Võõra õue peal
10
1 hindaja

25. Võõra õue peal
Mari Sajo

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud. See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes. Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.


Lisas sipsik 27.03.2014
Pane hinne:
Vennas

26. Vennas
Tõnu Õnnepalu

Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu ühest vanast Hiiumaa aidalobudikust kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele, Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939, nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. „Juba esimesi lugedes tajusin, et tegemist on erakordse tunnistusega – just oma võltsimatus lihtsuses ja harilikkuses. Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab “pärast”,“ on autor kirjutanud näidendi tutvustuseks. Jakob oli meremees ja teda viis tee Ameerikasse, kus ta püüdis oma elu sisse seada „pisnest“ tehes. Villem käis I maailmasõjas tsaariarmees ja siis ka Vabadussõjas iseseisva Eesti eest. Ja seejärel jäi kodusaarele asundustalu pidama ja ema eest hoolt kandma. Kaks venda, kaks elulugu, kaks kahekümnenda sajandi eesti mehe saatust – ja nende kaudu ka Eesti saatus. Epiloogiga sõjajärgsetest aastatest, sest viimane kiri on Ameerikas posti pandud 1967. aastal. See napp näidend on ehe ja liigutav. Tõnu Õnnepalu on oma näitemängu allika kohta öelnud nõnda: „Vanad kirjad rittaseatuna on elluärganud hääl minevikust, inimelu vahetu tunnistus.“ „Vennas“ võitis peapreemia 2012. a Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel ja seda esitati Eesti Draamateatri Esimesel lugemisel oktoobris 2012.


Lisas sipsik 27.03.2014
Pane hinne:
Olevused

27. Olevused
Juhan Viiding, Tõnis Rätsep

Näidendi tegelasteks on OLEVUSED. Neid on kaheksa. Kõik kannavad imelikke peakatteid. Silmade jaoks on mütsides avad. Seljas on neil kleidid, jalas saapad. Tegevuskoht on OLEVUSTE maja ühine suur tuba, mille väljapääs on taga keskel. Suurest toast saab iga OLEVUSE tuppa. Suures toas on neli tooli. Toas võib olla taimi.


Lisas sipsik 27.03.2014
Pane hinne:
Trepikoda
4.0
1 hindaja

28. Trepikoda
Nasta Pino

See on lugu väga tavalistest inimestest. Niisuguseid kohtame iga päev, aga ei pane eriti tähele, sest nad on liiga tavalised. Kas ikka on? Mu tegelaste elus on olnud kannatusi ja kahetsusi, suurt kurbust ja suurt armastust. See viimane on väga tähtis. Kallid inimesed lähevad ära, aga armastus jääb. Lisan lõigu raamatust, see on ühe keskse tegelase mõtteuit. "Igaüks elab isemoodi. Nii peabki... Läks aega, läks kahetsusväärselt palju aega, enne kui taipasin, et armastus ongi igaühel isesugune, selles asjas ei saa keegi kellegi teise pealt mõõtu võtta, on mõttetu otsida eeskujusid raamatutest, filmidest või teiste inimeste eludest. Igaüks peab oma armastuse ise üles ehitama, see on südameasi." Endalgi imelik, aga mul ei hakanud oma välja mõeldud tegelaste seltsis hetkekski igav. Loodan, et ka lugejal ei hakka.


Lisas sipsik 27.03.2014
Pane hinne:
Ma tulen

29. Ma tulen
Sandra Andel

Ma kardan, et sellest raamatust tuleb mulle ilge jama. Karl võibolla ei pahanda, või õigemini, ma tean, kuidas ta maha rahustada. Aga teised. Nendega on pahasti. Kellega? Kallega ja ta sõpradega kindlasti – tema kutse-eetika juurde see ei käi, mis juhtus. Ilmaspermatüdrukud, nendega ka, aga neist on pohlad. Jõusaali peatreener – tema ees ma isegi vabandaksin, kui ta kits poleks. Too teine treener … ohjah. Ta oleks niikuinii oma vene naisest lahku läinud. Kristjan – temast on isegi natuke kahju. Ta on hea muusik, aga tunduvalt parem voodis. Hardcore – jumal tänatud, et ta õigel ajal sellise pauguga tuli. Staarkoolitajad – nemad teevad kõvemat pornot kui Eesti pärisporno tegijad. Ma tean, millest ma räägin. Ja ajakirjanikud, nendega on kogu aeg jama, aga ... eh, ma parem ei ropenda! Pätid, politseid, neegrid, kokaiin, iraani vanamehed, Las Vegas, Zürich, raha, raha, raha – see, millest te mu raamatus lugema hakkate, poleks pidanud juhtuma ...


Lisas sipsik 27.03.2014
Pane hinne:
Härra Suurvaim

30. Härra Suurvaim
Mati Soonik

On aasta 1946. Härra Suurvaim prassib viiendal pulmaaastapäeval kogu oma raha läbi. Sel ajal on ta õnnistatud olekus abikaasa pojaga oma lesestunud emale öösel seltsiks. Järgmisel hommikul tutvustab härra Suurvaim koju tulnud naisukesele suitsu pahvivat naiskodanikku kui julgeolekuohvitseri, kes on tema juurde riigivastaseid laule kuulama tulnud, mille eest lubab ka rahanatukest anda. Oma sõbra käest, kes töötab kalakombinaadis valvurina, on härra Suurvaimul lootust tasuta kala saada, kui ta tuleb sellele öösel järele, sest toidukraamiga on peale sõda kitsas käes. Kuidas elatakse nõukogude korra viljastavates tingimustes pärastsõjaaegses Eestis, rääägibki Mati Soonik oma leebe nostalgiaga kirjutatud raamatus.


Lisas sipsik 27.03.2014
Pane hinne: