Potosí (2013)
6.5
2 hindajat

73. Potosí (2013)
Alfredo Castruita

Selles intrigeerivas ja ülimalt inimlikus loos ristuvad kõrbeteel toimunud õnnetuse tõttu Mehhikos valitseva vägivalla all kannatavate kitsekarjuse, koduperenaise ja taluniku elud. Need kolm lugu arenevad minimalistlikult erilise narratiiviga, mida on inspireerinud Iñarritu hüplev stiil, ümberringi ookerkollane maastik. Et filmis puuduvad tavalised mängufilmile omased stiiliressursid, põhineb see näitlejate tasakaalukatel ja reserveeritud rollisooritustel, luues tegelased, kes hoiavad üha enam elust kinni, mida enam neid survestatakse. Neid lugusid valides soovitakse mõista hukka riigi juba mitmes osas tavapäraseks muutunud vägivald. Valides kolm eri teemat (koduvägivald, lintšimine ja narkosõja kollateraalne kahju), näitab film, kuidas jõhkrus liigub avalikust ruumist koduseinte vahele, moodustades osa süütute inimeste elust. Lisaks tänapäeva Mehhiko toore tegelikkuse kajastamisele soovib film liikuda sügavale vaataja sisemusse: meis kõigis on vägivald, mis võib plahvatada. Filmi tegelased on mittekeegid, kelleni vägivald on jõudnud ning kes tunnevad seetõttu tõelist hirmu. „Potosí” kajastab hästi seda, mis juhtub, kui laseme karmil ja külmal vägivallal saada osaks me igapäevaelust. Alfredo Castruitat hinnati parima debüütfilmi auhinnaga filmi esilinastusel Guanajuato filmifestivalil; Tallinnal on au esilinastada filmi Euroopas. Javier Garcia Puerto


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Kings of Summer (2013)
6.3
3 hindajat

74. Kings of Summer (2013)
Jordan Vogt-Roberts

Suvi. Sõbrad. Seiklus. Harva suudab mõni film võtta nii hästi kokku teismeliseks olemise humoorika liialduse; selle segase ja hüsteerilise üleminekufaasi võlu ja valu. Üleminek ei tähenda ideaalis ühe (lapsepõlve) asendumist teisega (täiskasvanueaga), vaid segu neist kahest, kus kummastki haaratakse kaasa lõbusamad, ilusamad ja südamlikumad tükid ning seotakse need ebatäiuslikult paeluvaks käkiks. Palju nakkavat huumorit, ilusat loodust ja sürreaalseid kõrvalepõikeid.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Blood Brother (2013)
5.0
3 hindajat

75. Blood Brother (2013)
Steve Hoover

Peaaegu talumatult suurte emotsioonidega dokumentaallugu noormehest, kes eneseotsingute käigus satub India reisil AIDS-i põdevate hüljatud laste hooldekodusse. Katsed kodumaal eluga uuesti kohaneda luhtuvad ning Rocky kolibki Indiasse, et tegeleda lastega, kellel pole maailmas mitte midagi ega kedagi. Tulemuseks on meeletult kontrastsed emotsioonid, mida tekitavad kontrastsed kaadrid inimliku häda ja hoolimise ning ängi ja ilu vaheldumisest.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Life Feels Good (2013)
5.0
2 hindajat

76. Life Feels Good (2013)
Maciej Pieprzyca

Mateusz on raske füüsilise puudega poiss, kellel arstid diagnoosivad ka vaimse puude. Tegelikult on aga poiss vaimselt täiesti normaalne, isegi keskmisest intelligentsem. Film on üles ehitatud pingele, millal ja kas saavad ka ümbritsevad inimesed aru, et tegu ei ole „juurviljaga”, vaid vaimselt igati normaalse ja võimeka inimesega.

Stsenaarium baseerub tõestisündinud lool ja tegeliku Mateusziga tutvume filmi lõppedes. Tõsi, mõlemad näitlejad (nii Mateusz poisikesena kui ka täiskasvanuna) on sedavõrd veenvad, et vaataja tabab end üsna sageli mõttelt, et tegu ei ole näitlejatega ...

Film on esitatud kronoloogilises järjestuses, paiguti saab vaataja karmide eluliste kogemuste osaliseks, aga see elu- ja tahtejõud, mis ekraanilt vastu vaatab, korvab kõik muu – elu ongi ühtaegu koomiline ja traagiline, surma ja sünni vahepeal.

Film, mis kindlasti niipea ei unune.

Tiina Lokk


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)
4.0
1 hindaja

77. The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)
élène Cattet, Bruno Forzani

Neo-giallo-lühifilmide ja eksperimentaalfilmiga „Ameri” kuulsust kogunud Belgia duo on sel aastal vallutanud festivalid visuaalselt orgastilise teosega, mida lihtsalt peab nägema suurelt kinoekraanilt.

Lugu kui selline on lihtne: mees tuleb tööreisilt koju ja avastab, et ta naine on kadunud. Ta kutsub politsei ja asub naabritelt infot pärima, kuid kõik tunduvad teadvat rohkem, kui nad jagada tahavad. Tema ees hargnevad lahti vägivaldsed ja perverssed lood. Peagi hakkab meest kummitama tunne, et naine pole majast lahkunudki ja kõik on toimunud nende oma kauni kodu seinte vahel.

Vaatajal ei tasu oodata läbivalt selget looliini, vaid olema valmis Forzani-Cattet’i visuaalseks seikluseks nende ja iseenda fantaasiamaailma, tajude ja tunnetuste maailma – ja unustama loogika.

Helen Vinogradov


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Role (2013)
2.0
2 hindajat

78. The Role (2013)
Konstantin Lopushanskiy

Suurepärane mustvalge stilisatsioon eelmise sajandi esimeste helifilmide vaimus, kus helirida lisaks tehnilisele ajastutäpsusele aitab kaasa ka emotsionaalse ajastu iseloomustamisel.

Kodusõja lõpp ja revolutsiooni algus oli ühtlasi aeg, mis lõpetas ühe põnevaima ajastu vene kirjanduses ja kunstis, nn Silver Age’i, mis oli ääretult rikas kõige erinevamate kunstivoolude ja mõjutuste poolest, ennekõike sümbolismi, futurismi ja müstilise anarhismi poolest.

„Roll” on lugu geniaalsest näitlejast, kes on otsustanud mängida oma elu suurima rolli, mängida olude tahtel kedagi teist (või siiski iseennast?). Mõistagi ei saanud see lõppeda kuidagi teisiti, kui see lõppes näiteks Mandelshtaimile, Pasternakile, Gumiljovile jpt vene kuulsustele – teisisõnu surmaga. Näitlejad, nagu ka paljud toonased poeedid, kirjanikud ja kunstnikud, mängisid oma ettekirjutatud rollid lõpuni. „Roll” ei ole kindlasti lineaarne, kuid väga huvitav film nii sisulis-filosoofilisest küljest kui ka esteetilistelt lahendustelt.

Filmi režissöörile Konstantin Lopushanskiyle tõi maailmakuulsuse 1986. a linastunud film „Surnud mehe kirjad”, PÖFFi publik teab teda Strugatskite järgi vändatud ulmefilmi „Inetud luiged” (2006) järgi.

Tiina Lokk


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: