Amy seisukoht
6.7
3 hindajat

25. Amy seisukoht
Mladen Kiselov

Kuulus näitlejanna Esme Allen elab maalilises külakeses Londoni lähedal koos ämmaga, kelle talle pärandas palju aastaid tagasi surnud abikaasa. Ühel päeval tuleb ootamatult üle tüki aja koju käima tütar Amy. Tal on kaasas noormees, keda ta tahab perekonnale tutvustada… 1997. aastal kirjutatud „Amy seisukoht“ on klassikaline inglise peredraama, psühholoogiline tunnetemäng skaalal jumaldamisest raevuni. Mängu tulevad põlvkondade lahknevused, erinev arusaamine kunstist ja erinev suhtumine rahasse. Miskipärast peetakse sageli kõige hävitavamad lahingud maha koduseinte vahel oma kõige lähedasemate inimestega. Ja miskipärast näib vahel olevat elu ja surma küsimus teha selgeks, kellel on õigus ja kes eksib. Sir David Hare (sünd. 1947) on inglise näitekirjanik, näitleja, lavastaja ja filmirežissöör. Alates 1978. aastast on ta teinud tihedat koostööd National Theatre’iga Londonis. Tema arvukate preemiate hulka kuuluvad BAFTA, Kuldkaru Berliini filmifestivalilt, Olivier’ auhind ja Londoni teatrikriitikute auhind. 1998. aastal tõsteti ta rüütliseisusesse. „Amy seisukoht“ jõuab Eestis lavale esmakordselt.


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Nähtamatu maja
7.0
3 hindajat

26. Nähtamatu maja
Andres Noormets

Elsbet on senini elanud vanas majas metsade vahel, aga nüüd ei saa ta seal enam üksi hakkama ning peab seetõttu linna ühetoalisesse korterisse kolima. Elsbeti lapselapsed Ralf ja Martin tahavad maja maha müüa ja teevad plaane, mida saadud rahaga peale hakata. Ralfi tuttav Nora ongi ammu soovinud endale maakodu, mis pakuks rahu ja vaikust. Elsbet ise kingiks maja parema meelega ära neile, kellel seda rohkem vaja oleks. Selgub aga, et viimane sõna jääb majale endale – juhuslikult pööningult leitud päevikutest tulevad ilmsiks saladused, mis pööravad nii mõnedki senised arusaamad inimestest ja sündmustest pea peale. Maja on ainult fooniks sellele, kuidas mälestused ja minevik inimesi oma haardes hoiavad ning olevikku ja tulevikku mõjutavad. Näidend märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri poolt korraldatud näidendivõistlusel 2011!


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Nii see on (kui teile nii näib)
8.2
6 hindajat

27. Nii see on (kui teile nii näib)
Adolf Šapiro

Nagu pealkirjastki võib aimata, on "Nii see on (kui teile nii näib)" mänguline ja mitmekesiseid tõlgendusvõimalusi pakkuv tekst. Loo tegevus toimub väikeses Itaalia linnakeses, kuhu on hiljuti kolinud keegi ametnik koos oma naise ja ämmaga. Mitmed tahud selle omaettehoidva perekonna elukorralduses köidavad aga naabrite uudishimu ja lõpuks on kohalik seltskond viimseni ärevusest haaratud, et nende „saladust" välja uurida. Intriigidemöllus ei saa lõpuks enam keegi aru, kes valetab ja kes räägib tõtt, või kas üheselt võetavat tõde üldse ongi olemas…
Lavastaja Adolf Šapiro Pirandello näitemängu kohta: Aga kogu Pirandello loodu ongi provokatsioon! Tegelikult algab dramaturgia ja teater suhtest vaatajaga saalis. Tšehhovil on neljas sein. Brechtil selle neljanda seina lammutamine: te ei tulnud mitte võõrast elu jälgima, vaid koos teatriga sotsiaalsetele probleemidele lahendust leidma. Romantismis peate te kangelasele kaasa tundma, nutma tema pisaraid. Aga Pirandello ehitab suhte üles provokatsioonile tekitada vaatajas kirglikku huvi selle mõistatuse vastu, mida püüavad lahendada tegelaskujud laval. Nii teeb vaataja esimese sammu paradoksi sisemusse, selle suunas, et publikust saaks lavastuse osaline. (katkend intervjuust ajalehele "Sirp")


