PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

73. The Tough Guys (2013)
Christian Lo

Kooli kõige kõvemad kutid kiusavad kogu aeg 11-aastast Modulfi. Poisi enda jaoks on see täiesti normaalne, sest tänu temale ei kiusata koolis teisi.

Modulf kujutab ette, et on superkangelane ning kui klassi tuleb uus tüdruk, otsustab ta lõpuks oma suhtumist muuta ja kiusajatele vastu astuda.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

74. Underexposed: A Women's Skateboarding Documentary (2013)
Amelia Brodka

"Alavalgustatud: naiste rulasõidu dokumentaal" on film, mis räägib naiste rulasõidust ning analüüsib naisrulatajate juurdepääsuvõimalusi rulatööstusele. Film ei vingu, ei süüdista ega ole kellegi suunas näpuga näitav. Kõigest aus vaatlus võimaluste üle, mida pakub tegevussport naistele ja seda eriti rulasõidus.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

75. Karnaval (2013)
Can Kılcıoğlu

Film lihtsameelsest, kolmekümnendates eluaastates Izmiri memmepojast, kes ei taha enam ema ja isa diktatuuri all elada. Pärast tüli autoritaarse isaga kolib ta tänavale oma autosse elama ja hakkab tööd otsima. Ainsaks väljapääsuks tundub olevat tolmuimejate müügimehe amet. Nii hakkabki Alis (Serdar Orçin) naabruses ringi lonkima, tolmuimeja järgi veeremas nagu suur mänguasi. Tema müügitöö ei ole eriti tõhus ja nii saab järeleveetavast tolmuimejast justkui sõber või eraldi tegelane, kellega aega veeta. Juhus ja „töö” viivad Alis’i kokku Demetiga. Täielikest vastanditest, jõulisest ja sõjakast tüdrukust ning kurbade silmadega pehmost, saavad sõbrad. Film räägib ilmekalt Türgi ühiskonnale omasest nähtusest – täiskasvanud lastest. On tavaline, et vanemad sekkuvad laste ellu nii suurel määral, et veel täiskasvanunagi võivad nad olla saamatud ja otsustusvõimetud. See tundub olevat nii ka „Karnavalis” – ema otsustab, kellega Alis kohtingule läheb, mida sööb või kannab, isa otsustab, kus töötab ja mis ametit peab. Poja katset iseseisvuda võetakse äärmiselt valuliselt. Siiski jääb lõpuks võitjaks Alis – ta ei leia küll tööd, kuid leiab armastuse. Pärast seda aga tundub olevat tulevik kõigele avatud. Ilmselt tuletab peategelane oma lihtsameelsuses ja minnalaskmises meelde Forrest Gumpi. Serdar Orçin mängib selle rolli usutavalt välja. Autori täispika mängufilmi debüüdi rahvusvaheline esmalinastus on Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil. Hille Hanso

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

76. Los Olvidados (1950)
Luis Buñuel

On parim hetk heita taas pilk Buñueli unustamatule meistriteosele. Sellest on 10 aastat, kui UNESCO lisas filmi maailma mälu registrisse, tunnustades teose ajaloolist tähtsust. Film jutustab Pedro ja ta kamba äpardustest Mehhiko agulis. Jaibo, kes põgeneb noortevanglast, ühineb tänavalastega. Lisaks nende uitamisele kajastab film puudusttundvate inimeste elu ning seda, kuidas asjaolud võivad viia korruptsiooni ja ebamoraalsuseni. Olles temaatiliselt seotud Buñueli varasema filmiga „Leivata maa” (sotsiaalse realismi analüüs), kirjeldatakse filmi „Unustatud” tihti kui neorealismi (tegevus toimub väljas, amatöörnäitlejad, teemaks töölisklass), kuid võrratud stseenid – näiteks muna viskamine kaamerasse või imeline aegluubis unenägu – paljastavad sürrealistlikke mõjutusi, mis täiendavad energilise loojutustamise poeesiat, luues kaasahaarava, perversse ja häiriva draama. „Unustatud” oli režissööri esimene film, mis saavutas rahvusvahelise edu, ning Buñueli sõnul tähistas see ta karjääri taas õide puhkemist. Paljud filmid räägivad noortest tänavakurjategijatest, näiteks „400 lööki”, „Deprisa Deprisa” või „Viha”. Filmi „Unustatud” peetakse üheks Luis Buñueli tähtteoseks. See võitis 1951. aastal 11 Arieli auhinda ning Mehhiko peab seda üheks oma ajaloo parimaks filmiks. Cannes’is, kus film esilinastus, võitis see parima režissööri auhinna ning paljud peavad seda meistriteoseks.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

