PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

25. My Dog Killer (2013)
Mira Fornay

Marek on varastes 20ndates eluaastates apaatne skinhead, kes elab Slovakkia ja Tšehhi piiri äärses etnilisest vihkamisest veetud kolkakülas ja veedab suurema osa ajast poksides või oma pitbull-terjer Killerit treenides. Paralleelselt veereb käima perekonna valulikku minevikku avav lugu, mida Marekil ei õnnestu vältida, kui väga ta ka ei tahaks kõigest sellest eemale hoida.

Mareki isa peab maha müüma korteri kodukülas, et päästa rahalistest raskustest nende väike veiniistandus. Selleks peab Marek aga saama kätte allkirja oma emalt Marikalt, kes nad kaheksa aastat tagasi maha jättis.

Toore vaatleva kaameratöö ning pidevalt tugevneva tundega, et aina kasvav lugu ei leia lihtsat lahendust, paneb vaataja kikivarvule, kuid ei lase ka jätta lõpuni vaatamata. Ootamatu ja täie jõuga jalaga kõhtu lööva lõpuga film.

Helen Vinogradov

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

26. A Castle in Italy (2013)
Valeria Bruni Tedeschi

Maja kätkeb endas palju enamat kui pelgalt kodu. Ka selles filmis on vana loss kunsti, mälestuste, täisvereliselt elatud elude ja varalahkunud omade varamu. Oma kolmandas poolautobiograafilises linateoses käsitleb mitmekülgne itaalia-prantsuse režissöör, olles ühtlasi kaasautorite Agnes De Sacy ja Noemie Lvovskiga filmi stsenarist, Valeria Bruni Tedeschi taas kodanlastest kaunishingede isiklikke katsumusi sees- ja väljaspool kunstiilma, puudutades surelikkuse ja keskeakriisi paanika temaatikat vägagi lennukas ning intelligentses stiilis.

Filmi peaosas, Louise’ina, varajastes neljakümnendates näitlejatarina, kes on omal tahtel ekraanitööst eemale tõmbunud tõotusega teha elule oma elus ruumi, astub üles Bruni Tedeschi. Nagu režissöör isegi, põlvneb ka Louise varakast itaalia töösturite perekonnast, paraku avaneb loo rulludes nende nutune rahanduslik olukord ja päratu Chekovia lossi saatus Piemontes on küsimärgi all, sest matriarh, Louisi vananev ema Marisa Borini kehastuses, ei suuda seda enam ülal pidada.

Louise vend Ludovic (Filippo Timi) seevastu on kõigile ülejäänutele täielik vastand. Olgugi aidsist räsituna, on tema kohalolek hirmutav, kostitades saabuvat surma teravmeelsete pilketorgetega. Pariisis kohtab Louise muretu loomuga näitlejat Nathanit (Louis Garrel), kes osutub pere loomiseks ebaküpseks ja armuromanss luhtub.

Filmis võib kuulda Rita Pavone 1960ndate hittlugu „Viva la pappa col pomodoro”, mis on meeldejäävalt lööv ja filmi raamistav muusikaline motiiv.

Margit-Mariann Koppel

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

27. Silent Messengers (2005)
William D. MacGillivray

Selle eriskummalise dokumentaalfilmi pealkiri viitab inuittide rajatud kivist maamärkidele inuksukkidele, mis kujutavad kõikvõimalikke sümboleid: alates ustest ja lävedest kuni inimeste endini. Inuksukid on sama mõistatuslikud nagu Stonehenge’i rahnud ning pühade võimumärkidena tähistavad need Arktika esmaasukate inuittide igikestvat kohalolu. Kuulsa etnogeograafi ja fotograafi Norman Hallendy ning tuntud skulptori ja näitleja Natar Ungalaqi („Atanarjuat (Välejalg)”) juhtimisel rändavad filmitegijad mööda lagedat ja kohati heidutavat Cape Dorseti maastikku, otsides neid mõistatuslikke objekte ja mõtiskledes nende tähenduse üle.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

28. The Golden Dream (2013)
Diego Quemada-Díez

Ühe alahinnatuima mängufilmidebüüdi tegi Cannes’is sel aastal eelkõige suurepärase operaatorina maailma filmitööstuses kanda kinnitanud Diego Quemada-Díez oma linateosega „Kuldne puur”, millega ta otsustas astuda kohe poliitilisele konnasilmale – lahendamata migratsiooniküsimusele Mehhiko ja USA piiril. Sarnaselt eestlastega köidab põhjapoolse piiri taha jääv arenenud naaberriik oma kõikehõlmava heaolu ja parema elujärjega ka mehhiklasi.

