Maasturid - Arvustus.com arvustused

“Teise põlvkonna Jeep Grand Cherokeed toodeti nii Ameerikas kui ka Euroopas. Austrias valmisid tippmudel Overland ja Mercedese diiselmootoriga autod. Töökindlus on keskmisel tasemel, esines ka mitmeid nn tagasikutsumisi.
Cherokee nimi, mis tähendab indiaani irokeesi hõimu, võeti esmakordselt kasutusele 1974. aastal. 1992. aastal esitletud Grand Cherokee (ZJ) pidi asendama väiksemat Cherokeed, kuid mõlemad osutusid piisavalt edukaks ja jäid paralleelselt tootmisesse. Teise põlvkonna (WJ-seeria) Grand Cherokee veeres tootmisliinilt maha 1998. aastal, viimane auto valmistati 21. mail 2004. Koos esimese põlvkonna mudeliga, mida müüdi 1,4 miljonit, ulatub kogutoodang peaaegu kolme miljonini.

Miinused: mitmed tagasikutsumised, 3,1 l diisel kehv, kallis pidada

Plussid:võimekad mootorid, õnnestunud välimus, turul lai valik

Kokkuvõte: ehtameerikalik maastikuauto ¬ mahukas, mugav, suurte mootoritega ja ühtlasi ka töökindlusprobleemidega”

“Audi vastsest linnadžiibist Q5 on hellitavalt kõneldud kui hiiglasliku Q7 väikevennast, pesamunast.
Aga olgu kohe alguses selge, et Audi Q5 ei ole väike, ei ole pesamuna ega ole odav. Eks Audi ostjad tahavadki, et nende auto keskmisest natuke kallim oleks ja uue Q5-ga tuleb Ingolstadt oma klientidele lahkesti vastu.
Q5 juhikohal on tunda, et tegu on parajalt suure ja kalli autoga. Viimistluses domineerib nahk ja metall, keerukaid funktsioone sisaldavaid nuppe (suur osa neist lisavarustuses) on täis terve armatuurlaud ja keskkonsool veel lisaks.
Kaheliitrine turbomootor tagab kiirenduse nullist sajani kõigest 7,2 sekundiga, bensiini läheb keskmiselt aga vaid 8,5 liitrit sajale. Diiselmootorid pakuvad veel paremat kiirenduse/kütusekulu kombinatsiooni. Aga kuidas on täiuslikkusega? Prooviauto mootor oli sissesõitmata, millest võis olla tingitud tuntav jõuetus madalatel pööretel ja ootamatult äkiline minek turbo rakendudes. Diisel peaks Q5-le igatahes paremini sobima.
Ühtlasi jättis vedrustus meie teede jaoks liiga jäiga mulje isegi mugavusrežiimis (adaptiivveermik, 22 600 krooni lisaks). Siledatel teedel oli mõistagi väga mõnus sõita.
Kolmas kriitikaaspekt puudutab ruumikust. Pakiruum on suur, eesistujail on lahedalt ruumi, aga tagaiste on üsna kitsuke. Jalaruumi napib, kuigi tagaistet saab edasi-tagasi liigutada (see võimalus maksab 3470 krooni) ning keskmine istekoht on praktiliselt kasutamatu – väljakannatamatult kõva polsterduse ja olematu jalaruumiga. Kuigi Q5 ei tehta erinevalt Q7-st seitsmekohalisena, ootaks sellelt vähemalt viit kasutatavat istekohta.

Miinused: tagaiste, vedrustuse jäikus, baasvarustus
Plussid: välimus, dünaamika, juhitavus

Kokkuvõte: kui kõrge hind on Q5 puhul ehk isegi õigustatud, siis jäik vedrustus ja kitsas tagaiste mitte. Autolehe lemmikuks jääb esialgu Mercedes GLK.”

“Dacia Sandero Stepwayl pole nelikvedu – maastikuautot see asendada ei suuda –, küll aga kõik muud omadused, mis kehvavõitu küla- või metsateel sõitmiseks tarvilikud.
Mõistagi on nelikveo olulisus sügavalt individuaalne küsimus, kuid Eesti oludes mööda nurgataguseid kruusateid sõites ja veoskeemi teemale ratsionaalselt lähenedes, osutub sellest üldiselt tähtsamaks auto põhja kõrgus. Seda, et mõni varakevadine või hilissügisene kruusatee vajaks kahte vedavat rattapaari juhtub ju harva, pigem kipub ikka põhi või mõni ülend maad kraapima. Stepway 17,5sentimeetrine (emamudelist Sanderost 2 cm kõrgem) kliirens vastab aga ligilähedaselt n-ö keskmise linnadžiibi näitajale.
Omadus, mis kindlasti tuleb kehvadel teedel sõites kasuks, on mugavaks timmitud vedrustus. Stepway saab suurepäraselt hakkama auklikuks sõidetud kruusateedega, vedrustus summutab löögid efektiivselt ning mängib kaasa tee ebatasasustega. Asfaldisõidul, ei pea vist mainimagi, Stepway aga mingeid sõiduelamusi ei paku, viib lihtsalt ja kiretult ühest kohast teise.

Miinused: tagasihoidlik turvavarustus, ebamäärasus asfaldil.
Plussid: sõiduomadused halbadel teedel, mugavus, hind.

