Salto Mortale
5.0
2 hindajat

109. Salto Mortale
Kati Kivitar

"Salto Mortale" on lugu tavalistest noortest ebatavalises keskkonnas - rändavas lõbustuspargis, kus suvepuhkusele minek ei tähenda mitte sõpradega rannas lesimist, vaid perefirma heaks töötamist ja pidevat ringi reisimist. Sellegipoolest mahuvad karussellide ja täpsusviskamise putkade vahel üles kasvanud 14-aastase Valteri ellu nii seiklused sõpradega kui ka tülid noorema õe Annaga, kes on vanemate silmis ideaalsuse kehastus. Valter näeb Annas peale tüütu plika veel kiuslikku türanni, kes kogu positiivse tähelepanu ebaõiglaselt endale võtab, nii et kui poisi parim sõber Annasse armub, otsustab Valter tegutseda. Tema tegu viib aga tagajärgedeni, mille eest tuleb vastutada. Päriselt. Tegemist on koostöölavastus Slovakkia Teatrinstituudiga projekti Platform 11+ raames. Noored näitekirjanikud Kristiina Jalasto ja Michaela Zakutanska (Slovakkia) kirjutasid koostöös 2 noorsoonäidendit, mis põhinevad ühiselt loodud tegevusliinil ja karakteritel. Bratislavas lavastas Michaela Zakutanska loo “Salto Mortale Kombat” kevadel Kati Kivitar. VAT Teatris esietendub Kristiina Jalasto lugu kevadel 2012 samuti Kati Kivitari nägemuse järgi. Näidendid ja lavastused saavad teoks tänu Euroopa Komisjoni poolt rahastatavale teatriprogrammile Platform 11+. Teatrivõrgustik, mis hõlmab 13 teatrit 11 Euroopa riigist keskendub noorsoole mõeldud uue dramaturgia lavaletoomisele. Projekti juhtteatriks on Brageteatret Drammenist Norrast ja projekti juhiks Dirk Neldner Saksamaalt.


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Kas sulle meeldib porno?
5.0
1 hindaja

110. Kas sulle meeldib porno?
Margo Teder

Noortenäidend sellest, millest ei räägita Autor: Klas Abrahamsson (Rootsi) Lavastaja: Margo Teder Kunstnik: Kaspar Jancis Osades: Kaia Skoblov, Tanel Saar "Kas sulle meeldib porno?" on lugu neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid pole veel kirjutatud. Samuti pole ka lavastajat, kes seda näidendit oskaks lavastada.On ainult POISS ja TÜDRUK ja PORNO. Etendus räägib lihtsate noorte inimeste mõtetest, mida tähendab nende jaoks porno (internet, video, kaubandus), kas porno peaks olema keelatud või aitab see paljusid ennast rahuldada, milline peaks olema esimene sex, miks poisid ja tüdrukud on erinevad ja kas armastus ...? Klas Abrahamssoni kaasaegne ja humoorikas tekst annab noortele vaatajatele võimaluse mõelda asjadest, millest sageli ei räägita või pole kombeks rääkida. Autorist: Klas Abrahamsson on sündinud 1969. aastal Põhja-Rootsis. Klas on kirjanik, dramaturg, stenarist, lavastaja. Ta alustas karjääri 1992. aastal ja on nüüdseks kirjutanud näidendeid nii Ensemble Teatrile, Bopha Teatrile Göteborgis, Lundi Manteatrile ning Malmö Draamateatrile.Klas kirjutab peamiselt täiskasvanutele ja hetkel kirjutab ta Aspbergeri sündroomiga naise monoloogi, Tema noortenäidendit "Kas sulle meeldib porno?" on mängitud Rootsis üle 100 korra.


Lisas cantabile 29.01.2013
Pane hinne:
Kolm vihmast päeva
5.0
4 hindajat

111. Kolm vihmast päeva
Diana Leesalu

Richard Greenberg Lavastaja: Diana Leesalu Dramaturg: Paavo Piik Kunstnik: Marion Undusk Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin Valguskujundaja: Priidu Adlas Osades: Priit Pius, Maiken Schmidt, Mikk Jürjens Esietendus: 23.02.2013 Väikeses saalis Ühes vanas puutumatuna seisnud Manhattani korteris tuleb madratsi alt päevavalgele päevik, mis on täidetud põgusate ja võib-olla isegi kodeeritud sissekannetega 1960ndatest aastatest, mil seal elasid kaks noort arhitekti. Oma loometee alguses seisvad arhitektid veetsid päevi, üritades meeleheitlikult projekteerida oma esimest maja, teadmata sealjuures, et ülemaailmne tuntus terendab tegelikult juba silmapiiri taga. Kolmkümmend viis aastat hiljem saavad samas korteris kokku nende lapsed, et minna koos vanemate testamendi ettelugemisele ning lahendada saladus, mida näib peitvat see ebatavaliselt napisõnaline päevik. Richard Greenberg (sünd. 1958) on Ameerika näitekirjanik, kelle näidendid on võitnud mitmeid mainekaid auhindu. Ta on tihedalt seotud New Yorki teatritega Ensemble Studio Theatre ja South Coast Repertory, kus esietenduvad ka enamus tema uutest töödest. “Kolm vihmast päeva” valiti 1998. aastal Pulitzeri preemia nominendiks ning seda on mitmel korral lavastatud erinevate staarnäitlejate (nt. Julia Roberts, James McAvoy) osavõtul nii Broadway’l kui ka West End’il. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.


Lisas cantabile 18.02.2013
Pane hinne:
Naine minevikust
4.7
6 hindajat

112. Naine minevikust
Ingomar Vihmar

Osades: Kleer Maibaum, Harriet Toompere, Roland Laos, Tiit Sukk, Klaudia Tiitsmaa.


Lisas winkwonk 17.02.2012
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“algas paljutõotavalt, aga kogu etendus logises ja mida rohkem lõpu poole, seda enam ka lagunes...noorte pikad monoloogid-jutustused ei kandnud ja ühtäkki märkad, et mõte on teatrisaalist hoopis uitama läinud. Seda kampa oleks saanud-võinud natuke ikka värvikamaks ka teha...praegu on kõik lihtsalt justkui ühesugused vingatsid, hallid ja igavad, suunurgad allapoole...kui see taotluslik oli...siis jah, eks kellelegi ka meeldis....aga nii logisevat asja pole ammu Draamateatris näinud....liikumine laval oli ikka ka täielik õudus...tagurpidi käisid inimesed Pipi sõnul Taga-Indias...kohatine näitlejate kohmetus oli päris häiriv....”

21.04.2012 23:07 - Nimetu
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Kaasavaratu
4.7
3 hindajat

113. Kaasavaratu
Eili Neuhaus

Avara hingega suursugune naine, ilus ja kuldse südamega – kui vaid leiduks talle vääriline kosilane ja armastus. Väiklane ametnik, kellele saatus selle naise kätte mängib. Ümberringi mehed, kes mängivad... Nende arvates saab raha eest kõike osta ja lõbus peab olema. Segaduses ema otsib seltskonnast tütrele meest - kaasavara pole, aga tütar on hea. Mustlaskoor akna taga laulab nii nagu süda juhatab. Kui külm ja kuum kokku saavad, on tulemas äike. Kui kuum ja veel kuumem saavad kokku, purskub vulkaan. Osades Üllar Saaremäe, Anneli Rahkema, Velvo Väli, Ülle Lichtfeldt, Mait Joorits, Eduard Salmistu, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Erni Kask ja Teater Tuuleveski.


Lisas ksuurvali 09.05.2012
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Üks parimaid Rakvere teatri etendusi. Kõik näitlejad mängivad väga hästi. Eriti Saaremäe, Rahkema ning Velvo väli. Lugu on moderniseeritud, saab piisavalt nalja ning pole ühtegi igavat ega väikese rolliga karakterit. Näidendi huumor, näitlejate mäng ja fantastiline lõpp lõid mind pahviks.”

26.07.2016 21:52 - Nimetu
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Laul, mis jääb
4.4
10 hindajat

114. Laul, mis jääb
Merle Karusoo

Lavastus Raimond Valgrest. Enne sõda tunti seda kõrtsipillimeest vähe, tema laule ei plaadistatud, kuigi „Muinaslugu muusikas“ ja „Sinilind“ olid juba loodud. Sõja ajal vene väes aitasid tema laulud meestel ellu jääda, pärast sõda ei tahetud neid mehi ega võidule aidanud laule tunda. Oli lühike Raimondi laulude buum. „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Ei suutnud oodata sa mind“. Salvestusteni need ei jõudnud. Ja siis keelati Valgre ära. Sellepärast, et ta laulis armastusest, mitte tööst. Keelati ära tango. Keelati ära saksofon. Jäi ainult minoorist mažoori tõlgitud „Saaremaa valss“. Ta jõi ennast surnuks. Siis hakkasid tema laulud elama. Lavastus räägib Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees. Ja sellest, kuidas sünnivad laulud, mis jäävad.


