r - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

181. Antonio Carlos da Fontoura We Are So Young (2013)

„Oleme nii noored” on elulooline draama tuntud Brasiilia rokklauljast Renato Russost (1960–1996, sünd Renato Manfredini jun). Filmis jälgitakse Russo noorust, võitlust terviseprobleemidega ja armastust muusika vastu. Laulja noorust varjutas haruldane luuhaigus, mis aheldas ta pikaks ajaks ratastooli. Kodus istudes ja morfiiniravi saades hakkas nooruki peas idanema plaan saada Brasiilia suurimaks rokkstaariks – et astuda vastu tollal Brasiilias valitsenud diktatuurile ja apaatiale. Russo pani 1978. a kokku punkbändi Aborto Elétrico, tegutses pärast selle laialiminekut lühikest aega trubaduurina ja lõi seejärel oma kuulsaima ja edukaima grupi Legião Urbana (1982–1996).

Russo eeskujud olid tolle aja postpunkbändid ja vokalistidena eriti Robert Smith (The Cure) ja Morrissey (The Smiths). Legião Urbana kindlustas Russole siiani kestva staatuse Brasiilia ühe suurima rokkmuusiku, laulukirjutaja ja noorsoo eestkõnelejana ning lõi talle kultusliku maine fännide seas. Rosso oli ka esimene Brasiilia muusik, kes rääkis avalikult oma biseksuaalsusest, viidates sellele oma loos „Boys n’ Girls”. Ainuüksi Russo eluajal müüs Legião Urbana Brasiilias 20 miljonit plaati ja müüginumbrid on jäänud märkimisväärseks kuni siiani. Russo suri 1996. aastal AIDSiga seotud tüsistustesse, olles varjanud aastaid oma haigust avalikkuse eest.

Algselt (1999) oli Renato Russo elust plaanis teha dokumentaalfilm, selleks andis nõusoleku ka tema perekond, kuid 2005. aastaks oli tekkinud idee teha selle asemel mängufilm, mille lavastajaks sai Antonio Fontoura.

„Oleme nii noored” on olnud edukas Brasiilia kinodes ja jõudnud juba ka mitmele rahvusvahelisele filmifestivalile, sh Veneetsia rahvusvahelisele filmifestivalile, New Yorgi Brasiilia filmide festivalile ja Miami Brasiilia filmide festivalile.

Tauno Maarpuu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

182. Daniel Joseph Borgman The Weight Of Elephants (2013)

Daniel Borgmanni debüütdraama uurib 11-aastase Adriani läbielamisi ühes Uus-Meremaa vaeseimas äärelinnas. Ema poolt hüljatud poissi kasvatab vanaema, kes peab lisaks temale hoolitsema ka oma sügavat depressiooni põdeva poja Rory eest. Erakordselt malbe ja tundliku loomuga poiss muutub oma agressiivset sportlikkust ja jõulist maskuliinsust soosivas klassis üha üksikumaks ning tema ainsateks vaimseteks tugipunktideks on tema üha sügavamalt masendunud, ent heatahtlik onu ja tema enda loov fantaasia.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

183. Andreas Johnsen Kidd Life (2012)

KIDD on noor räppar, kes ülekõige tahab saada kuulsaks muusikuks. Samm-sammult õnnestub tal pääseda suurde mängu. Intervjuud raadiotega ja kontserdid väikestes klubides tõotavad noorele räpparile suurt tulevikku. Näeme muusikuks kujunemise võlu ja valu ning viskame pilgu muusikatöösuse telgitagustesse. See on kohustuslik film kõigile noortele, kes tahavad oma tuleviku siduda muusikaga.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

184. Yann Gonzalez You and the Night (2013)

Lavastaja Yann Gonzaleze kohta öeldi, et ta võiks olla tulevane Almodovar või Ozon, kui ta oma uue filmiga „Kohtumised pärast keskööd” Cannes’i filmifestivali Kriitikute Nädala programmis välja tuli.

