Buridanid VII - Arvustus.com arvustused

Buridanid VII
Kalle Käsper

Caesarit ei paistnud Ervini tagasitulek sugugi üllatavat, peni võttis seda fiolosoofiliselt, nagu üldse kõike, kahjurlinnud ehk välja arvatud, sest neid eemale peletada oli tema missioon. Loomad on õnnelikumad kui meie, mõtles Ervin, sest nemad ei kahtle, vaid teevad, mida neilt nõuab loodus, seevastu inimene aina valib, otsustab ja kahetseb. Ta ei hakanud tuppaminekule aega raiskama, nööris seljakoti siinsamas lahti, otsis pluuside, pesu ja lipsude vahelt üles ujumispüksid, kahmas traadilt kaasa käteräti ja tõttas nii ruttu kui protees lubas jalgvärava poole. Kogu tee rannani läbis ta enda jaoks maksimaalses tempos. Ta teadis, et ei tohiks kiirustada, võis komistada ja kukkuda, kuid ta ei suutnud end ohjeldada, nii kiskus teda Tundmatu poole. Ta oli alati igatsenud kohata naist, kes teda poolelt sõnalt mõistaks, kellega tal oleksid ühised huvid ja sarnased ideaalid, lähedane maailmavaade… Kas Tundmatu oli selline? Ervin ei teadnud seda, ta oli näinud vaid naise vaoshoitud liigutusi, kuulnud tema ühtlast, rahulikku häält; sellest võis aimata küpset, haritud isiksust, kuid üksnes aimata, sest kas see tegelikkusele vastas, polnud kindel ja Ervin kartis väga eksida... Lisas Marge-Elin Roose 18.10.2012