Au revoir l' été (2013) - Arvustus.com arvustused

Au revoir l' été (2013)
Koji Fukada

Koji Fukada kolmas film, nii nagu eelmine, „Hospidalité”, on kantud tugevatest Prantsuse kino, eelkõige Prantsuse uue laine mõjudest. „Hüvasti, suve” on kriitikud juba jõudnud võrrelda Eric Rohmeri töödega, kelle kohta on omakorda öeldud, et piisab ühe filmi vaatamisest, et aru saada, kas sa vihkad või armastad teda. Põhimõtteliselt kehtib see ka selle filmi kohta. Traditsioonilise koherentse narratiivi otsijad seda siit filmist ei leia, küll aga on siin väga õhulisi ja värvikaid karakterijooniseid, kus režissööri pigem huvitavad kangelastes toimuvad sisemised allusioonid, mis siis väljenduvad nende emotsioonides, mõtetes jne. See omakorda nõuab täpset režiid ja väga head, detailiseeritud näitlejatööd, millega saavad hakkama eranditult kõik näitlejad. Režissöör oma meeskonnaga joonistab maalilise pildi augusti lõpust, kus vastupidiselt jaapani ühiskonnas toimuvale vaikelule on looduses kõik muutumises ja liikumises. Põgusate sügiseste tuuleiilidena käivad läbi aga Jaapanile sotsiaalselt vägagi olulised teemad nagu Fukushima, eetika- ja moraaliprobleemid, kastisüsteem jne. Film aga algab sellega, et Tokyo koolitüdruk Sakuko (tõusev noor staar Fumi Nikaido) ja tema vallaline tõlgist tädi Mikie (Mayu Tsuruta) lähevad viimase kutsel maale ookeani äärde suvelõpunädalat veetma. Tasapisi hakkab lahti kerima eskapistlik, vaikse muigega tehtud romantiline komöödia, mis lõpus tõmbab otsad kokku tõsise sotsiaalfilosoofilise üldistusega. Tiina Lokk Lisas OliverL 16.11.2013