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Remondimees
9.0
2 hindajat

28. Remondimees
Urmas Lennuk

Tänapäev. Eesti väikelinn. Ema ja tütar. Üks armastab oma kirju lõpetada sooviga: „Päikest!“ Teine vihkab seda. Mõnikord on võimatu aru saada, mis just kellelegi täpselt närvidele käib, kuid pinge on õhus. Pinge ja armastus. Hoolimine – isegi piirini, kus see võib haiget teha. Kuni juhtub, et tuppa astub remondimees. Kui palju muutub meie elu uue põrandavaiba pärast? Või seinatapeedist? Suudab meie elu sisuliselt teiseks muuta vaid uus suhtumine? Kui oleme terve elu teadnud, et oleme koledad ja ei saa mitte kunagi millegi erilisega hakkama, aga ühel päeval tuleb keegi ja ütleb: "Sa oled ilus, Laura. Sa oled pööraselt ilus. Kui ma sind vaatan, Laura, siis ma tean – elu on alles ees!"


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Puhastus
4.0
2 hindajat

29. Puhastus
Liisa Smith

Sofi Oksaneni, eesti juurtega soome kirjaniku, mitmeid auhindu ja kirglikku poleemikat pälvinud romaan "Puhastus" leidis ka Eestis elavat resonantsi. Teose lavavariant ei ole aga romaani dramatiseering, sest antud juhul oli asjade käik vastupidine tavapärasele: esmalt valmiski näidend, mis Soome Rahvusteatris juba 2007. aastal suure menuga esietendus ning leidis siis koheselt tee mitmete teiste Soome teatrite lavadele. Alles pärast seda valmis autorile rohket kuulsust toonud romaan. Tugevalt dramaatilise koega lugu võtab vaatluse alla sündmused Eesti lähiminevikust (1936-1992). Postsotvetlikus Eesti rannakülas saavad tormiliste sündmuste keerises kokku kaks täiesti erinevat naist: kuuekümnene Aliide ning veri-noor Siberist pärit Eesti päritoluga neiu nimega Zara. Mõlemal naisel on eri aegadel olnud kokkupuuteid nii vaimse kui füüsilise vägivallaga. Pikkamisi meie ees lahti hargnevad minevikulood toovad päevavalgele kaua varjus hoitud perekonnasaaga. Murranguliste ühiskondlike sündmuste foonil tõstatuvad olulised küsimused (sund)valikutest ja nende tagamaadest. Kas kunagi tehtud ülekohut on võimalik heaks teha, mõista ja andestada - olgu kannatajaks pooleks siis üks inimene või terve riik? "Puhastuse" toob lavale Eesti päritolu Londonis töötav lavastaja Liisa Smith, kellele see on teine lavastus Eestis ja ka Vanemuises.


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Sinihabe
6.0
4 hindajat

30. Sinihabe
Kertu Moppel

Lugu on inspireeritud Ray Bradbury ulmeromaanist " 451 kraadi Fahrenheiti", mis räägib riigist, kus kirjandus on keelatud. "Sinihabemes" uuritakse, mis saab ühiskonnast siis, kui inimesed enam ei mõista ega vaja poeesiat. Absurdimaigulise loo alusmaterjalideks on muu hulgas ka George Perrault`i muinasjutt "Sinihabeme loss" ja inglise psühhiaatri Iain McGlichristi teooria selle kohta, et Lääne ühiskond kaldub järjest rohkem kasutama vasakut ajupoolkera, mistõttu muutuvad maailmas valitsevad väärtushinnangud järjest materialistlikumaks ja ühiskond kunsti suhtes vaenulikumaks. Kui Bradbury pakub välja tulevikuvisiooni, kus raamatud ja poeesia on keelatud, siis McGlichristi järgi on meid ootamas ühiskond, kus puudub vajadus loomingu järele, sest inimesed ei saa sellest enam aru. Kõik, mida ei saa mõõta ja materiaalsetesse väärtustesse ümber arvestada, tekitab inimestes ebakindlust ja hirmu. Reaalse kogemuse asemel hakatakse eelistama tehnoloogilisi simulatsioone ja kõik kahetimõistetav satub põlu alla. Lavastaja on koos trupiga loonud pildi sellisest tulevikust. Olukorrad laval mõjuvad koomiliselt, kuid panevad samas ka mõtlema elu põhiväärtuste üle. Kuna "sinihabemes" kujutatud tulevikuühiskonnas on kõik reeglitega määratud ja mingil moel ka tsenseeritud, siis ei kasutata laval ebatsensuurseid sõnu ning näitlejad ei võta end laval füüsiliselt alasti.


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne: