Operett/muusikal - Arvustus.com arvustused

“Evitat läksin vaatama täiesti puhta lehena. Muidugi olin kuulnud tema nime ja teadsin, et ju ta ikka üks tähtis tegelane peab olema, kui kõik temast räägivad.

AGA ma pole erapooletu. Ma olen üsna temperamentne ja kahjuks pettusin Evitas ja ainult tänu sellele, et tegelikult oli ta üks kasuahne bitch!

Etendus oli hea, valgustas kõiki külgi. Usun, et tegelikult süda oli sellel naisel hea. Evelin Võigemast on suurepärane näitleja, ta väga hästi mängis peaosa välja. Kõigest oli aru saada, kuid väga ebamugav oli see, et olin rõdul ja mingi kolmandas reas, siis ei saanud hästi aru, millest nad laulsid. Enamik ajast lugesin inglisekeelset tõlget ülevalt, et üldse aru saada, millest jutt käib.

Ühesõnaga on tegemist päris dramaatilise elusaagaga Evita Peroni elust. Kelle elu lõppes tema 33 ndal eluaastal vähki suremisega.

Ta oli väga kuulsusejanuline noor naine, puges külje alla vanemale mehele, kes ta maakolkast minema viiks. Saavutas mingi teatud edu linnas, pidas palju armukesi kuni tutvus Juan Peróniga. Sai tema naiseks ja mingil hetkel kandideeris Juan presidendiks. Eva Peróni tegi kõvat tööd, oli nn suurkuju vari, kes võitis pööbli enda mehe poolt hääletama. Mina võrdleks teda ka meie enda Evelin Ilvesega, tegi kõike, jõudis kõike, rahvas armastas, aga millegagi rikkus ta selle maine ära. Kogu Eva lugu jutustas Vaiko Eplik, kes oli Che Guevara, üks Eva armukestest (10 aastat temast noorem). Eva oli tõusik, ta oli uhke, nipsakas ja põlgas tegelikult seda pööblit, kellest oli ka ise pärint. Sahkerdas rahva rahadega ja oli omakasupüüdlik.

Tegelikult on ka elus nii, kui sa üritad näidata end kellegi teisena ja tegelikult sinu lõppkavatsused ei ole head, siis ühel hetkel miski tasub valusasti kätte - tema puhul oli see, et ta jõud rauges ja ta oli sunnitud alla vanduma vähile. Aga seevastu oli tema elu meeldejääv, nagu lühikirjelduses öeldudki, võrreldakse tema müütilist elu kristusega - ta oli meeldejääv oma lühikese, kuid intensiivse elu juures. Kristusega ilmselt võrreldakse teda sellepärast, et ta suri sama vanalt, kui oletatav kristuski.

Etendus pani mind tegelikult ise-enda pealegi vaatama, kui kaugele olen ma oma pere ja heaolu nimel minema, Eva läks üle laipade ja ei austanud sealjuures mitte midagi ega kedagi. ”

“Selles muusikalis ei jää puudu nukrusest, vaimukusest ja sarkasmist. Eriti hästi on kirjutatud Mr Higginsi osa. Suurepärased naljad ja ütlemised on sellel tegelaskujul. Hästi on valitud ka osatäitjad rollidesse. Hanna-Liina Võsa hääl oli vaimustav, samuti üllatas tema näitlejaoskus.
Publikule avaldas ka muljet laest alla sajav vihm. Kõik laulud olid kaasahaaravad ja kummitasid veel mitu päeva. Tantsud ja lavaline liikumine olid samuti meeleolukad ja vahvad. Üks väga hea muusikal, mis on suurepäraselt lavastatud.”

“Absoluutselt parim teatrikogemus viimase kahe aasta jooksul. Täiesti vigadeta tükk, mille suurepärane lavastuslik täpsus, muusikaline kujundus (ja sinna sammuti kuuluv surround-heli), väga hästi valitud näitlejad-lauljad ja lavaline kujundus andsid kokku selle, mille jaoks olin ma juba Detsembri keskel piletid ära ostnud. Ootused olid (nagu Nukuteatri puhul ikka)
väga kõrged. Ja Nukukad teadustasid rahvale jälle seda, et nemad allahindlust ei tee. Aga nüüd siis igast detailist eraldi...
Muusika: Heliloojad Kreem-Kikas on kogu selle etenduse muusika kirjutanud meeldivalt mitmekesiseks. Alates judinaid tekitavatest ja õudusfilmilikest soundtrackidest, kuni clubi hittideni välja, mis tervikuna on juba tavaks saanud ameerikalike muusikal-filmide monotoonse helikeele kõrval nagu maasikas. Seega on selle muusikali juures oluline just "KÕIK KOOS MEGA HEA" effekt... (Kuigi mõned piinavalt kummitama jäävad lood on ikka nagu: "Asjatu võitlus", "Unenägu", "Surun samblasse näo", "Jahe veri" ja eriti meeldejääv karjatus "OSTKE ASJU"... :D
Lavakujundus: Saali astudes tundus see suhteliselt robustne ja kole, sest mis see nii eriline oligi. Lava ühes osas oli mitme tasapinnaga puukastidest metsamaastik ja teisel pool asetses suurtest metallstangedest linnamotiiv. WOW-effekt tekkis alles siis, kui peale läks valgus. Just see muutis kogu selle kuhja seal laval väga ilusaks ja reaalseks. Väga huvitav oli ka suur hundiraud keset lava, mis tegelikult lavakujunduse kohalt oligi, vist kõige olulisem detail. (Eraldi peaks välja tooma ka metsamotiivi taga asetsev sinisest kilest (või mingist muust sinisest läikivast materjalist) kose, mis oli tuuleõhuga liikuma pandud ja mis jättis tõepoolest uskumatult reaalse effekti.)
Näitlejad: LIISI KOIKSON: Suurepärase häälega naine, kes on näidanud eelmiste muusikali rollidega (nt: muusikal "Grease" ja ka film "Detsembrikuumus") ka head näitlemisoskust, mis kindlasti ei jää alla mõnele eesti paberitega näitlejale.
HANNA-LIINA VÕSA: Kohe näha, et professionaalne näitleja-laulja. Kõik liigutused ja noodid olid detailideni läbi mõeldud. JA...mmmmmmmmmmmm... milline tämber. Olen seda alati armastanud. :D
ARNO TAMM: Ega ma temast lauljana väga suurt varem ei teadnud, sest olin kuulnud vaid, et ta mängib ansamblis "Paabel" pilli. Kuid väga vaheldusrikas oli näha sellist inimest, nende paberitega näitlejta vahel, kes nagunii igalpool mängivad
KAIRE VILGATS: Alati minu lemmik olnud ja selleks ta ka jääb. Kui ikka Vilgats juba lavale astub ning suu lahti teeb (pole vahet, kas rääkimiseks või laulmiseks) siis täidab ta kogu lava. Sammuti on ta üks näitleja, kes suudab ennast niivõrd palju ümber kehastada, et päris võimatu on ütelda, et näe see on see inimene, kes mängis seal teises etenduses ka. Ühesõnaga: BRILJANTNE nagu alati.

Kokkuvõtteks... Kui vähegi võimalus tekib minge vaatama. Maitsed on küll erinevad, kuid umbes 93,2 % ulatuses võin ütleda, et teile meeldib. ”