r - Arvustus.com arvustused

“Mul on nüüd kogu Clinique süsteem olemas ja kasutuses olnud viimased paar päeva ning ma tõesti väga soovitan seda kõigile. Te tunnete erinevust, päriselt ka. Näonahk muutub siledamaks ja pehmemaks. Ma siiski olen kasutanud esialgu vaid ühe korra päevas (õhtul).”

“Põrgu näeb võrreldes teiste vanalinna söögikohtadega ikka üsna erinev välja. Kõigepealt jääb silma absoluutselt igasuguse tekstiili puudumine sisekujunduses, valgete kiviseinte ja võlvidega keldris on lihtne must sepistatud rauast mööbel ja laes samasugused sepistatud valgustid. Vanalinna konteksti siiski sobib selline lähenemine hästi ja hoolimata raudtooli karmist väljanägemisest ja paarikümnekilosest raskusest oli sellel ka istuda üllatavalt mugav. Ja laud ei kõikunud. Selle ees peaks lisaplussi andma. Alguses kergelt jahmatava interjööriga harjub minutitega. Kuid mitmesugustest vanalinna pehmetest ninnu-nännu-diivanibaaridest eristub Põrgu täielikult. Ja Põrgu oli vähemalt täna küll üsna jahe koht, räägitagu üle tee asutuses mida tahes. Isegi veidi liiga jahe.



Sõin päevapraadi, milleks oli sealiha-köögiviljapada rosmariinikartuliga. Pildilt hästi aru ei saagi, millest see koosneb - aga nende rediseviilude all oli päris tõsiseltvõetav kuhi liha, ma ei mäletagi et päevaprae lihakogus oleks kuskil nii suur olnud. Ja see liha oli oi kui hea. Koorega kartulid sobisid ka kõrvale ülihästi ja mulle meeldis, et kokk kartuliga üle ei pingutanud.
Vanalinnas nii soodsa hinnaga nii head sööki ei oleks osanud loota, eriti veel päevapraena. Tase!



Muljetavaldav on Põrgu õllevalik, leti taga kõrgub õllekraanide mets ja menüüst loen kokku tervelt 13 vaadiõlut! Neist ükski ei ole aga tavapärased sinise ega punase sildiga, vaid esindatud on maailma parimad õlled igale maitsele. Eestit on kusjuures valitud esindama Saaremaa Pihtla talu õlu ja veel ka Viru Õlu Toolse ja Palmse. Ka pudeliõllede valik on enam kui külluslik ja nende puhul on samuti valik tehtud pigem maitse ja mitte kättesaadavuse lihtsuse järgi.
Kuna lõuna ajal ei saanud rohkem kui 0,3l lubada, siis pean kindlasti tagasi minema.

Eraldi tahaks kiita meeldivat ja kiiret teenindust, toidud saabusid samuti kiiresti. Meeldiv, et päevaprae kõrvale näiteks pakuti leiba lauas. Leib oli iseküpsetatud ja väga hea.

Ja üks suur pluss on Põrgul veel - selline ebaviisakas asi nagu telefonihelin vestluse ajal on välistatud, sest mobiililevi puudub täiesti.”

“Alfa Romeo 166 ees seisis raske ülesanne, tal tuli konkureerida luksussedaanide raskekahurväega – BMW 5. seeria, Volvo S80, Audi A6 jt. Alfa Romeol on selleks alati olnud eeldused (silmapaistev kujustus, võrratud sõiduomadused ja eesrindlik tehnika) peale ühe – töökindluse. See ebausaldusväärsus on omandanud lause legendaarse aura ja tihtipeale peetakse seda üheks Alfa Romeoga lahutamatult kaasas käivaks omaduseks. Muidugi, Alfasse võib ka teisiti suhtuda – Briti telesaate “Top Gear” saatejuht Jeremy Clarkson on öelnud, et Alfal pole vigu, tal on iseloom. Sellegipoolest pidi 166 “iseloomust” lahti ütlema, et väärilist konkurentsi pakkuda. Päriselt see (õnneks või kahjuks) ei õnnestunud. Töökindlus on Alfa Romeo kohta suhteliselt hea, üldises plaanis aga keskmine või veidi alla selle.
Alfa Romeo 166 ei tundu sõites nii suure autona, kui ta tegelikult on, seda tänu sportlikule vedrustusele ja head tagasisidet pakkuvale roolile. Seesama sportlikkus, mis kõva kattega heal teel mõjub sõidutundele hästi, tuletab ennast aga halval teel hoopis ebameeldivamalt meelde, sest kahjuks on tunda kõik ebatasasused ja sügavamast august läbi sõites võib tekkida tunne kui mõnes eriti jäigas sportautos – otsekui oleks keegi jalaga vastu tagumikku virutanud. Mudeliuuenduse käigus muudeti veidi vedrustust ja probleem leevendus, kuid täielikult ei kadunud.
Kuigi esiveoline ja varustatud võimekate mootoritega, ei ole 166-l enamasti probleeme jõu mahapanemisega ja esirehvid enneaegselt enamasti ei kulu, vähemalt siis, kui just tahtlikult rattaid puksima ei lase. Pidurid on 166-l tasemel ja võimsamate mootoritega kaasnevad ees Brembo neljakolvilised sadulad, mis koos mehist mõõtu ketastega tagavad tasemel aeglustuse.

