Tannhäuser
8.4
10 hindajat

1. Tannhäuser
Daniel Slater

Richard Wagneri romantiline ooper kolmes vaatuses. Maailmaesietendus Dresdeni Hoftheateris 19. oktoobril 1845 Esietendus Rahvusooper Estonias 14. märtsil 2013 Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Mihhail Gerts Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa / England) Kunstnik: Leslie Travers (Inglismaa / England) Valguskunstnik: Anton Kulagin Liikumisjuht: Kati Kivitar


Lisas Toomas Zupping 28.03.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Wagneri ooperiloomingut on sageli ja ekslilkult peetud raskeks, tema filosoofilis-religioossetest otsingutest harmoonilse tundeelu saavutamiseks polevat võimalik aru saada. Loomulikult on selline seisukoht väär ja vähegi (kaasa)mõtlev inimene saab lisaks muusikalisele naudingule kaasa ka hulga ideid, mida edaspidi vaagida ning püüda seeläbi maailma ja/või iseennast paremaks muuta.
„Tannhäuseri“ loomise ajast on maailm paljuski muutunud nagu ka inimeste tõekspidamised, suhe religiooniga jm. 1854. aastal Dresdenis esietendus ooper suure eduga, kuid Pariisis 1861 tekitas „Tannhäuser“ skandaali, põhjustades meeleavaldusi ja Wagner oli sest peale Prantsusmaal ebasoovitav isik. „Tannhäuser“ on siiani suurte ooperimajade repertuaaris.
Õnneks on inglise lavastaja Daniel Slater (Eesti ooperisõbrad said eelmisel aastal Birgitta festivalil näha tema „Don Giovannit“) lähtunud ooperi lavastamisel kaasaegset maailmast, igiaktuaalsed probleemid on toodud lavale tänapäeva inimestele arusaadavalt, vähendatud on ooperi müstitsismi kui ka selle religioosset sisu.
Slateril on olnud ooperi lavastamisel kindel ja selge idee, mida ta on suutnud kuni lõpuni vankumatult järgida, tulemuseks kaasaeegne ja värske lavastus, milles pole jälgegi asja nö moodsaks punnitamisest igasuguste kahtlase väärtusega trikikeste ja pahupidipööramistega. Ta toob esiplaanile ehedate tunnete tähtsuse, suhted lähedaste inimestega, vastustus- ja otsustusvõime vajalikkuse küsimused.
Kunstnik Leslie Travers (Inglismaa) on lavastaja ideedega samal lainel püsinud, luues lavale selge ja lihtsa kujunduse, mille sidumistuba meenutav steriilsus aitab tegelaste karaktereid veelgi ilmekamalt esile tuua. Lisaväärtusena tekitasid lavakujunduses kasutatud kõrged seinad Estonia teatrisaali ootamatult hea akustika.
Lavastuslikult nõrgim oli esimene vaatus ja seda suuresti tänu koreograaf Kati Kivitari loodud Veenusemäe arusaamatule siblimisele. Teistes vaatustes on Kivitar asjale pihta saanud ja osanud koori ja tantsijad mõtestatult liikuma panna.
Dirigent Vello Pähna dirigeeritud orkester oli igati tasemel, Wagneri suurejooneline ja heroiline muusika jõudis iga keharakuni. Eriti tuleb esile tõsta koori emotsionaalset ja täpset esitust.

Tannhäuser (Rahvusooper Estonia / Daniel Slater). Heli Veskus (Veenus), Mati Turi (Tannhäuser)
Heli Veskus (Veenus), Mati Turi (Tannhäuser).

Mati Turi. Eesti publikule märkamatult on oratooriumi- ja kammerlauljast saanud maailmatasemel Wagneri-solist, keda kodumaal kahjuks harva näha saab. Turi Tannhäuseri esitus oli inimlikult mõistetav, ette kantud sisemise jõu ja veenvusega, minemata liigsesse teatraalusesse.

Tannhäuser (Rahvusooper Estonia / Daniel Slater). Heli Veskus (Elisabeth), Pavlo Balakin (Hermann)
Heli Veskus (Elisabeth), Pavlo Balakin (Hermann).

