Lasnamäe valge laev
Viktoria Ladõnskaja
Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude
nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.
Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades
otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased
siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega?
Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?
Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel,
poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja
manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees.
Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda
kodakondsuseta.
Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga.
Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener;
eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline
tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete
venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost
läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis. Lisas cantabile 15.03.2013
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
“Võtsin selle raamatu lugeda puhtast põnevusest, sest olen ise ka põline lasnamäelane. Olles eestlane.
Raamat täitis igati ootusi, oli hea joonega kirja pandud, heade stiilihüpetega, korralikult laiemat tausta lisatud jne. Samas oli minu jaoks (Lasnamäel elanud 23 aastat) ka palju uut. Näiteks kartust õhtul koju mineku ees pole ma kunagi tundnud, kriminaalidega kokkupuuteid pole olnud (ka kaudselt mitte), eestlaste-venelaste vastuseisu samuti pole olnud (meenub pigem ükskõiksus ja pubekaeas täiesti okeid kontaktid, kusjuures suhtluskeelena oli laialt kasutusel Cartoon Networkist omandatud inglise keel!) ning ammugi pole pidanud auto varastamise pärast pidevalt kartma. Mõnusad piknikud lauluväljaku kandis männisalus, kus veel kaheksakümnendatel olid täiesti tegutsevad talud, lahedad mänguväljakud ja liivakastid, Piritale ujuma sõitmised... Minu ja Ladõnskaja elupiirkonna vahele jääb laias laastus 6 kilomeetrit, tema elas nn taga-Lasnamäel (mille kohta minu kodukandis liikusid ka karmimad jutud), mina, õnneks, kooperatiivkorterite piirkonnas eespool. Lapsepõlve periood aasta siia-sinna erinev. Seega - kui erinevad võivad olla ka Lasnamäed!
Kuigi Ladõnskaja rõhutab, et tema jaoks oli Lasnamäe tore kant, loob ta oma tekstiga siiski teistsuguse mulje. Seetõttu võiks lugejad ka seda raamatut näha ühe killuna, mida ei saa üldistada kogu piirkonna peale.
Kel viitsimist veidi enam lugeda sarnastel teemadel, siis on "Lasnamäe valgel laeval" huvitavaid kokkupuutepunkte Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooniga" (Hvostovi autobiograafia lapsepõlvest suletud linnas Sillamäel, eesti-vene kogukonna kokkupuuted), Margus Karu "Nullpunktiga" (noorteromaan lasnamäelasest, kes satub kesklinna kooli õppima läinuna klassi põlgusaluseks, loob Lasnamäest kriminogeense kandi pildi, vaade eestlase pilgu läbi) ja muidugi Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" (Lasnamäel elava ema-tütre elu).
P. S. Keegi eelkirjutaja mainis, et lapsepõlv on ikka tore, ükskõik siis, kus ka üles kasvatakse. Ma ei ole sellega nõus. Need kõige udusemad-päiksepaistelisemad mälestused kuskil eelkoolieast on ehk tõesti sellised, aga kui juba n-ö endal piisavalt mõistust peas, hakkab arukas lapse nägema selle udu kõrval ka muud. Ja vähemasti enda puhul julgen ma küll täie kindlusega väita, et mul tõesti oli väga kaunis lapsepõlv. Lasnamäel!”