r - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

181. Daniel Joseph Borgman The Weight Of Elephants (2013)

Daniel Borgmanni debüütdraama uurib 11-aastase Adriani läbielamisi ühes Uus-Meremaa vaeseimas äärelinnas. Ema poolt hüljatud poissi kasvatab vanaema, kes peab lisaks temale hoolitsema ka oma sügavat depressiooni põdeva poja Rory eest. Erakordselt malbe ja tundliku loomuga poiss muutub oma agressiivset sportlikkust ja jõulist maskuliinsust soosivas klassis üha üksikumaks ning tema ainsateks vaimseteks tugipunktideks on tema üha sügavamalt masendunud, ent heatahtlik onu ja tema enda loov fantaasia.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

182. Andreas Johnsen Kidd Life (2012)

KIDD on noor räppar, kes ülekõige tahab saada kuulsaks muusikuks. Samm-sammult õnnestub tal pääseda suurde mängu. Intervjuud raadiotega ja kontserdid väikestes klubides tõotavad noorele räpparile suurt tulevikku. Näeme muusikuks kujunemise võlu ja valu ning viskame pilgu muusikatöösuse telgitagustesse. See on kohustuslik film kõigile noortele, kes tahavad oma tuleviku siduda muusikaga.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

183. Yann Gonzalez You and the Night (2013)

Lavastaja Yann Gonzaleze kohta öeldi, et ta võiks olla tulevane Almodovar või Ozon, kui ta oma uue filmiga „Kohtumised pärast keskööd” Cannes’i filmifestivali Kriitikute Nädala programmis välja tuli.

Kahe armastaja ebareaalses maailmas, kus nendega elab ka nende transvestiidist toateenija (Nicolas Maury), plaanivad Ali (Kate Moran) ja Mathias (Niels Schneider) korraldada orgiat, kuid enne, kui lõbu saab alata, peavad kõik osapooled üksteisega tuttavaks saama. Ükshaaval räägivad kõik osalejad oma lood ning vaataja viiakse kunstlikult loodud keskkondadesse, mis sümboliseerivad nende mälestusi ja fantaasiaid. Aeglaselt saame tuttavaks nii meie trio kui ka nende külalistega, kelleks on Lits, Teismeline, Täkk ja Staar.

Armastus, erutatus, fantaasiamaailmad, unistused, millega meie hirmud alati vastakuti seisavad, ning selle kõige loomulik erootiline alatoon filmis, mis tegelikult jutustab loo sellest, kuidas inimesed vahetevahel satuvad kokku ja avavad end võõrastele.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

184. Benoît Pilon The Necessities of Life (2008)

Montréali filmifestivalil parima filmi auhinna Grand Prix des Ameriques võitja 2008. aastal ja Kanada kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile, see film on Quebéci lavastaja Benoît Piloni vändatud haarav ja emotsionaalne jutustus. Varem dokumentaalfilme teinud Pilon teeb siin oma debüüdi täispika mängufilmiga.

Film on inspireeritud tuberkuloosiepideemiast, mis vallandus Lõuna-Kanadas inuiti rahva seas 1940.–1950. aastatel. Rahvusvahelise hiti „Atanarjuat (Välejalg)” täht Natar Ungalaaq mängib filmis meest, kes on rebitud eemale tema isoleeritud kodupiirkonnast, perekonnast ja hõimust ning viidud Québeci linna haiglasse, kus ta kogeb korraga nii suurt kultuurišokki kui ka ettearvamatuid inimsuhteid.

Erilist märkimist väärib aga filmi operaatori Michel La Veaux’ suurepärane kaameratöö, milles eristuvad selgelt urbanistlik Québeci linnamaastik ja imetlusväärsed Kaug-Põhja alad. Veel tasuks kindlasti märkida Robert Marcel Lepage’i kaunist muusikat.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

185. Fernando Franco Wounded (2013)

Ana Ortega on peaaegu 30aastane kiirabiautojuht, kellel on – diagnoosimata – isiksusehäire. Me jälgime ta tööd, keskendudes ta hellale suhtele patsientide ja sõbraliku kaasjuhiga, ning igapäevaelu. Samas oleme tunnistajateks ka ta tujumuutustele ning raskustele suhete loomisel ja normaalse elu elamisel. Masendus- ja ärevushood viivad Ana joomise ning enesevigastamiseni.

Marian Alvareze rollisooritus on imetlusväärne ning kannab kogu filmi. Materjali on samas väga vähe. Tema peas toimuvast annavad aru pisikesed hetked ja vähesed žestid. Isegi värisemise või suurte kannatuste puhul välditakse täiusliku enesekontrolliga ülenäitlemist, jättes tühikud publiku täita. Laialt kajastatud projektist pidi algselt saama dokumentaalfilm, aga peagi kujunes sellest mängufilm, mida hoiab õigel teel debütant Fernando Franco. Filmi stiil on toores (võrdluseks võiks tuua Dardenne’id), jälgides Ana elu kuristiku äärel ning sellest saab terav, täpne ja kaine tee sügavamale ta haava.

Režissöör Fernando Franco, „Lumivalgekese” monteerija, lõi oma debüütfilmis liigutuste, reaktsioonide ja peidetud tunnete julge sümfoonia, mida pole alati kerge vaadata, aga mis ei unune niipea. Filmi auhinnati San Sebastiáni festivalil žürii eriauhinnaga ning Marian Alvareze rollisooritust parima näitlejanna auhinnaga.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

186. Michel Franco Daniel and Ana (2009)

Daniel ja Ana on vend ja õde ning parimad sõbrad. Mõlema elus on tähtis aeg ning nad on piisavalt enesekindlad, et teineteist aidata. Ana on abiellumas, Daniel teismeline, kes avastab enda isiklikku ja seksuaalset identiteeti. Harmoonia puruneb, kui nad röövitakse ja neid sunnitakse tegema midagi ootamatut, et vabaks saada. Nad seisavad kogemuste ees, mis muudavad nende elu igaveseks. Miski pole enam sama – ei nende suhe, pulmaplaanid ega perekondlik rutiin.

Olles samal ajal triller ning draama, on „Daniel ja Ana” vastuoluline film, mis kajastab ebakõlbelisi teemasid, mis ei esine ainult Mehhikos. Film ei väldi vägivalda (ettevaatust, esineb häirivaid stseene), kuid keskendub selle tagajärgedele.

Olge valmis, see film mõjub tõenäoliselt ka teile.

Režissöör Michel Franco saabus kinomaailma selle šokeeriva filmiga, mis väidetavalt põhineb tõestisündinud lool, mille rääkis talle üks psühholoog. Filmi poleemiline esilinastus toimus Cannes’is (Quinzaine des Réalisateurs, 2009). Kolm aastat hiljem võitis režissöör Un certain regard auhinna suurepärase filmi eest „Pärast Luciat” koolivägivallast (PÖFF 2012). Mõlemad filmid on rasked, sisaldavad häirivaid stseene ja pole igale maitsele. Nende väärtus seisneb aga vägivalla ja stressi erinevate tasemete kajastamises ning režissöör kinnitab oma mainet karmikäelise filmitegijana, kelle suhtes tasub silmad lahti hoida.

Javier Garcia Puerto