Veenuse-Elisabethi kaksikrolliga sai Heli Veskus suurepäraselt hakkama, pakkudes naudingut nii meelelise Veenuse kui ka ideaalse armastuse võrdkuju Elisabethi osa esitades. Oma osadega said edukalt hakkama Rauno Elp (Wolfram) ja Pavlo Balakin (Hermann).
Lavastuse juures pean suurimaks võiduks asjaolu, et meie rahvusooperil on seekord õnnestunud lavastama tuua rahvusvaheliselt tuntud andekas lavastaja ja patriootlikke tundeid võimendab ka teadmine, et Estonia on Wagneri ooperi puhul saanud edukalt hakkama meie oma solistidega ja seda veel kahes koosseisus.

Olen absoluutselt nõus Riina Luige Postimehes avaldatud artiklis tooduga, kus ta kirjutab Slateri kohta: „Kui Daniel Slater 1998. aastal Inglismaal ooperilavastajana oma debüüdi tegi, nägid muidu nii verejanulised kriitikud temas meest, kes suutis ooperilavale tagasi tuua vaimukuse, elurõõmu, fantaasiakülluse ja inimlikkuse, ning arvati, et kui kedagi üldse ooperiusku saab pöörata, siis tuleb ta viia vaatama just Slateri lavastusi.“”

28.03.2013 17:15 - Toomas Zupping
Toomas Zupping on seda arvustust muutnud: 28.03.2013 18:07
Hinnang arvustusele:
  +2   -0
Faust

2. Faust
Dmitri Bertman

Charles Gounod’ ooper kahes vaatuses Jules Barbier’ ja Michel Carré libreto Carré näidendi „Faust ja Margarita“ ning Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia „Faust“ ainetel. Klassikaline Fausti-lugu jõuab Estonia lavale Gounod’ tuntuima ooperi näol, millele annavad ootamatu lahenduse Dmitri Bertman ja Ene-Liis Semper, kelle käsitluses tuli rahvusooperis 2007. aastal lavale mitmeid auhindu võitnud Erkki-Sven Tüüri „Wallenberg“. Faust müüb oma hinge saatan Mefistole ja saab temalt vastu nooruse, et võrgutada Margarete, kelle süütu saatuslik ilu on teda lummanud. Kuid saatanaga kaupa tehes pole võitjaid – ühe hetkega on Faust võimeline alandama meest, kes Margaretet jumaldab, tapma tema venna ja tõukama naise hullumeelsusesse. Gounod’ muusika võlub eriti kaunite meloodiatega – äratundmisrõõmu pakuvad Margarete juveelilaul III vaatusest ning sõdurite koor II vaatusest.


Lisas cantabile 21.03.2013
Pane hinne:
Vürst Igor
6.0
2 hindajat

3. Vürst Igor
Juri Aleksandrov

Valgevene Suure Ooperi- ja Balletiteatri etendus
Aleksandr Borodini ooper

Aleksandr Borodini libreto eepilise luuletuse „Lugu Igori sõjaretkest“ ainetel
Esietendus 13. juulil 1996

Helilooja kohandas libreto idaslaavi eepilisest laulust „Lugu Igori sõjaretkest“, mis jutustab Vene vürsti Igor Svjatoslavitši sõjaretkest sissetungiva polovetsi hõimu vastu 1185. aastal. Ooper jäi helilooja surma tõttu 1887. aastal lõpetamata ja selle lõpetasid ning viimistlesid Nikolai Rimski-Korsakov ja Aleksandr Glazunov. Borodini ooperi muusikaline ja teatraalne unikaalsus seisneb kahe fundamentaalselt erineva maailma vastasseisus – muistne Venemaa ja eksootilised Idamaad. Borodin ei toetunud üksnes rahva- ja kirikumuusikale, aga ka 19. sajandi linnaromantikale. Borodinis äratas huvi polovetside ja teiste idamaiste rahvaste vastu teaduskonverents, mis toimus 1874. aastal Kaasanis, mida kutsuti ka väravaks Idasse. Helilooja demokraatlikud vaated kajastuvad viisis, kuidas ta kujutab polovetse ja venelasi – tema nägemuses on nad võrdses seisuses olevad inimesed, kes erinevad üksteisest vaid temperamendi ja tavade poolest.

