Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Väga meeldiv restoran. Üks parimaid vene köögiga restorane Eestis. Sisekujundus on ka väga peen ja maitsekas.”

“Lõpuks sai ära käidud selles restoranis ning jäin igati rahule. Tegemist on väikese restoraniga, kus ilmselt kokku maksimum 30 istekohta.

Esiteks meeldis juba hubane õhkkond. Vaikne lounge muusika ja kreemjas valged toonid nii mööblil kui seintel. Juurde annavad isegi veidi kulunud efektiga lagi ning vana laotud kivi kohad paaris kohas.

Muidugi olid lausa võrratud toidud, Esiteks võtsime suupistevaagna, kus vaatas vastu palju uut ja põnevat. Selle vaagna peale oli minule, kui mitte taimetoitlasele nii palju uusi maitseid, et pea hakkas lausa ringi käima. Eelroa järgselt võtsin kõrvitsa-bataadi-kookose püreesuppi. Siinkohal on tegemist väga huvitava roaga. Esmalt püree justkui sulab suus. Just sellise pehme ja kreemja konsistentsiga, mis pole liiga paks ega liiga vedel- just paras. Kuid algne siidjaspehme ja mahe maitse asendub mõne sekundi möödudes vürtsika järelmaitsega, mis ergastab meeli ja on huvitav üllatus. Lisaks võtsime kõrvale kannutäis vürtsika Ayurveda teed, mis lõhnas nagu piparkook ja maitses nagu pehmed talveõhtud. Seal oli palju kaneelikoort sees ja tegi seest lausa soojaks. Teed on selles restoranis toodud Chadost, mis toob maale Jaapani teed.

Lõpuks ei suutnud me magustoitu enam proovida, kuna kõht oli lihtsalt nii täis ja näod särasid rõõmust.

Ka teeninduse koha pealt ei saa midagi kurta. Noored väledad neiud, kes valmis igale küsimusele vastama ning tunnevad suurepäraselt pakutavat menüüd ning nende koostisosi. Ka hinna poolest on täitsa okei, selline pigem keskmine. Aga toidu kvaliteediga võrreldes on igati oma hinda väärt.

Ainukeseks miinuseks minu jaoks on raskus sinna pääseda. Nimelt tuleb iga käik ette reserveerida, kuna nõudlus on suur ja koht ise üsna väike. Nädalavahetustel võivad järjekorrad olla lausa mitu kuud, kuna broneeritakse õhtuks ka terve restoran, mitte ainult laudu.

Kuid soovitan soojalt igaühel minna ja ise ära proovida. Tõesti supermõnus koht, kuhu loodan edaspidi veel sattuda. Tuleb varakult juba planeerida, siis saab laua samuti.”

“Praegu väga kuum koht, paljud üritused toimuvad seal ja muidugi on popp seal ka lõunatada. Viimaseks leidub enamasti isegi vaba koht. Atmosfäär on huvitav, sest samas müüakse ka näiteks teksapükse. Hästi vaba olemisega paik. Toit on hea, aga mingit üle mõistuse maitseelamust pole sealt saanud.”

“Kõht oli tühi ja ilma eelneva bronnita oli võimatu teistesse poppidesse restoranidesse sisse tungida, aga vana hea Pegasus oma kolme korrusega leidis siiski meile ühe laua :) Rahvas tundus olevat 50:60 kohalikud ja turistid. Nagu selgus, olevat ka kirjanikud taasleidnud enda koha Pegasuses, kus nad ju ka 60ndatel usinasti käisid. Interjööri osas püüti säilitada mingil määral algupärast, kuid ilmselgelt moodsama touchiga. Märksõnad on vast lihtsus ja funktsionaalsus.

Menüü on täpselt paraja valikuga ja ei tekita segadust, samas pakub ka taimetoitlastele kõhutäit. Esmalt toodi lauale ürdivõi ja nende enda leiutatud õllesepik. Seda tellisime lausa juurde, sest maitse oli huvitav ja kes siis suudaks soojale saiale vastu panna!
Edasi aga läksid proovimisele meie poolt külm tomatisupp (5,40€) ja kahe kala supp munasaiaga (6,50€). Tomatisupp oli väga maitsev ja külm nagu pidigi. Kahjuks oli kalasupp ka pisut jahedapoolne, aga see võeti teadmiseks ja lubati end parandada. Munasaia kohta arutlesime kaaslasega, et kas see on nagu "vaesed rüütlid"?:) Juba selle mõtte peale tuligi isu kohe peale, aga peagi selgus, et tegemist oli munamäärdega krõbesaial. See maitses samuti hästi tegelikult.