Kahe armastaja ebareaalses maailmas, kus nendega elab ka nende transvestiidist toateenija (Nicolas Maury), plaanivad Ali (Kate Moran) ja Mathias (Niels Schneider) korraldada orgiat, kuid enne, kui lõbu saab alata, peavad kõik osapooled üksteisega tuttavaks saama. Ükshaaval räägivad kõik osalejad oma lood ning vaataja viiakse kunstlikult loodud keskkondadesse, mis sümboliseerivad nende mälestusi ja fantaasiaid. Aeglaselt saame tuttavaks nii meie trio kui ka nende külalistega, kelleks on Lits, Teismeline, Täkk ja Staar.

Armastus, erutatus, fantaasiamaailmad, unistused, millega meie hirmud alati vastakuti seisavad, ning selle kõige loomulik erootiline alatoon filmis, mis tegelikult jutustab loo sellest, kuidas inimesed vahetevahel satuvad kokku ja avavad end võõrastele.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

185. Benoît Pilon The Necessities of Life (2008)

Montréali filmifestivalil parima filmi auhinna Grand Prix des Ameriques võitja 2008. aastal ja Kanada kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile, see film on Quebéci lavastaja Benoît Piloni vändatud haarav ja emotsionaalne jutustus. Varem dokumentaalfilme teinud Pilon teeb siin oma debüüdi täispika mängufilmiga.

Film on inspireeritud tuberkuloosiepideemiast, mis vallandus Lõuna-Kanadas inuiti rahva seas 1940.–1950. aastatel. Rahvusvahelise hiti „Atanarjuat (Välejalg)” täht Natar Ungalaaq mängib filmis meest, kes on rebitud eemale tema isoleeritud kodupiirkonnast, perekonnast ja hõimust ning viidud Québeci linna haiglasse, kus ta kogeb korraga nii suurt kultuurišokki kui ka ettearvamatuid inimsuhteid.

Erilist märkimist väärib aga filmi operaatori Michel La Veaux’ suurepärane kaameratöö, milles eristuvad selgelt urbanistlik Québeci linnamaastik ja imetlusväärsed Kaug-Põhja alad. Veel tasuks kindlasti märkida Robert Marcel Lepage’i kaunist muusikat.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

186. Fernando Franco Wounded (2013)

Ana Ortega on peaaegu 30aastane kiirabiautojuht, kellel on – diagnoosimata – isiksusehäire. Me jälgime ta tööd, keskendudes ta hellale suhtele patsientide ja sõbraliku kaasjuhiga, ning igapäevaelu. Samas oleme tunnistajateks ka ta tujumuutustele ning raskustele suhete loomisel ja normaalse elu elamisel. Masendus- ja ärevushood viivad Ana joomise ning enesevigastamiseni.

Marian Alvareze rollisooritus on imetlusväärne ning kannab kogu filmi. Materjali on samas väga vähe. Tema peas toimuvast annavad aru pisikesed hetked ja vähesed žestid. Isegi värisemise või suurte kannatuste puhul välditakse täiusliku enesekontrolliga ülenäitlemist, jättes tühikud publiku täita. Laialt kajastatud projektist pidi algselt saama dokumentaalfilm, aga peagi kujunes sellest mängufilm, mida hoiab õigel teel debütant Fernando Franco. Filmi stiil on toores (võrdluseks võiks tuua Dardenne’id), jälgides Ana elu kuristiku äärel ning sellest saab terav, täpne ja kaine tee sügavamale ta haava.

Režissöör Fernando Franco, „Lumivalgekese” monteerija, lõi oma debüütfilmis liigutuste, reaktsioonide ja peidetud tunnete julge sümfoonia, mida pole alati kerge vaadata, aga mis ei unune niipea. Filmi auhinnati San Sebastiáni festivalil žürii eriauhinnaga ning Marian Alvareze rollisooritust parima näitlejanna auhinnaga.