Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Väljast paistab väike kohvik, kuigi tegelikult on mitu saali ja palju laudu. Aga kõige mõnusam on 2. korrusel väike ruum vaatega Rataskaevule.”

“Väga hea teenindus, hubane, intiimne õhkkond, suurepärased toidud ja i m e l i s e d veinid. ”

“Olde Hansa meeõlu peaks meeldima ka neile,kes muidu suured õllesõbrad polegi.Kuskil mujal ei ole sellist saanud.Restoran ise on oma eripärase stiili poolest vahva ja erineb tavarestoranidest.Klienditeenindus on tasemel.”

“Kena ja meeldiva õhkkonnaga restoran. Teenindus küllaltki hea. Toitudest oli super escalibada ja kaaslase krevetisalat. Pearoogadeks tellisime hooaja kala (milleks oli seekord tursk) ja chorizoga lihapaja. Lihasõbrale on see lihapada hea valik, maitses hästi ja liha oli tõesti mõnuga lisatud :) Minu arust oleks võinud köögivilju isegi rohkem olla, need mis olid, olid maitsvad ja mõnusalt krõmpsud. Mis aga valmistas täieliku pettumuse oli kala risottoga. Kalal oli maitsetu ja risotto samuti. Pean tunnistama, et see oli üks väheseid kordi minu elus, mil restoranis toidu lihtsalt järgi jätan. Võib-olla on asi ka selles, et tulin just aasiast kus iga jumala päev sõin värsket samal päeval püütud kala, mis oli kohalike poolt erakordselt maitsvalt küpsetatud. Igatahes kala kindlasti ei soovita seal süüa. Muu oli aga ilus ja tore ja hindeks saab minu käest 7 - 10st. Kindlasti läheme tagasi.”

“Õues istudes meeldib see, et terrass on suur ja laudade vahel palju ruumi, see on ka põhiline erinevus kesklinna kohtadega.

Portsud on pigem väiksemapoolsed ja näevad välja väga ilusad. Uuest suvemenüüst sai ära proovitud ahjuköögivilja salat küpsetatud kitsejuustu ja kõrvitsaseemnetega:



ja mee ja õunamopiga glasuuritud seakael kartuli-köögiviljavokiga:



Siga näeb pildi peal parem välja, kui tegelikult oli. Aga täpselt nii vähe oligi, nagu pildil näha. Aga hea oligi, et vähe, sest natuke liiga krõbe ja kuiv oli, mulle meeldib mahlasem. Porgandid ja brokkoli olid väga mõnusad krõmpsud, vaid korraks keeva vette visatud.

Ilusa päiksepaistelise ilmaga väljas söömise kohana on Jahta siiski üks esimesi valikuid, kui vähegi Pirita poole asja või lihtsalt piisavalt aega.”

“Prantsuse kokakunsti ja musketärideesteetika suuremat sorti austajana on see koht otsekui minu jaoks loodud. Ruumid on hämaralt valgustatud, lauad on robustsemat sorti ja kuna restoran asub nagunii keldris, on seal teatav robustne musketäride fiiling täiesti olemas. Seal istudes võib ette kujutada küll, et kohe sajab kari mõõka täristavaid musketäre sisse, Porthos valjul häälel parimat veini nõudmas.
Siiski, päris nii robustne kogu elamus ei ole, tegelikult on seal lausa romantiline, nii et kui viimati seal sõbraga õhtust söömas käisin, oli algul pisut pentsik tunne, mis küll kiiresti haihtus.
Keset lauda asub seal kõrgendus, nagu riiul, kuhu peale toidud asetatakse, et neid siis taldrikule juurde laduda. See on veidi imelik mõte, sest teisel pool lauda istujatega suhtlemist kipub see segama.
Enne kui toit saabus, toodi lauda korvike paksult ekstraõlise rohelist värvi möksiga (mis välimuselt pestot meenutas) kaetud soojad saiaviilud. Pisut liiga hapukad ja natuke liiga õlised, aga muidu päris meeldivad. Vähemalt midagi erilisemat kui tavalised soojad ja võikausike.
Viimati maitsesin seal lambapraadi, mis koosnes sinna juurde käivast suurest kausitäiest küpsetatud juurviljaribadest ja umbes kuuest paksemast lihaviilakast. Umbes 4 tk neist olid lausa kuld, sulasid suus! Kaks ülejäänud olid veidi vintskemad ja kohati pisut üle soolatud. Aga üldmuljena siiski suurepärane lambapraad. Ei olnud üle küpsetatud, mõne jaoks ehk liigagi toores, aga ometi hämmastavalt pehme ja muidugi mahlane.
Kõhu sai täis ka eelroata, olustikku sai nauditud, jutud said hoolimata lauariiulist räägitud ja raha kulus restoranieine kohta mõõdukalt. Pole paha tulemus.”