Linateos keskendubki sihikindlatele teismelistele, kes otsustavad kodumaalt põgeneda ja leida oma närusele elule tröösti USAs. Ühes sadade teiste emigrantidega sõidetakse kaubarongi tsisternide ja konteinerite otsas läbi kogu Mehhiko, seda saadavad pidevad migratsioonipolitsei ja inimkaubitsejate haarangud ning vägivald, mida keegi neist eales oodatagi ei osanud. Päris kindlasti ei osanud keegi neist oodata, et see kõik lõpeb nii, nagu lõpeb.

See omamoodi roadmovie-stiilis film on raputav, ülimalt kaasakiskuv ja mõtlemapanev lugu sõprusest ja armastusest, vaprusest ja kaotusvalust, aga ka riskidest ja rüütellikkusest.

Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

29. Au revoir l' été (2013)
Koji Fukada

Koji Fukada kolmas film, nii nagu eelmine, „Hospidalité”, on kantud tugevatest Prantsuse kino, eelkõige Prantsuse uue laine mõjudest. „Hüvasti, suve” on kriitikud juba jõudnud võrrelda Eric Rohmeri töödega, kelle kohta on omakorda öeldud, et piisab ühe filmi vaatamisest, et aru saada, kas sa vihkad või armastad teda. Põhimõtteliselt kehtib see ka selle filmi kohta. Traditsioonilise koherentse narratiivi otsijad seda siit filmist ei leia, küll aga on siin väga õhulisi ja värvikaid karakterijooniseid, kus režissööri pigem huvitavad kangelastes toimuvad sisemised allusioonid, mis siis väljenduvad nende emotsioonides, mõtetes jne. See omakorda nõuab täpset režiid ja väga head, detailiseeritud näitlejatööd, millega saavad hakkama eranditult kõik näitlejad. Režissöör oma meeskonnaga joonistab maalilise pildi augusti lõpust, kus vastupidiselt jaapani ühiskonnas toimuvale vaikelule on looduses kõik muutumises ja liikumises. Põgusate sügiseste tuuleiilidena käivad läbi aga Jaapanile sotsiaalselt vägagi olulised teemad nagu Fukushima, eetika- ja moraaliprobleemid, kastisüsteem jne. Film aga algab sellega, et Tokyo koolitüdruk Sakuko (tõusev noor staar Fumi Nikaido) ja tema vallaline tõlgist tädi Mikie (Mayu Tsuruta) lähevad viimase kutsel maale ookeani äärde suvelõpunädalat veetma. Tasapisi hakkab lahti kerima eskapistlik, vaikse muigega tehtud romantiline komöödia, mis lõpus tõmbab otsad kokku tõsise sotsiaalfilosoofilise üldistusega. Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

30. The Gambler (2013)
Ignas Jonynas

Mida teeb staažikas kiirabitöötaja, kes on mängukire tõttu sattunud võlgadesse ja tasuks oma pikaaegse töö eest saab vaid aukirja, sotsiaalministeeriumi logoga tassi ja kümme energiabatooni sponsoritelt? Leedu lavastaja Ignas Jonynase filmis „Mängur” hakkab ta mängima suuremate panuste peale, luues nii oma töökaaslaseid kui ka patsiente hõlmava kihlveovõrgustiku. Parameedik Vincentas alustab mängu, mida pole võimalik võita, mängu, kus pole kohta tunnetel ega inimlikkusel.

Jonynase debüüt on halastamatu sotsiaalkriitiline kommentaar eluliselt oluliste ametite alarahastamisele ja lihtlabasele ahnusele, millele tuuakse tihti ohvriks inimväärikus. Jonynas ei jäta lootust, ühiskond, mida ta portreteerib, on läbinisti mäda, selles pole kohta usaldusel, halastusel ega armastusel.

Vaataja ees on „balti äng” selle parimas vormis. Kohtuvad „Sügisball” ja „13 Tzameti”: mõtlemapanev sisu ja mõjuv kunstiline vorm. Kui seni on Leedu film jätnud mingil põhjusel ükskõikseks, siis „Mängur” peaks need eelarvamused murdma. Ignas Jonynas on uus nimi Leedu filmis, mille peab meelde jätma.

Tõnu Karjatse