Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Lotte võiks nüüd lapsed kokku koguda ja vaadata, kuidas lapsed suudavad nende mega-lagunevat burgerit süüa!
Võiks natuke pikemalt ette mõelda menüü koostamisel, et väikesed käed ei suuda nii suurt ja saja kihiga asjandust käes hoida, veel vähem hammustada nii, et kõik laiali ei laguneks.

Muus osas meeldis. lastenurk oli lastele põnev ning tegemist jätkus, samuti meeldis puhas wc.”

“Linna ja vanalinna piiril, Lastemaailma ja McDonald'si vahel on uksed avanud uus "vene hingega" restoran Babulja. Väljast on söögikohale viitav õige tagasihoidlik, nii et võib mõnelgi ehk suisa märkamata jääda. Või kui märgatud saabki, siis tundub kahtlemata paljudele oluliselt väiksema kohana kui see tegelikult on.


Näib, nagu tegu olekski vaid kohviku, või äkki siis teemajaga. Aga kohvik(-kokteilibaar) on oma 80 istekohaga vaid pool loost. Kui sedagi. Teisel korrusel on nimelt Babulja restorani osa ning ka see mahutab üsna lahedasti 80 einestajat.

Sisekujundus ei ole millegagi rabav või ülearu üllatav, aga õnneks mitte ka igav. Vaeva on nähtud ja detailidele tähelepanu pööratud. Samovarid, lühtrid, nagid, isetehtud kunst seintel, joonistustega kapid jms. Olustik on hubane ja meeldiv. Allkorrusel pliine süüa ja teed juua on igati mõnus. Ja pliine Babuljas on. Hapupiimapliine, kaljapliine ja kõigile päriselt gluteenitalumatutele ja neile, kes arvavad, et nad on gluteenitalumatud, on saadaval ka tatrapliinid. Kõik nad on mõnusalt paksud ja igati maitsvad, sest nende peale pannakse vastavalt austet' külastaja soovile nii soolast kui magusat. Mõistagi eelistatult kalamarja :) Ning valmistatakse neid juuretise, mitte pärmiga kergitades.
Hinnad Babulja kohvikus liiga ei tee, ning üle 10 euro minu mälu järgi ei küündi. Mõnus koht, kus väike pliin süüa ja tee juua enne.. no näiteks enne enam-vähem üle tee asuvasse Draamateatrisse suundumist.


Aga teisel korrusel..! Teisel korrusel on ka tore. Mitmes mõttes erinev ja mitmes mõttes sarnane. Näiteks sisekujundus on üldjoontes samasugune, või vähemalt sama temaatikat ja tunnet jätkav. Ei ole tunnet, et üleval korrusel oled "esimeses Babuljas" ja allpool "teises Babuljas". Ikka sama koht, sama tunne. Kuna ülemise korruse nimi on aga restoran ning teised on ka hinnad, siis ilmselgelt on teised ka ootused. Siduge salvrätik kaela ja haarake kahvel, härrased ja prouased -- alustame!

Kuna viibisin sääl ajakirjanikele mõeldud tutvustuslõuna puhul, siis sai läbi proovitud terve hulk roogi, ehk suurem hulk kui oleks mõistlik või ka võimalik ühekorraga tellides ära süüa. Ehk et ärgu imestatagu, et mu lõuna nii rikkalik (kaheksakäiguline) oli.

Esmalt kanti lauale filet mignon tartar, mille juurde pakuti võis pruunistatud omaküpsetatud saia ning taldrikul olid ootel ka vutimunakollased, hapukurk, marineeritud peeti, kapparid, sibul ja mingi heeringahake. Pean tunnistama, et roa presentatsioon tegi kõik, et mind mitte rõõmustada. See polnud ei ilus, isuäratav ega huvitav, lihtsalt taldrikule ritta seatud asjad. Tartar ise maitses aga väga hästi. Kahtlustan, et polnud eesti lihaveis -- liiga suussulav selle jaoks. Kuna sellises roas peale õige lõikamistehnika kokk omna oskusi näidata ei saa, siis liigume edasi.

Järgmiseks sült pardilihast. Kallerdatud seajalgadega (mitte mingi želatiiniga!), sees aga pardilihatükid. Jaa, igati aus sült ja tõtt-mööda tunnistades pole ma varem pardilihasülti saanudki. Pole teist isegi näinud. Aga mõte on hea ja maitse mõnus.


Järgmine roog, lõhepelmeenid, maitsesid iseenesest head ja rikkalikud, aga selge leem, milles need olid lubatud, oli ülihägune ja täiesti maitsetu. Nagu häguses vees oleks ujunud. Mille peal päris korralik rasvakiht. Selle leemega tuleks kindlasti veel tööd teha, keegi ei taha rastvast pelmeenikeeduvett supi pähe süüa.


Rääkides supist, siis borš pardikoivaga oli väga maitsev -- just ideaalses hapukuse ja magususe tasakaalus, igati paika tuunitud ning hea.


Tallekarree limoncello glasuuriga oli suurepärane talliliha kvaliteedi ja väga täpse küpsusastme ning üldise maitsestuse/maitse osas. Küll aga polnud glasuuri ei näha, ega tunda üleüldse, rääkimata siis limoncello nüansist. Siiski väga maitsev roog.


Iberico šašlõkk mõjus esmalt naljakalt, sest mis on hispaania/portugali sealihal tegemist vene vanaemaga. Aga on tõsi, et kokk lubas oma sissejuhatavas kõnes fusioonkööki. Mis muidugi tekitab jällegi küsimusi, miks siis just Babulja ja vene hingega. Miks mitte Vana'ma, kel maailmahing.
See šašlõkk olla marineeritud puhtalt sibulatega, aga maitset oli lõpuks natuke vähe. Liha oli hea ja küpsetatud taas ideaalselt, väga mahlane ja mõnus, aga maitset jäi tõesti väheks. Tegelikult oleks aidanud seegi kui pisut soola lisada, sest liha oli magedavõitu.


Antrekoodi kord. Jälle ilmselgelt mitte eesti lihaveis, vaid kas Hollandist või Austraaliast, aga jäi järgi küsimata. Ilusa, mitte just ideaalselt marmorja rasvastruktuuriga, aga siiski igati korralik lihatükk, mis selle küpsusastme juures küpsetatud ideaalselt mahlaseks. Kuna pressilõunal oli külalisi palju, siis on arusaadav, et kelleltki eraldi küpsusastme eelistust küsima ei hakatud, ma olen kindel, et tavaliselt seda siiski tehakse. Mina sain, silma järgi, medium plusi ja seegi oli väga hõrk ja mahlane. Ning maitsekas! Seal mingeid maitsestamise probleeme polnud ja ega selline steik muidugi erilist maitsestamist vajagi -- pipar ja sool on enamasti kõik, mida vaja. Sellegipoolest anti kõrvale ka kastet, mida tavajuhul saab vististi enda maitse järgi valida vaid ühe, aga mina sain ära proovida punase hispaania paprika kastme, rohelise pipra kastme, sennekastme, hollandi kastme ja küüslaugu-sibula kastme. Need maitsesid kõik eeldustekohaselt ja ükski väga erilisena meelde ei jäänud.


Magustoiduks oli huvitav ja natuke heidutav mõte -- Tarhuni tarretis värskete marjade ja keedukreemiga. Magus suutäis ja efektselt roheline tarretis, aga ega erinevad magusad maitsed tegelikult teineteisest väga eristatavad polnud ja mingit enneolematut maitseelamust see ei pakkunud, olles lihtsalt üks hea magus amps.


Seega toidud olid kõik head ning mõned lausa väga head. Kui Babulja enda kohta liharestoran ütleb, siis seda teeb ta õigusega, sest liharoad on kindlasti Babulja kroonijuveelid ja seda eeskätt liha kvaliteedi ja küpsetusviisi/-täpsuse osas, Mibrasa söegrilli kasutatakse Babuljas oskuslikult. Mõnel juhul tuleks maitsestamine veelkord läbi mõelda, sama kehtib kindlalt ka pelmeenileeme kohta.
Väga heana jäi lisaks lihadele meelde ka borš.