Kokkuvõte: parim valik inimesele, kes nelikvedu ei vaja, kuid liigub palju kehvadel teedel ning soovib odavat autot.”

“Hummeri kohta liigub legende, Hummerit vihatakse ja armastatakse. Kui originaalne Hummer H1 loodi puhtalt sõjaliseks otstarbeks mõeldud HMMWV põhjal, siis H2 pidi jõudma selle reputatsiooni abil kõikide suuri masinaid armastavate ameeriklaste koduõue. Seetõttu jäeti mugava ning lihtsasti kasutatava sõitjateruumi kõrval alles ülimalt macho’lik H1 meenutav väliskuju. Lisaks tavalisele H2-le esitleti 2004. aastal väikese kastiga H2 SUT-i (sport utility truck). Algul müüdigi H2 väga edukalt, kuid pärast esimest eufooriat ning kütusehindade järsku kasvu kadus ka suur populaarsus. Kuigi H2 kere sai täiesti uus, kasutatakse sel mitmete teiste General Motorsi mudelite (Suburbani, TrailBlazeri ja Tahoe) tehnikat. Arvestades, et H2 projekteeriti äärmiselt kiiresti, on kogu mainitud kompott väga hästi toimivaks tervikuks seotud. Samas pole eriline ime, et päris algul kostis kasutajailt küllalt teravaid kriitikanooli. Erinevaid pisivigu lõi välja hulgaliselt ning paljud autod said veeta rohkem aega teenindustes kui teedel. Asi paranes siiski iga aastaga jõudsalt: nii kiitis Ameerikas autode kvaliteeti uuriva organisatsiooni J.D.Power 2005. aasta raport Hummerit kui varasemaga võrreldes kõige arenenumat marki. Suure mootoriga, raske ja luksuslik H2 on eriliseks vaenuobjektiks muutunud loodusesõpradele. Neile sümboliseerib H2 kõike keskkonda ja ressursse hävitavat. Eestis nii radikaalset suhtumist tõenäoliselt ei kohta, kuid tähelepanuta ükski Hummeri omanik ei jää. Ja eks just see ongi üks põhjuseid, miks H2 üldse ostetakse.

Miinused: Väga kallis pidada, odavad sisustusmaterjalid, tallinna tänavatele liiga suur
Plussid: Võimas ja mugav, maastikul võimekas, eristub massist”

“Uue Mitsubishi Outlanderi peamiseks märgusõnaks on mugavus, mis sobib iseloomustama nii sõiduomadusi kui ka interjööri.

Ehkki uue Outlanderi välismõõdud on eelkäijaga enam-vähem samad, pikkust sentimeeter vähemgi, mõjub auto silmale oluliselt massiivsemana.

Uue Outlanderi sõitjateruum on tõeliselt avar, peetagu silmas siis esimest või teist istmerida (prooviautol kolmas istmerida puudus, seega sellega kogemused puudvad), jala- või pearuumi, ruumikust külg- või pikisuunas, mugavusi pakub see igas mõttes.550liitrine pakiruumi muudavad veelgi prakilisemaks laekad põranda all. Enesest mõistetavalt saab tagaistme seljatoed alla keerata ja pakiruumi kasvatada umbes kuupmeetrini.

Just kehvadel teedel tõuseb esile Outlanderi üks trump, see saab aukude, muhkude ja kühmudega suurepäraselt hakkama, pakkudes mugavat minekut ka üsna nadides oludes. Asfaldil sõidab see pingevabalt, kuid kindlalt – mugavus ei tule lodeva vedrustuse arvelt.

Maastikul kuluvad marjaks võimalus automaatrežiimis veojõudu vastavalt haardetingimustele jagav nelikvedu lukustada (seda saab teha nupu abil keskkonsoolil) ning 21,5sentimeetrine kliirens. Linnadžiipide kontekstis ronib Outlander tublilt.

Plussid: ruumikus, mugavus, varustus
Miinused: disain, variaatorkäigukast
Kokkuvõte: ruumikas, mugav ja hästi varustatud linnadžiip, mille välimus on liiga nuditud.”

“Väikseim Hummer H3 näeb välja kui suurem vend H2, kuid mahub mõõtude ja hinna poolest n-ö tavaliste, kallima hinnaklassi maastikuautode sekka.
H3 on kindlasti kõige praktilisem Hummer, kus aurat omav marginimi ja ainuomane disain on ühendatud kasutusotstarbekusega. Võib-olla on mõõtmete kahanemine ja viiesilindriline reasmootor fännide meelest jäädavalt kaotanud midagi väga hummerlikku – suured mõõtmed ja V-8, olgu siis diisel- või ottomootor –, kuid praktilisest küljest vaadatuna on H3 päris hea kompromiss.
H3 pole ainult fännide või staatusesümboli otsijate pärusmaa, vaid kujutab endast ka valikuvarianti neile, tahavad maastikuautot, kuid on seniseid Hummeri tooteid pidanud liiga suureks, uhkeldavaks või kalliks.

Miinused: juhitavus asfaldil
Plussid: maastikusuutlikkus, praktilisus

Kokkuvõte: Kõige väiksem Hummer täidab maastikul kõik soovid, kuid teesõiduomadused võiksid olla veidi rohkem viimistletud ja mootorivalik suurem.”