Miinused: janused bensiinimootorid, vähe ruumi taga, halb maine
Plussid: elegantne ja eriline välimus, soodne osta ja soodsad varuosad, haruldane

Kokkuvõte: Alfa Romeo 166 võiks kuuluda klassi tippu, kuid mõned väikesed puudused seda siiski ei luba. Siiski on tegu omapärase ja hea sõidukiga.”

“Hehheh jõuluvana tõi :P
Päris hull kükitamise ja hüppamise teema on, praegu olen ainult ühte mängu teinud, mis kaasas on (Adventures) ja paari demot proovinud. Alguses on see kätega vehkides juhtimine natuke harjumatu, teiseks segavad sihtimist kõrval või seljataga liikuvad teised inimesed. Samas tundub, et see ei ole otseselt Kinecti probleem, vaid süüdi on mängude tarkvara, sest erinevates mängudes käitub käsijuhtimine erinevalt.
Mingeid kiireid otsuseid nõudvat mängu ei kujuta küll ette, iga liigutus jõuab ekraanile sekundise viitega.
Aga noh nalja saab ja külaliste lõbustamise efekt on võrreldav Wii'ga. Mugav on see, et mingeid pulte ega lisaseadmeid pole ja et näiteks suvalisel hetkel keset mängu saab teine mängija liituda, selleks ei pea muud tegema kui lihtsalt püsti tõusma.
Ma ei kujuta ette, mille järgi Kinect püüab ära arvata, kes tema ees seisab, aga umbes pooltel kordadel paneb täiega puusse, enamasti muutuvad tüdrukud poisteks, aga olen ka ise ühe korra end patsidega tegelasena avastanud. Kinectile uue võimaluse andmiseks tuleb tema vaateväljast korraks kaduda ja tagasi tulla.”

“Kivirähk on kirja pannud sellised igapäevaelu jaburad pisiasjad, mis tunduvad nende juhtumise ajal nii tavalised, et ei pane isegi kulmu kergitama. No võibolla panevad ka, aga ununevad igal juhul kiiresti. Paljud nende lugude napakatest situatsioonidest on kas otseselt või kaudselt igaühele tuttavad, nii et pidev irvitamine või vähemasti muhelemine on igal leheküljel garanteeritud. Kavalalt on kirjutatud ka – tegelasi on nii palju, et kindla peale leiab iga lugeja vähemalt mõne karakteri, kellele kaasa elada.
Osad olukorrad tulevad ka üllatusena. No näiteks Jaanika – kui nüüd järele mõelda, siis ma tunnen või tean ka päris mitut “Jaanikat”, ühel oli isegi 3 telefoni käekotis, et midagi kunagi segamini ei läheks. Kaotada oli ilmselt palju. Aga ma ei ole nagu kunagi enne selle raamatu lugemist mõelnud, mis “Jaanika” peas toimub, et mitte öelda – kas üldse toimub. Nii et mõnes mõttes oli selle raamatu lugemine mulle ka silmiavav kogemus. Kas Kivirähk küsitles “Jaanikaid” või mõtles neile ise mõtted pähe, on ise küsimus..
Raamat on küll 388 lk paks, aga see on nii kiirelt kirjutatud, või õigemini kiirelt loetav, et jäi minu jaoks ikkagi lühikeseks. Nagu rääkis raamatuesitlusel ka Mart Juur – ta võttis lihtsalt tempo maha, et raamat kestaks kauem. Soovitan. 10p.”