Üks asi, mis läbivalt häiris, oli serveerimine. Päris sageli ei olnud toit taldrikule seatud erilise artistlikkusega ja tegelikult, või lausa eelkõige, ei meeldinud mulle ka need nõukaaegsed taldrikud ise. Need olid liiga tuttavad, mõned on mul ehk endalgi kodus, kindlasti aga emal ja paljud neist on siin-seal nähtud. Hästi nõukogude aegne fiiling, samas kui restorani muu atmosfäär mingit nõukogude nostalgiat ei evinud. Vene hingest ja samovaridest rääkides tahaks näha päris venemaad. Näiteks tsaariaegseid nõusid või üldse midagi neutraalset. Aga nõuka ei toimi mitte ainult vene hinge ja Babulja mõistes, vaid seostub lihtsalt nii kehva sööklatoiduga, et ei sobi kuidagi restorani. Tekitab liiga palju ja täiesti valesid assotsiatsioone. Ja nende kontrastriks siis väga uhked peente mustritega veiniklaasid, mis olid nõukast kaugel. Kontseptsioon oli natuke hüplik.

Babuljasse võib minna küll, ja saab minna nädalavahtusel kasvõi veel kell pool üks öösel süüa nõudma, sest köök on avatud uskumatult lausa kella üheni öösel. Ning toidud on Babuljas maitsvad, lihaküpsetamisel on neile lausa raske võrdset leida. ”

“Kui niisama vaja kusagil õlut juua ja sõpradega jutustada, siis on täitsa ok koht, nagu sisuliselt iga pubi, aga kui mõelda seal ka süüa, siis.. EI. Rõve ebakvaliteetne ja kole toit. Burger nt nägi välja selline ja maitses ka nii nagu eeldada võiks sellisest:

”

“Täiesti imeline väike varjatud oaas imeliste toitude ja suurepärase, sõbraliku teenindusega!”

“väga hubane, wundebar!”

“Ma olen sellest übervanast majast möödunud palju kordi — isegi pilti teinud sealse räämas ukse ees! Ma olen ka erinevates Aasia riikides käinud mitmeid kordi, veel enam aga Aasia restoranides nii meil kui mujal kui ka veel kaugemal. Hea meel on näha, et vanast unustusse vajunud räämas majast on üles vuntsitud toretsev aasiapärane pärl kuskil pisikeses Ida-Euroopa riigikeses, meie enda Eestis — kes oleks osanud arvata! Juba sisse astudes vajus suu lahti (ja ei sulgunud enne väljumist..külm oli õues!), sest interjöör on metsikult hull :) Eriti meeldis sisekujundaja julgus kombineerida nii ebamaised kitšid detailid sümboolsete Aasia kujudega (mis olid spreiga üle kullatud!). Ja neil elab akvaariumis Merineitsi! Juba ainuüksi laemaalingutel olevate prominentide kiiksudega piltide äratundmisele kulub tohutu aeg. Õnneks menüüd ei toodudki kohe lauda, vaid lasti natuke ümbrust sisse hingata ja mõelda end kuskile müstilisse paralleelreaalsusesse.

Enne toidumenüüd pakuti uurimiseks kokteilikaarti, kuhu on valitud valdavalt Aasia klassikud, osad neist vanad-head-ent-Tai-Boh-tõlgendusega. Meeldis see, et leidus huvitavaid kombosid, kus isegi tšillipipart polnud kardetud kasutada.

Toidumenüü on meeldivalt vaid kahe lehekülje peale ära jaotatud — seega pole liiga pikk ega segadusttekitav, ent ometi kulutas ohtrasti aega, sest iga rida tekitas küsimusi ja proovis manada ettekujutuse kirjeldatud roast. Õnneks oli kelner vägagi sõbralik ja abivalmis toiduhuviline, kes teadis üsna täpselt toitude valmistusviisist, päritolust ja lisaks jagas lahkelt omapoolseid soovitusi.

Esialgselt sai valitud suupisteks Tai kalakook, kuid selgus, et selle asemel on krevetikook. See ei tundunud nii ahvatlev ja häälestusime ümber hoopis Kong Sarongile (10€) ja Hanoi rullidele (8€). Viimaseid pidin guugeldama, sest ainult sellise nimetuse põhjal jäi ebaselgeks, kas tegemist on kevadrullide või muude rullidega ja mil moel need valmistatud on. Kelner valgustas selles osas ja peagi sai maitsta mõnusaid friteeritud kevadrulle kalamarja ja kastmega. Kong Sarong ehk “frititud krevetid munanuudlite kaisus” olid samuti väga maitsvad ja huvitava teostusega. Tundus, et munanuudlidki olid frititud ja neid oli kreveti kõrval ohtrasti ning sai mõnusalt krõmpsutada, eelnevalt tšillikastmesse torgates. Nuudlid olidki armsasti krevette embamas ja kogu kombo sobitus väga hästi kokku maitsete poolest.

Pearoa osas on päris lai sortiment ja kõht ei tohiks tühjaks jääda ei mereannisõbral, taimetoitlasel ega ka sealiha-armastajal. Küsimusi tekitas part, mis on märgistatud ebatavaliselt: 1/2 (26€) ja 1/4 (14€). Kas pool on täpselt pool pardist? Kas veerand on koib ja tiib? Tõde selgus taldrikul: 1/4 on täpselt üks pardijalg, mille kõrval oli imeline isetehtud hoisin-kaste! No ja mõned juurikad ka vahele :) Tegelikult kõik kastmed ongi koka poolt ise valmis segatud, ei mingeid säilitusaineterohkeid pudelikastmeid.

Veel sai proovitud wasabi krevette (13€), millel muud kõrvast polegi. Näljasematele pakutakse kõhutäiteks juurde riisi. Minu jaoks oli originaalkogus paras, sest seal oli piisavalt krevette ja nad peaaegu, et ujusid mõnusas kreemjas kastmes. Esmalt pelgasin, et äkki on liiga wasabised ja kas jaksan muudkui nina nuusata, aga tegelikult oli maitse täpselt tasakaalus ja teravust oli aimatavalt tunda, kuid see ei varjutanud muud maitset.

Muidugi mõista tekitas küsimusi ka intrigeeriv “Kōbe beef” (imelised 91€!), mis aga lähemal uurimisel osutus hoopis Wagyu beefiks. Tundus natuke kahtlane, et kas tõesti Kōbe piirkond suudaks varustada ka Eestit oma imepärase lihaga? Selle kohta selgitati, et liha päritolumaa on Uus-Meremaa, kuid sellegipoolest on tegemist suussulava hõrgu Kōbe-stiilis kasvatatud ja tehtud lihaga, mis väärib proovimist. Senimaani polevat keegi seda Tai Boh’s veel tellinud, seega ootan huviga, et keegi oma kogemust jagaks :)

Kuna eelnevad road polnud liigselt magu kurnavad, siis jagus ruumi ka magustoidule. Proovitud sai esmalt kookose panna cottat (6€) ning see oli see koht, kus kelner tunnistas, et tal jooksis juhe kokku, sest ma uurisin, mida muud head on lisatud peale kookospiima. Selle peale tõttas ta kööki ja tuli tagasi paberiga, kus oli kõik detailselt kirja pandud :) Kookospiim, koor, piim, želatiin, suhkur, Malibu liköör ja peal mangotükikesed — nii lihtne ja ometi nii hea! Imemaitsev ja ideaalselt voolava konsistentsiga oli ka vana hea klassik — šokolaadi fondant (6€).

Üldiselt jättis Tai Boh väga meeldiva mulje, nii kiire ja efektiivse teeninduse kui toitude poolest. Tore oli näha köögipoolel toimetamas ehtsaid asiaate, mis lisab Aasia restoranidele väljaspool Aasiat kuidagi rohkem kredibiilsust ning autentsust.

Hindade osas oli minu jaoks kvaliteedi-meeldejääva kogemuse suhe paigas ja ei tundnud, et mind oleks röövitud. Minu jaoks pole roogade puhul esmatähtis nende keerukus, vaid vastupidi — lihtsus ja puhtad ning hästi kombineeritud maitsed. Tai Boh’s on see kõik mõnusasti tasakaalus. Kui vaadata juurde ja hingata sisse natuke interjööri, siis võibki täielikult unustada, et asume Eestis, mitte kuskil kuumas ja niiskes Aasia suurlinna šikis restoranis. ”