77. Potosí (2013)
Alfredo Castruita

Selles intrigeerivas ja ülimalt inimlikus loos ristuvad kõrbeteel toimunud õnnetuse tõttu Mehhikos valitseva vägivalla all kannatavate kitsekarjuse, koduperenaise ja taluniku elud. Need kolm lugu arenevad minimalistlikult erilise narratiiviga, mida on inspireerinud Iñarritu hüplev stiil, ümberringi ookerkollane maastik. Et filmis puuduvad tavalised mängufilmile omased stiiliressursid, põhineb see näitlejate tasakaalukatel ja reserveeritud rollisooritustel, luues tegelased, kes hoiavad üha enam elust kinni, mida enam neid survestatakse. Neid lugusid valides soovitakse mõista hukka riigi juba mitmes osas tavapäraseks muutunud vägivald. Valides kolm eri teemat (koduvägivald, lintšimine ja narkosõja kollateraalne kahju), näitab film, kuidas jõhkrus liigub avalikust ruumist koduseinte vahele, moodustades osa süütute inimeste elust. Lisaks tänapäeva Mehhiko toore tegelikkuse kajastamisele soovib film liikuda sügavale vaataja sisemusse: meis kõigis on vägivald, mis võib plahvatada. Filmi tegelased on mittekeegid, kelleni vägivald on jõudnud ning kes tunnevad seetõttu tõelist hirmu. „Potosí” kajastab hästi seda, mis juhtub, kui laseme karmil ja külmal vägivallal saada osaks me igapäevaelust. Alfredo Castruitat hinnati parima debüütfilmi auhinnaga filmi esilinastusel Guanajuato filmifestivalil; Tallinnal on au esilinastada filmi Euroopas. Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

78. Historic Centre (2012)
Aki Kaurismäki, Pedro Costa, Víctor Erice, Manoel de Oliveira

Mängufilm koosneb neljast loost, mis on tehtud Guimarãesi linna (Põhja-Portugal) auks. Iga peatüki režissöör on meister: Kaurismäki, Erice ning kaks Portugali nimekat režissööri Costa ja Oliveira. Kõik nad annavad oma panuse, et tähistada Guimarãesi nimetamist 2012. a Euroopa kultuuripealinnaks.

Soome autor Kaurismäki alustab looga „Kõrtsmik” – surmtõsine komöödia tummast baariomanikust. Olles armas aperitiiv järgnevale, Pedro Costa episood „Sweet Exorcism” on kui 1974. aasta revolutsiooni taaskülastus, pika ja veidra dialoogiga liftis – see on danteliku baasiga omapärane kummituslugu. Bask Victor Erice’i liigutav panus on dokumentaalfilm „Broken Windows” vana (ja nüüdseks hüljatud) tekstiilivabriku veterantöötajatest. Rohkem kui saja-aastane Manuel de Oliveira lõpetab lühikese ja sarkastilise naljaga – „The Conqueror conquered" on tänapäeva ebamõistliku turismi kuiv satiir. See on sobiv lõpetus mõtlemapanevale kollektiivfilmile.

Sellised Euroopa kino suurkujud on vähestest linnadest filme teinud. See pole teos ainult nende austajatele. Kuigi film tehti kultuuripealinna projekti raames, on raske leida teist niivõrd ühtset antoloogiafilmi, mis ühendab erinevad stiilid ja toonid. See on sidus kogum, kus kõik režissöörid kajastavad sama teemat: mälu ja töölisklass. Javier Garcia Puerto