Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Film karidele jooksnud abielust, mis tänu heale režiile ja ülivõimsatele peaosaliste rollisooritustele on jõuline ja filmikunstiliselt kõrgel tasemel.”

“Ma olen juba pikemalt aega vaadanud Venemaa 1.st riikliku telekanalit, ning kui peaks valmima mõni uus vene film, siis kohe kindlasti näidatakse selle valmistamisest täispikk reportaaž riiklikes uudistes. Võetakse kindlasti intervjuu filmis osalenud näitlejatelt, kanali juhatuselt, režissööridelt, näidatakse seda vaimustatud publikut, kes kutsub kõiki inimesi filmi vaatama. Nagu uutele vene filmidele omaselt mängivad filmis maksimaalselt palju tuntuid inimesi. Kas oskavad nad mängida või mitte pole tähtis. Ühesõnaga tavaliselt on sellised filmid ilusa ümbrisega saast. Aga kui ma nägin, et seda filmi reklaamib Putin ise, siis jah, mul oli kujunenud teatud eelarvamus selle kohta. Aga ma olin meeldivalt üllatunud, et see polegi selline saast nagu arvasin.

Süžee poolest on selline tempokas, huvitav, sügavamõtteline elulooline film. Võib-olla on ehk natuke liiga Hollywoodlik, sest, on tunda Columbia Pictures’ i osalust projektis. Filmis on Hollywoodile omane jooksmine, pingete üleskütmine, võimustruktuuridega pahuksis olevad peategelased. Aga see filmile eriti ei seganud, kõike oli parajalt, režissöör saavutas selle tasakaalu lääne filmide omast ajuvabade jooksmiste ja idamaailma filmidele omast moraali.Milles ei tule kahelda, siis nende sündmuste ehtsuses, kuna filmi stsenaristiks oli Võssotski poeg, võib olla pisikesed kõrvalekalded on olemas, aga need on iga elulool põhineval filmil, kes ikka viitsib vaadata kuidas Võssotski naabrimutti teretab ja kuidas ta kontserdiks ette valmistub.

Nagu juba varem mainisin, uutes vene filmides kasutatakse võimalikult palju tuntuid inimesi. Küllap osa publikust jooksis kinno lootes näha kuidas Bezrukov mängib, plakatil ilutseb ju tema nimi. Kahjuks see osa publikust pidi pettuma, Bezrukov ilmus kaadrisse vaevu minutiks ning minu mäletamist mööda ei lausunud sõnagi. Veel üks näitleja on Ivan Urgant, kes on Hollywoodi vastus Kristen Stewaritile. Mõlemale makstakse palju töö eest, mõlemad on tuntud, mõlemal on kehv miimika. Stewardil on sellega lood hullemad kui Urgantil, aga ikkagi raudne mask väljendab rohkem emotsioone kui Urganti nägu. Pearolli osatäitja isik jääb tundmatuks, sest osava grimmi ja arvutigraafikaga tehtud Võssotski maski tagant pole võimalik kedagi ära tunda. Näitleja mängis hästi, aga ka nagu Urganti puhul, miimika on kehv.

Operatooritööd tuleb siin filmis kiita, asi pole ainult selles, et on ilusad kaadrid ja ilusad üleminekud. Osati ilma tegelaste ja sõnadeta ja tegevuseta edasi anda antud olukorra meeleolu, tegelaste tunded ja muud taoline. Ühesõnaga suurepäraselt filmitud.”

“Usutavate tegelastega põnevust tekitav draamafilm. Võitlus oma elu eest ja leppimine olukorraga kui enam miski ei aita mängib igas plaanis võimsatele tunnetele.”

“Kogu film oli kuidagi mõnusa sordiini all ning nõndasamuti mängisid ka näitlejad. Peategelased, see kiarjanik, õigemini kirjade kirjutaja, ei olnud tavaline romantiliste filmide peategelane, selline vuntsidega poolveider tüüp nagu posterilt näha. Teine peaosaline, kellest oli kuulda ainult hääl, ehk arvuti operatsioonisüsteem või midagi Siri laadset, oli ka huvitav, sest polnud tavapärase ideaalse ja pehme häälega, vaid veidi nagu kriipivgi, mis muutis selle hääle kuidagi elutruumaks ja rohkem karakteriks.
Natuke oli komöödiat, peamiselt draamat ja kokkuvõttes päris huvitav film. Selline ajaviitefilm, väga huvitav kogu aeg ei ole, aga sellest polegi tegelikult viga, kuidagi elutruu.”