Kõht oli enne hirmus tühi ja tellisime jagamiseks ka täidetud suvikõrvitsa (7,90€), aga mõlemal jäi sellest pool alles, sest...kuidagi puudus see "miski", või koguni maitse? Mõne ürdiga oleks saanud ehk mekki parandada. Ilmselt mängis rolli ka asjalolu, et sõime sepikust kõhu liiga täis :)

Küll aga ununes suvikõrvits KOHE kui ette toodi mustasõstra-mannavaht mündipiimaga (4,90€)! Olime kaaslasega neelud soojaks rääkinud mannavahtudest ja kujutelmast, milline see Pegasuse nägemuse kohaselt olla võiks. Ja ta oli ilus! Ja ta oli maitsev! Täiesti tumeroosa, isegi lillaka värvusega ja nii mõnusalt kreemjas ning hapukas, viimast aitas maha keerata mündipiima magusus ja beseetükikesed. Kes vähegi on mannavahusõber, siis soovitan seda kindlasti proovida :)

Teenindus oli hästi meeldiv ja entusiastlik. Arve toodi nõukaaegse raamatu vahel ja lähema uurimise peale tutvustati meile Pegasuse ajalugu, kontseptsiooni, kuivõrd tore on seal töötada ja ka kollektiiv olevat maailma parim ;) Kõige parem töötaja on õnnelik töötaja ja seda näeb ja tunneb ka klient, kõige positiivsemas mõttes. Hinnad on neil ka sõbralikud, lisaks teenindajatele, seega tasub seal mekutamas käia küll :)”

“Salt on kindlasti koht, kuhu ma lähen veel tagasi. Koht on hästi väike - kuskilt jäi meelde, et mahutab vaid 28 inimest -, aga imeliste roogade, sõbralike teenindajate ja vaba atmosfääriga. Muide, mida koledam on ilm, seda positiivsem on kontrast sisemusega. :)

Käisin Saltis siis, kui seal oli n-ö täismaja, ehk siis kaheinimeselaudade taha oli mahutatud ka neli inimest. "Kitsas" on esmamuljena leebelt öeldud. Juhul kui kohti oleks võimalik vähegi ette kinni panna, on rahulikumad kohad tagaosas, köögist teisel pool vaheseina. Parem oleks kohad ette kinni panna, sest otse ukse ees istujad saavad boonusena pidevalt külma õhku (sest inimesed käivad ikka sisse-välja) ning iga saabuja veidi liiga intiimse vaate oma taldrikule (suurem riidehoiupuu asub nimelt otse esimest laudade kõrval). Kuna vähemasti õhtustel tundidel on restoran ehk isegi liiga tugevalt valgustatud, siis erilist mugavust selline asi just ei pruugi tekitada.

Saltis on mingi aja tagant vahetuv menüü ning see ei ole ülemäära pikk. Suurepärane kooslus, kuigi menüüst pilku üle libistades ei leia kohe üles, kust lõpevad eelroad ja algavad pearoad, sest kogu nimekiri jookseb ühes jorus. Aga see selleks, pole põhjust kahelda - kõik, mis lauda jõuab, on suurepärane.

Pearoogadest soovitan valida pigem mereande, sest nii hästi tehtud mõistliku hinnaga veidi erilisemaid mereande Eestis naljalt ei saa. Kaheksajalg paksoiga ning kreveti-kalmaarihautis kuskussiga viisid keele alla. Magustoidumenüü on veidi õrnukesem, seal tundub olevat kindlama peale välja mindud. Kokad võiksid vabalt enam improviseerida ja vaadata šokolaadikookidest (sel korral moodustasid erinevad šokolaadiga koogid valikust 40%) kaugemale. Hästi tore, et latte on Saltis tavaliselt restoranis pakutavatest tummisem, mõrum. Kena üllatus, ja hea maiuse tasakaalustaja.

Hinnad on Tallinna kesklinna keskmise restorani tublid keskmised.

Ühesõnaga - lahe koht!”

“Kohvikust Koogel Moogel olin juba ammu kuulnud, kuigi väga pealiskaudselt. Teadsin vaid, et see on avatud, kuid seda, kui omapärane ja tore see koht on, ei osanud ma aimatagi. Mäletan veel kunagist Vigri kohvikut ja arvasin, et küllap lastekohvikud sellised ongi. Kalad võib-olla on ja sellega asi piirdub.

Piip ja Tuut, kes selle kohvikuteoga mulle kõvasti hinge pugesid ja minu silmis veelgi kõrgemale tõusid, näitavad end Koogel Moogeli algatajatena väga võimekate kohvikurajajatena. Kui ka dekoor on nende idee, siis on see lihtsalt uskumatu tegu, aga eeldan, et selle jaoks oli neil siiski sisekujundaja. Nii head nad ehk ise ikka ei oleks selles osas? Sisekujundus on muidu lahe ja väga mitmel põhjusel. Esiteks üldine laudade asetus, osad kõrgemad, osad madalamad, suuri ja väikeseid. Teiseks see, et enamuse laudade juurde kuuluvad pingid (jälle osa neist madalad ning osa päris laiad), mitte toolid. Hulga lõbusam istuda ja lapsed saavad kiiremini kohalt minema ja tagasi. Kohvikuruumidesse on mahutatud ka teatrilava. Või on teatriruumidesse mahutatud kohvik? Seal hetkel midagi ei toimunud, aga kirjade järgi on igal pühapäeval etendused.



Seinad on kaetud toredate, küll enamjagu inglise keelsete, sententsidega. Näiteks: "While we try to teach our childern all about life, our children teach us what life is all about". Samuti leiab seintelt (tõenäoliselt ilmakuulsate) klounide vanaaegseid pilte.



Väikese Eesti lipu juurde kapinurgal on seatud silt: "Piip ja Tuut hoiavad Eesti lippu kõrgel". Ja veel palju kirjakesi siin ja seal. WC uksele on kirjutatud "Pissimaja". :)
Igalt poolt paistab välja, et Haide Männamäe ja Toomas Tross (Piip ja Tuut) on tõepoolest pealaest jalatallani laste usku ja laste sõbrad.





Pakutavate toitude nimekiri on lühike ja ei ole ka erilist põhjust, miks see pikem peaks olema. Jookide valik seevastu on päris lai ja nende seast leiab ka... valge viina. Ei kujuta ette kes ja millal seal viina peaks jooma, aga kui tekib soov, siis see variant on olemas. Ehkki minu meelest hästi konteksti ei passi.

Penned kanaga serveeriti üllatavat peenelt, kuna eeldasin lastepärasemat ja lõbusamat serveeringut. Ikka rukkolalehed ja balsamiikotriip. Maitse oli kuivatatud basiilikust basiilikune ja koorest rammus, päris hea.



Lõhesupp oli tihedalt kõike täis. Kala oli üsna vähe, aga kõiksuguseid juurikaid oli palju, samuti rasvasust, nii et kogu leent ei tahtnud lõpuks ära süüagi. See supp polnud sugugi paha, vaid ma ütleks, et kodune. Mu vanaema oleks täpselt sellise supi teinud, samuti liiga rasvase. Nii et sobib.


Pannkoogid olid eine nael. Ilus kuhi väikeseid ja ühtlaseid pannkooke, iga kihi vahel moos, nii et sai süüa ameerika moodi, lõigates tükke läbi kõigi koogikihtide, kõrvale sai võtta aga vaniljejäätist. Mõni pannkook oli sutsuke kõrbema läinud, aga see andis justkui sellist koduse toidu tunnet ja vürtsikust juurdegi, nii et ma ei imestaks kui sinna puhtalt pannkooke sööma lähen kunagi.


Koogel Moogeli kohviku, ehk Piip ja Tuut Mängumaja hoone asub täpselt Toompea nõlval, nii et aknast välja vaadates näeb otse alla orgu päris kõrgelt. Vaated on kenad ja isegi mere näeb ära.


Nõudele on ilusad ja lastepärased pildid maalinud Helina Tilk. Teisel korrusel on lastele tore mängutuba, kus lubatakse, et plastmassist mänguasju ei ole.

Koogel Moogel kohvik on üks ütlemata armas, õdus ja lastesõbralik paik, kus tunned end juba esimesel korral nagu kodus. Teenindus on sundimatult sõbralik ja ehkki puhtalt toitude pärast sinna ilmselt ei minda, ei ole põhjust sinna toitude pärast ka mitte minna. Tubli kodune, ehhki kohati modernsusele püüdlev, mille ma soovitaks lastesõbralikuma ja lõbusama kontseptsiooni vastu vahetada, ehk tervikuga paremini haakuda. Kokku läks kahe peale (laps näkitses meie toite) 17 euri, mis on tegelikult päris palju. Kui siia aga arvestada juurde muu elamus ja lastele tasuta mängutuba, siis pole hullu ka. Liiatigi võib ju võtta ka ainult mahlajoogi, mis maksab 0,85 euri.

Kokkadele saab muide pilgu peale visata, sest sisse tulles viib tee neist mööda, eralduseks vaid vitraažiga aknake, mis oli pisut ka lahti.



Jõudu teile, Piip ja Tuut! Aitäh, et nii paljudele rõõmu jaksate tuua.”