Maasturid - Arvustus.com arvustused

“Kui nii mõnigi kord paneb linnadžiibi sportlikkust toonitav välimus kukalt kratsima, siis Ford Kuga disain ei peta – hoogu jätkub mujalegi kui vaid plekivoltidesse.

Pole liialdus öelda, et Kuga sõidab asfaldil nagu hea sõiduauto. Vaade juhikohalt on küll maastikuautolik, kuid istmed pakuvad paremat külgtuge kui mõnel sportlikul sõiduautol ning asfaldikurvides kaldumine jääb väiksemaks kui maastikusuutlikel autodel harjumuspärane.

Küllap arvestasid konstruktorid, et enamik linnadžiipe ei satu kunagi maastikule. Sestap leidub valikus ka vaid esiveoline mudel – tõepoolest, milleks kulutada nelikveole raha nii autot ostes kui hiljem pidades (kas või suurem kütusekulu), kuid seda vaja ei lähe.

Aga hoogu tuleb Kugale veelgi juurde, kui hetkel ainsaks mootorivõimaluseks olevale kaheliitrisele diislile lisandub veel käesoleval aastal 2,5liitrine 200hobujõuline bensiinimootor.

Soliidse materjalivaliku ning kujustusega sõitjateruumis ei kummita ruumipuudus esi- ega tagaistmel. Tagaistmepadi on märkimisväärselt mugav: istmepadi piisavalt pikk ja ka sobiva kaldega – mõnelgi väiksel linnadžiibil jääb just tagaistmel ruumi väheks.

Pakiruumi maht vannub aga mitmele rivaalile alla: varurattaga versioonil 360 l, rehviparanduskomplektiga 410. Näiteks Honda CR-V-l mahutab pakiruum üle poole kuupmeetri, Koleosel 450 liitrit.

Kuga juhitavus kuulub linnadžiipide kõrgemasse klassi – kindel ja rahulik minek on kombineeritud hea tunnetuse ja vilka reageerimisega roolile. Kaheliitrine diiselmootor töötab viimistletult ning annab turbo toel jõulise möödasõidukiirenduse.”

“„Diiselmootoriga Porschet,” pomiseb Porsche entusiast selgituseks, kui on Nürburgringi äärses hotellis öösel karjudes ja higisena ärganud ning abikaasa küsib, mida ta unes nägi.
Unenäost on saanud tegelikkus. Diisel-Porsche on tõesti olemas. Siiski mitte 911, vaid Cayenne, mida kõige tulihingelisemad entusiastid päris õigeks Porscheks ei pea, kuid mis samas puhtalt ratsionaalselt võttes on Eesti oludesse kõige sobivam Porsche.
Püüdes veel kord emotsioone kõrvale jätta, tuleb nentida, et enamik Euroopas müüdud suuri džiipe liigub diiselmootori toel. Cayenne’i valikust diisel aga varem puudus. Pole keeruline mõista, miks oli Porschel tarvis mustast püstolist tangitav jõuallikas valikusse lisada.
Sõitjateruumi viimistlustöö ja materjalid kuuluvad hinnasildile ja margile kohaselt tippklassi. Kui esiistmetel sõitjatel pole kurta millegi üle, siis tagaistmel võiks auto 4,8meetrist pikkust arvestades siiski rohkem ruumi olla.540liitrine pakiruum on aga igati tasemel nagu ka 3,5tonnine haagiseveovõime.
Paigalt sajakilomeetrise tunnikiiruseni suudab see jõuallikas 2,2tonnise Cayenne’i kiirendada 8,3 sekundiga, keskmiseks kütusekuluks teatab Porsche 9,3 liitrit sajale kilomeetrile. Needki näitajad on tasemel, kuid BMW X5 paneb vastu 8,1sekundilise kiirendusaja ja ka 8,1liitrise kütusekulu.
Maastiku- ja teesõidu omaduste kombineerimisel osutab tõhusat abi muudetav kliirens ja seatav amortisaatorite jäikus. Samadel põhjustel suudab Cayenne olla ühtviisi tasemel nii auklikul kruusteel kui ka kiirel sõidul asfaldil.
Hoolimata suurest massist esineb Cayenne kurvilisel teel nõtkelt ning sitke mootor suudab oma nobedate reaktsioonide ning jõuliste tõmmetega tagada ka sportliku sõidulusti. Mis tuletab meelde, et hoolimata diiselmootorist on tegemist siiski Porschega.

Miinused: diisli häälekus madalate pööretel, tagaistmel vähe ruumi
Plussid: juhitavus, mugavus, kvaliteet, Porsche mark

Kokkuvõte: heal tasemel luksusdžiip, mis uuematele rivaalidele jääb siiski nüanssides alla.”

“Volkswagen lahendab pikapite kandevõime-maastikusuutlikkuse-mugavuse kombineerimise probleemi äärmiselt loogiliselt, pakkudes Amarokist lihtsalt kolme erineva suunitlusega mudelit, ehk et kirvega maad kaevama ja labidaga metsa tegema ei pea.