Muusikaline juht ja peadirigent: Pavel Sorokin
Lavastaja: Juri Aleksandrov (Peterburi)
Dekoratsioonikunstnik: Ludmila Gontšarova
Kostüümikunstnik: Eleonora Grigoruk
Koormeister: Nina Lomanovitš
Koreograafia: Mihhail Fokin
Ballettmeister: Pavel Stalinski


Lisas Toomas Zupping 27.02.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Estonia teater jätkab tänuväärselt erinevate rahvaste kultuurivahetuse nädalate korraldamist, sel aastal toimus vahetus Valgevene Vabariigi Rahvusliku Akadeemilise Suure Ooperi- ja Balletiteatriga. Valgevene imidz on eestlaste jaoks jaoks parasjagu eksootilis-nostalgiline: dikaatorist president, ebademokraatlik riigikord, lennukist allaloobitud mängukarud, mis põhjustasid globaalse meediakära jne. Vanemad inimesed mäletavad Valgevenet ühe „vennasvabariigina“, kellega koos sai 50 aastat „vabade riikide murdmatu liidu“ koosseisus oldud.
Estonias sai näha kolme balletti (Hatšaturjani „Spartacus“, Balakirevi „Thamar“ ja Rimski-Korsakovi „Šeherezade“) ja kahte ooperit, milledel peatun pikemalt.

10. veebruaril etendus vene helilooja Aleksandr Borodini ooper „Vürst Igor“, see on tema neljast ooperist kuulsaim, mida mängitakse palju ka maailma ooperimajades. Borodini teeb omapäraseks asjaolu, et ta jättis ajalukku jälje nii oma põhitöös keemiaprofessori ja teadlasena St. Peterburgi Kirurgilise Meditsiini Akadeemias kui ka töövälisel ajal tegutsenud heliloojana, kuigi muusikuna saavutas maailmakuulsuse alles pärast surma.

Borodin alustas „Vürst Igori“ komponeerimist 1867, kui Euroopas, sh Eestis, oli rahvuslik liikumine täies hoos. Libreto aluseks on 12. sajandi Vene eepos „Lugu Igori sõjaretkest“, selle kirjutas helilooja ise samaaegselt muusikaga. Ooper on jäänudki vene rahvuslik-heroilise epohhi üheks eredamaks näiteks, kus ülistatakse vene suur hinge ja tehakse ohtraid kummardusi isakese tsaari suunas. Helilooja ise oma teost lõpetada ei jõudnud, seda tegid peale tema surma 1887 olemasolevate kavandite alusel Rimski-Korsakov ja Glazunov, esietendus toimus 1890 St. Peterburgis ja saavutas kohe tänini säilinud populaaruse.

Valgevenelaste nägemus lavastaja Juri Aleksandrovi silme läbi tahtis teose sisu näidata mitte imperialistlikust vaatenurgast, vaid „võimaldada neil (publikul – TZ) maailmas toimuvat teise pilguga vaadata.“ Selline lähenemine Borodini teosele tundub veidi kummaline, kuna ooper on loodudki vene rahvuse ja tsaari ülistamiseks ning vaatamata lavastaja ponnistustele ta selliseks jäigi. Etendust vaadates tabasin end korduvalt mõttelt, et ega Venemaal viimase 1000 aasta jooksul suurt muutunud pole, (ehk vaid habemeid on vähemaks jäänud), seega pole nagu põhjust ka maailma teise pilguga vaadata. Kahjuks oli ära jäetud ooperi viimane stseen, mis nii iseloomulikult võtab kokku vene hingele omase isakese-baatjuška ülistamise vaatamata tema tegudele võitja või kaotajana.

Ju on „Vürst Igori“ ja tänapäevase Valgevene poliitilise elu vaheline piir imeõhuke, mistõttu suverääni liigne ülistamine võinuks ehk kriitlilise või naeruvääristavana mõjuda. Esimene vaatus oli sisuliselt lavastamata, arusaamatud pausid ja pikaleveninud lavakujunduse vahetus muutsid publiku igavlevaks. Õnneks kompenseeris teine vaatus esimese puudujäägid, eriti eepiliselt oli lavastatud stseen polovetside tantsuga, kus võimsa ja nauditava etteaste tegi teatri balletitrupp. Teises vaatuses oli ka solistidel võimalik näidata oma laulu- ja näitlemisoskust, sellega hiilgas enim Vladimiri osa olnud noor tenor Aleksei Mikutel, hea vokaalse soorituse tegid ka bariton Stanislav Trifonov (vürst Igor) ja bass Andrei Valentij (vürst Galitski). Mainimata ei saa jätta ooperikoori, kel on oluline osa kogu teoses, vene rahvuslikus stiilis mitmehäälsete partiide meisterlikku esitamist.

