba tükk aega - ei taha edasi lugeda peale pahaloomulise kasvaja avastamist.”

“Väga vajalik ja põnev raamat nendele, kes armastavad balletti.”