Baasmudelil veavad vaid tagarattad, see on mõeldud ennekõike tarbesõiduki soovijale, kelle vajadus seotud põhiliselt keretüübiga – lisaks viiele sõitjakohale veel ka veokast. Kaks teist versiooni on nelikveolised, üks aga suurema maastikusuutlikkuse ja kandevõimega (aga teedel ebamugavam) ning teine pideva nelikveoga, väiksema kandevõimega, kuid mugavam.

Esimene tähendab lülitatavat nelikvedu, aeglustit ning veidi enam kui tonnist kandevõimet, teine Torseni diferentsiaali, mis jagab tavaoludes esi- ja tagarataste vahel veojõudu suhtes 40 : 60. Enamiku maastikuvajadused suudab tõenäoliselt rahuldada ka n-ö pehmem versioon.

Ka varustuspaketid arvestavad auto kasutusala: tarbesõiduk tuleb eelinfo järgi tõeliselt varustuslage, kuid mõistagi saab seda hakata vajadustest lähtuvalt täiendama. Olgu siiski lisatud, et varustuse kohta veel täpset infot ei ole nagu hindade osas, sest auto jõuab Eestis müügile alles järgmisel aastal. Esitlusel märgiti olulisema konkurendina Toyota Hiluxit, mis lubab oletada nelikveolise mudeli hindu alates umbes 350 000 kroonist.

Esialgu pakutakse vaid topeltkabiiniga versiooni, ühe istmereaga mudel lisandub järgmise aasta jooksul, automaatkäigukast tuleb valikusse 2012. aastal.

Kokkuvõte

parim pikap. Erineva kasutussuunitlusega versioonid ei sunni minema kompromissidele. Viis tähte on antud siiski avansina, sest hind ja varustus pole teada.

Plussid

sõiduomadused, disain, viimistlus, mootor ja jõuülekanne, spetsialiseerumine

Miinused

saabub müügile hilja ja esialgu vaid ühe kabiiniversiooniga”

“Honda menudžiip CR-V läbis põgusa mudeliuuenduse, mis tähendab täiendusi varustuses ja diiselmootori ajutist kadumist valikust.
Väliselt on uuenenud mudelit vanast raske eristada, kui tegu pole nn aeropaketiga tippmudeliga nagu fotodel. Baasmudel on vanale väliselt tunduvalt sarnasem.
Sõitjateruumis puudutavad muudatused peamiselt parema varustusega mudeleid. Enamikul CR-V-del on nüüdsest rehvirõhu kontrollsüsteem, USB-pistik, käiguvahetusnäidik (manuaalkäigukasti puhul) ja infotabloo näidikuplokis nagu teistel uuematel Hondadel.

Miinused: nadi mootorivalik, kiirendus, küsitavused nelikveo osas
Plussid: ruumikus, mugavus, Elegance-varustustase

Kokkuvõte: korralik, kuid kesise mudelivalikuga linnadžiip, mis püsigu maastiku asemel pigem teedel.”

“Uus Kia Sorento kinnitab, et käbi võib teinekord kännust väga kaugele kukkuda. Kas see on hea või halb, sõltub vaatevinklist.
Eelmine Sorento oli vana kooli maastikuauto: raamile toetuva kere, juhi lülitatava nelikveo ja aeglustiga. Uus kannab aga kõigi linnadžiibi tunnuseid: kandekere, automaatselt veojõudu ümberjagav süsteem ning ei mingit aeglustit.
Miinusena võtavad ümbersündi muidugi need, kes kasutavad autot palju rasketes oludes. Seda enam, et ka haagiseveovõime kukkus 3,5 tonnilt kahele. Plussiks osutub see aga autot rohkem teedel ja vahel harva kergemates maastikuoludes pruukijatele – uus Sorento käitub teel hulga viimistletumalt.
Mõistagi konkureerib Sorento nüüd linnadžiipide seas. Honda CR-Vst, Volkswagen Tiguanist, Toyota RAV4-st on 4,7meetrine Sorento suurem, pikkuselt asuvad lähemal näiteks Hyundai Santa Fe, Peugeot 4007, Citroën C-Crosser ja Mitsubishi Outlander. Sarnaselt Sorentoga saab ka neid seitsmekohalisena. Hinnakirja algus asub Kial kõrgemal (439 900 krooni) kui kõigil nimetatutel. Varustust pakub Kia aga rohkelt: baashinnas sisalduvad lisaks tavapärasele ka näiteks tagurdusandurid, klaasipuhastite vihmaandur, kiirushoidik jpm.

Miinused: rabedus järsemates aukudes
Plussid: varustus, ruumikus, pikk garantii
Kokkuvõte: tugeval tasemel, tasakaalustatud omadustega ja hea varustusega linnadžiip.”

“BMW väidab, et on oma uues nelikveolises X6-s ühendanud džiibi sportkupeega. See on vastuoluline väide, kuid X6 näeb tõesti tavatu välja ning ka sõidab sedasi, nagu ühelt suurelt luksusdžiibilt ei ootaks.
Sedasorti autode eesmärk on aidata omanikel silma paista ning sellega saab BMW X6 suurepäraselt hakkama.

Miinused: ebapraktilisus, sõidumugavus
Plussid: juhitavus, kiirendus, erinev disain
Kokkuvõte: kiire ja väga sportlik nelikveoline, mis paistab silma, kuid jääb jänni praktilisuses.”