12. veebruaril oli võimalus näha valgevenelaste nägemust maailma ooperimajade standardrepertuaari kuuluva Puccini „Madama Butterflyst“. Külakostiks toodud lavastus pärineb aastast 1953, mis on sellest ajast olnud pidevalt teatri repertuaaris. Peamise muudatuse tegi lavastus läbi 1990, siis hakati seda esitama originaalkeeles.

Miks just Stalini surma-aastal valiti repertuaari ameeriklase ja jaapananna armutragöödia, et õnnestunud mul valgevenelaste käest välja pinnida.


Pilt „Vürst Igori“ lavastusest. Valgevene Suure Ooperi- ja Balletiteateri foto.


Kriskentia Stasenko Suzuki osas tegi ilusa rolli. (foto: Liina Viru)


Lavakujundus ja kostüümid olid loodud traditsioonilisena, kunstnik oli tekitanud lavastust läbiva praktiliselt muutumatu lavapildi täis kirsiõisi, roosipõõsaid, lillevanikuid, mis meenutas campi a la Pierre&Gilles. Ilmselt polnud 1953. aastal kombeks ka valgustust vastavalt laval valitsenud meeleoludele/öö ja päeva rütmi vaheldumisele muuta. Meeldejääva rolli tegid Tatjana Gavrilova Suzuki ja Stanislav Trifonov Sharplessi osas, eriti ilus oli nende II vaatuse duett.

Mõlemil etendusel tegi parima etteaste orkester (dirigendid vastavalt Nikolai Koljadko ja Andrei Galanov), kes oli täpne, emotsionaalne, pianod-forted laval toimuvaga korrelatsioonis. Eriti kostis kõrvu puhkpillide rühm oma meisterlikkusega. ”

27.02.2013 19:53 - Toomas Zupping
Hinnang arvustusele:
  +3   -0
Tosca
9.7
3 hindajat

4. Tosca
Mikk Mikiver

Giacomo Puccini ooper kolmes vaatuses, 1995 esietendunud lavastus taastati 2007. aasta septembris lavastaja Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäevaks. Ooperi tegevus toimub 1800. aastal Roomas. Rooma vabariik on kukutatud ja linnas kehtestatud julm politseidiktatuur. Ooperi keskmes seisab halastamatu ja võimu ihkav parun Scarpia. Selle kõrval hargneb lahti kunstnik Mario Cavaradossi ja lauljatar Floria Tosca kirglik ning traagiline armastuslugu.


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
NO70 Katuselt
8.0
8 hindajat

5. NO70 Katuselt
Uku Uusberg

Ühe noore Naise nädal, mil muutub kõik. Naine unistab. Naine igatseb. Ja hakkabki juhtuma. Naine on ilus ja tubli ja tore ja hea. Mees on tubli ja pingutab ja rabab tööd. Naine vajab tähelepanu. Mees ei paku piisavalt tähelepanu. Naine on kurb. Mees on mures. Katuselt tuleb Katusemees. Naine saab tähelepanu. Naisele meeldib tähelepanu. Mees teeb ikka liiga palju tööd. Naisel tekib mure. Mees ei saa aru. Mees teeb ikka liiga palju tööd. Juhtub, mis juhtuma peab. Lihtne ja ilus ja päris. Helilooja: Jarek Kasar. Kunstnik: Jan Tomson. Osades: Hannaliisa Uusma, Uku Uusberg, Jarek Kasar.


Lisas qvit 09.10.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Väga ambitsioonikas asi. Mõnigi lugu jäi kummitama, kuigi naispeaosalise hääl ei kandnud kohati välja. Uusbergi jõuline hääl aga üllatas ja mõjus koolitatult.”

09.10.2011 21:25 - qvit
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Tuhkatriinu
9.3
8 hindajat

6. Tuhkatriinu
Michiel Dijkema

Gioachino Rossini koomiline ooper kahes vaatuses. Muinasjutt Tuhkatriinust, kelle unistused kõigi takistuste kiuste ühel heal päeval täitusid, on kindlasti kõigile tuttav. See on üks põhjusi, miks populaarsest ainesest on teadaolevalt tehtud üle kolmesaja erineva redaktsiooni. Rossini on loonud säravatest meloodiatest kantud ooperi, mis nõuab lauljatelt bel canto laulustiili kohaselt ülihead laulutehnikat. Samas pakub ooperi teravmeelne libreto võimalust suurepäraseks näitlejatööks, millest sünnib mitmeid eredaid karaktereid ja ridamisi peenekoelisi nalju.


Lisas Kultra 25.01.2011
Pane hinne: