r - Arvustus.com arvustused

“Lennujaama Welcome kohvik on mugav söögikoht lennujaama vastutulijatele, sest asub saabuvate lendude osas ja teisel pool klaasseina ongi pagasilindid.



Värvilised rahvusmustriga diivanid näevad rõõmsad välja, ehtsatest kasetüvedest põrandalambid ja lauajalad mõjuvad originaalse ja looduslähedasena.
Ainult nööbikujulised ja nööpaukudega lauad ei sobi teemasse. Pealegi on "nööpide" kõrgem äär ebamugav, taldrik jääb viltu.

Menüü ei ole pikk, pakutakse ainult ühte päevapraadi ja päevasuppi, lisaks pizza, mida küpsetatakse sealsamas puuküttega kiviahjus.

Segadust tekitab toidu valimine, sest söögikohale lähenedes on esimene asi kassa, aga kassa juures mingit menüüd ei ole. Kõigepeat tuleb niisiis minna kassajärjekorrast mööda ning uurida iga leti juures, mida pakutakse. Seal on saiakestel jms toidul hinnad juures, aga ei saa aru, kas peaks ise võtma ning kui, siis kuhu need tuleks panna. Järgmisena saab kassa taga letis üle vaadata, mida söögiks pakutakse. Kui kumbki valik isuäratav ei tundu, jääb üle veel kõige tagumine, pizzalett. Kas pizzat saab tellida sealt või tuleb minna kassasse, jäigi segaseks.

Päevapraad tundus isuäratav, hind küll 5.90, aga lennujaamas ongi lennujaama hinnad. Teist korda kassajärjekorra ära seisnuna tellisin päevaprae ning seda läks tõstma kassa teenindaja ise. Väga ebaefektiivne, aga see seletas ka pikka järjekorda.

Päevapraad, üleöö küpsetatud searibi, oli üllatavalt väike, kõigest 2 ribi. Maitses see-eest ülihästi, ka kartul ja köögiviljad olid head. Päevaprae kõrvale sai ise tõsta ka salati (tomat, kurk, lehtsalat).



Natuke keeruline oli esimene kord seal süüa, aga järgmine kord olen juba targem. Teinekord kellelegi lennujaama vastu minnes proovin siis pizza ära.”

“Minu poolest pole selliseid pabereid vaja küll valgendada, see on ainus asi, miks punkt maha, muus osas hästi imav, normaalse hinnaga ja heas pakis majapidamispaber/kätekuivatuspaber.”

“Aastatega on Hargla tõestanud, et suudab kirjutada palju ning väga erinevatel teemadel ja žanrites. Ikka suudab ta seda teha ilma stampidesse ja etteaimatavustesse langemata. See on meelelahutuseks mõeldud ilukirjanduse juures pea sama oluline kui keelekasutus. "Süvahavva" on haarav lugu, mis kisub endaga kaasa. Seda lugedes tahad juba raamatu lõpuni jõuda, et saada teada, kuidas kõik lõpeb. Ja siis tahad veel edasi lugeda!”

“Seda sarja on raske arvustada. Selle lugu, lavastus, operaatoritöö ja näitlejad on nii tugevad, et midagi samal tasemel krimisarjade seast vist ei leiagi. Selles osas saaks kohe 10 punkti. Aga see sari on kuidagi liiga "tume", liiga trööstitu ja kuidagi aeglane, et mina seda edasi viitsiks vaadata. Samas ei ole kahtlust, et on kõva tasemega sari, ma annaks sellele kohe Emmy või mis iganes. Aga ise vaadata ei viitsi :) Samas on auhinnafilmdiega ka sageli ju nii...”

“Mad Max Fury Road

Ma tahaksin hirmsasti kirjutada sellest, kui hea filmiga on tegu, aga kuigi üldjoontes mulle film meeldis, jääb palju puudu sellest, et tegemist oleks imeteosega ning neid asju, mille kallal norida, neid ikka jätkub.

Esimene Mad Max valmis kolmkümmend kuus aastat tagasi. Kaks aastat hiljem järgnes The Road Warrior ning omakorda sellest neli aastat hiljem Beyond Thunderdome. Seejärel 30 aastat pausi. Kui esimene oli tagasihoidlike efektidega tehtud film, siis selle väike edu lubas järgmistel rohkem raha sisse panustada ning Road Warrior oli järg, mis on aastakümneid nüüd mõjutanud teisi action-filme.

Ajad on muutunud ja efektid, mis tundusid kaheksakümnendatel olid imepärased, on nüüd algelised ning efektid, mida ei olnud võimalik sel hetkel teha, on nüüd tänu arvutiefektidele lihtsasti saavutatavad. Ühest küljest ei suuda arvutiefektid kunagi lõpuni tõepärased olla, aga teisest küljest on nad ohutumad ning tihti lihtsamini tehtavad. Nii olemegi jõudnud hetke, kus praktilised efektid on vaikselt välja suremas. Mad Max Fury Road on vastupidine näide ja praktilisi efekte on 80%. Kui ikka autod omavahel kokku sõidavad, siis on näha lendavaid polte, mutreid ning hunnikus vanarauda just nii nagu olema peab. Sellest küljest on tegemist imepärase saavutusega. Need efektid, mis on arvutiga tehtud, need on suht lihtsalt äratuntavad (Torm, 3D näiteks) ja neid ehk tõesti muud moodi teha ei oleks saanud.

Hardy üritab päris hästi järgi teha Gibsoni žeste eelmistest filmidest. Kui ma ei oleks seda filmi nüüd veel näinud, näidataks mõnda sellist kohta ja Hardy nägu oleks varjatud, siis puhtalt kehakeele järgi võiksin pakkuda, et tegemist on Mad Maxiga. Kahjuks tähendab see seda, et ta jäljendab Gibsoni karakterit, mitte ei tee seda enda omaks. Hardyl ei ole sellist vaimukust või õigemini koomilisust, mida Gibsonil on kuhjaga. Max on väga lahe tegelane. Ta on piinatud tegelaskuju, veidi kurblik, enamasti no-bullshit-kinda-guy, kes üritab eelkõige ellu jääda ja konfliktist kaugemale minna. Tegelane, kes ei peaks olema üldse koomiline, kuid Gibsonis oli sees midagi sellist, et ta suutis paari žestiga meile seda anda. Justkui puhtalt žestidega one-linerid. Sama suutis kunagi Bruce Willis Die Hardi filmides näiteks. Mis eristab Hardyt ja Gibsonit, on see, et esimene seda ei suuda, aga just see annaks filmile nauditavaust ning seda, et antud filmi võiks kordi ja kordi uuesti vaadata. Mad Maxi sari on vähese dialoogiga ning žestid ja tegevus peaksid andma andma meile selle puuduva. Ka ei paku Hardy omalt poolt midagi uut, ei loo Maxile mingit uut tahku. Kahju!

Fury Road on pea terves ulatuses üks pikk tagaajamine väikeste puhkepausidega. Seeria teist filmi mäletame me filmi lõpus toimuva pika tagaajamise tõttu, aga siin filmis ei ole see enam üks osa filmist, vaid praktiliselt terve film ning ükski osa ei tule eraldi esile. Karakterid on samuti vähem, mitte just üleliia koomilised ning neid on vähem. Ma võin teisest osast nii heade, kui halbade seast välja korjata umbes 15 head ja erinevat karakterit (k.a. Koer), aga antud filmis on karaktereid tunduvalt vähem. Isegi kõik Immortan Joe naised ei ole korralikult karakteriteks vormitud, kuigi ekraaniaega saavad nad enamikest rohkem ja koomilised rollid puuduvad pea täielikult. Võib-olla oleks see film tahtnud veelkord uut tegelast Bruce Spence näol. Karakterid on veidi igavad. Meeldejäävaid pahasid on neli ning kui Immortan Joe välja jätta, siis teistel on praktilised kaks või kolm stseeni kokku.

Ma olen suutnud enda jaoks välja mõelda kolm asja, mida oleksin tahtnud filmis muuta ning need muutused annavad mulle selle, et saan aru, mis filmis puudu jäi, või mis oli üleliigne. Üritan mitte liigselt filmi ära spoilida.

Esiteks filmi algus. Väike monoloog ning Max seismas tühermaal düüni serval. Selle asemel oleks tulnud filmi alustada kohe tagaajamisest ning jutt oleks võinud olla selle kõrval. Kui teha film, mis on täielikult üks tagaajamine, siis oleks pidanud ta sellega kohe ka algama ning lõppema praktiliselt alles lõpustseeni ajal. Filmi idee oleks pinud olema, et sa puhkad alles siis, kui kõik on läbi. Ülejäänud puhkepausid filmis oleksid pidanud olema lühemad või samuti olema on-the-go ehk liikumise sees nagu Nux masinat parandamas.

Teine asi, mis häirima jäi oli see, kui palju plahvatusi filmis oli. Road Warrior oli veidi tõepärasema muljega, sest neid kokkupõrkeid, mis plahvatusega ei lõppenud, neid oli ikka tunduvalt rohkem ning oli ka lihtsalt leeki ilma plahvatuseta. Kuna bensiin ja üldse eluks vajalik oli defitsiit, siis ka film jättis sellise mulje. Antud filmis oli kõikidel tegelastel kõike piisavalt ja üleliiagi. Vähem plahvatusi ja rohkem oleks tahtnud näha seda, kuidas kesiste vahenditega antud maailmas hakkama saadakse.

Viimase asjana oleks tahtnud näha kõiki tegelasi rohkem erinevates stseenides, tegutsemas rohkem, kui lihtsalt autoroolis olemas ning omavahel filmis kokku puutumas. Eriti just halbu tegelasi. Stseenid oleksid võinud olla lühemad ning kiiremini vahetuvad, karaktereid avavaid läbi tegutsemise ning näitamas neid reaalselt pingutamas eesmärkide nimel. Näha neid plaanimas rohkem, mitte lihtsalt suvaliselt rammimas üksteist.

Filmi süžeest ning selle sees olevatest aukudest rääkida ilmselt ei tasu, sest see on päris šveitsi juustu sarnane ollus. Ühegi tegelase plaanid ei ole vähemalgi määral loogilised ega läbimõeldud. Kogu Furiosa plaan on parajalt absurdne ja tahaks küsida palju küsimusi, aga siis ma spoiliksin liiga palju praegu ära ja seda ka ei taha. Ütlen siis lihtsalt nii, et see on ikka üks väga rumal ja läbimõtlemata plaan, kuidas ta seda üldse plaanida sai ja mida ta mõtles, et juhtub kui täitub, see on nonsense, aga las ta olla.

Et siis halb film või? Piletirahast mul nüüd kahju ei ole, täiesti vaadatav, aga juba praegu on raske meenutada, mis järjekorras miski juhtus. Jäi liiga carmageddonlikuks isegi lõpus. Ta ei olnud nii intelligentselt suurepärane ega ka nii halb, et juba jälle hea, vaid oli seal kusagil vahepeal. Kogu hullus on liiga professionaalselt mainstream.

Aus järg eelmistele filmidele ning annab lootust, et seda maailma avardatakse järgedega veelgi, kuid filmiseerias on ta esimesest kahest nõrgem ning kui kunagi tahan vaadata Mad Maxi, siis see ei ole film, mille plaadi mängijasse panen. ”

“Igahommikustest ummikutest äravaevatud Ülemiste kontorirottidel on põhjust rõõmustamiseks, viimaks ometi on tulnud alternatiiv kööginurga joogiautomaadile, kust samast masinast tuleb piimapulbrit, kohvi, puljongit ja kisselli. Tegelt ma ei tea, kas kuskil veel sellist jubedust leidub, aga mul kunagi ühes töökohas oli ja siiamaani ei saa üle. Hea küll, see kõik ei tulnud samast torust, aga ikkagi.



Asukoht nõuab väikest jalutamist, aga on seda väärt. Ei pea olema paadunud kohvihoolik, et ära tunda hea kohvi maitset, pluss naeratavad baristad pluss väikese hästi õnnestunud kohvipoe õhustik. Tulevikus asub Gourmet Coffee täpselt Ülemiste City südames, sest näiteks see parkla ehitatakse tihedalt büroohooneid täis.



Võtsin päevakohvi, 2€ (tasuta tegelikult, sest tänase avamise puhul oli üldse kõik tasuta, "naeratuse eest"), ja terve pärastlõuna ma ei tahtnud kontori kohvi, sest hea maitse oli suus. Vaatasin juba järgi, et maja ette saab parkida, sõidan homme poolest ummikust ringiga mööda hommikukohvi tooma.”