Lisas sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.
12.06.2015
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Laval oli kõik olemas. Omapäraselt minimalistlik, aga nutikalt kasutatav lavakujundus. Tohutu hulk näitlejaid, kellest vähemalt 10 tk olid nö AAA-kvaliteediklassist. Lisaks Raimond Valgre elulugu, mis on ideaalne aines igasuguste raamatute, filmide ja teatrietenduste jaoks. Aga ometi põrus "Laul, mis jääb" suurelt. Eelkõige just kasutamata potentsiaali pärast. Eelkõige just selle pärast, et oli teravalt tunda KUI PALJU parem oleks saanud see lavastus olla.

Etendus oli pikk, ligi 3h ning kolmes vaatuses. Esimeses vaatuses oli Valgre Pärnus. N-ö ilus aeg. Aga kohutavalt fragmenteeritud. Hoolimata 3h pikkusest etendusest ei saadud peaaegu ühtki stseeni korralikult välja mängitud, sest kohe tuli teine asi peale. Mõttetult palju väikseid detaile, mis ei moodustanud ühte tervikut, vaid jäidki, kuni lõpuni segaseks. Nende asemel võinuks mõnegi stseeni pikemalt ja mõistetavamalt välja mängida. Lasta karakteritel areneda ja vaataja jaoks arusaadavaks muutuda. Aga ei. Karakter kadus enne kui täpselt aru sai, kes ta oli, kuigi jäi mulje, et oli justkui oluline tegelane (Valgre elus).

Juba esimeses vaatuses hakkas ka teravalt häirima see, et igast Valgre loost esitati vaid mõned taktid. Vist mitte ühtegi lugu ei esitatud täispikkuses! Ja ometi on lood ju head ning publik tahtis neid kahtlemata kuulda. Täielik materjali raiskamine.

Teine vaatus, mis pidi näitama Valgre allakäiku, näitas kõike muud. Valgre kössitas nurgas, ei öelnud sõnagi ja mul ei temast isegi kahju. Sest ta ei mõjunud mingi tegelasena, juba eelmisest vaatusest alates. See on Avandi raiskamine ja see on Valgre raiskamine. See oleks saanud olle niiiii palju parem, et mul on neid ridu kirjutadeski kahju, sest vaevalt nüüd niipea uut Valgre lavastust tulema hakkab.

Head momendid kolmandast vaatusest olid nõukogudeaegne uute muusikapalade ülekuulamine ja modifitseerimine tolle aja poliitika ja väärtustega sobivaks. Ülle Kaljuste säras! Suurepärane roll. Jah, selline n-ö ülemängitud, aga nii see ju mõeldud oligi ja mõjus väga hästi. Kogu saalile. Nii mulle kui rahvale meeldis ka Rober Annuse roll ja lõpuks lauldud Tondi Tango :)

Ühesõnaga täielik jama. Valgret ma eriti rohkem tundma ei õppinud, Valgret oligi etenduses üsna vähe, sest enamasti ta kössitas niisama nurgas. Mingit Valgre hingeelu tundmaõppimist ega midagi sellist ei toimunud. Kui ta lõpuks kössitama jäigi, siis polnud temast kahju. Ja see räägib millestki. Räägib sellest, et tegelast ei olnud suudetud mulle kalliks teha, ma ei elanud talle enam ammu kaasa. Ja mina olen üle keskmise Valgre loomingu austaja...

Kõige paremad olid hoopis vaheaajad, mil garderoobis mängis tollele ajale iseloomulikku muusikat sobivas riietuses ja soengutega bänd ning vahepeal Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste mõne laulu nende saatel laulsid. Publik hoidis aupaklikult eemale, et vabastada tantsusaal, kus kahjuks keegi publikust tantsima ei tõtanud. lmselgelt bänd seda aga ootas. Just nagu vanasti kui Draamateatri all oli popp kunstiinimeste lokaal.”

12.06.2015 14:58 - sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.

sonic on seda arvustust muutnud: 12.06.2015 21:16
Hinnang arvustusele:
  +0   -0