Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Nas ei oska süüa teha. Oli seal ühel sünnipäeval! Jube! ”

“Päris normaalne koht, kui vanalinna kandis lõunat süüa vaja. Eemalt paistab, et seal majas võiks vaid väike kohvik olla, aga tegelikult on nii suur pubi, et annab ka Scottland Yardile silmad ette. Saale on päris mitu ja need on üsna erinevate soppidega. Leidub isegi kaminaala.



Laudu on nii suurtele seltskondadele kui väikestele, samuti kaheseid laudu mugavate istmetega.
Päevapraed on nädala jagu ette teada ja menuust näpuga järge ajades saab teada, mis tänaseks on. Tookord oli juustuga üle küpsetatud kanafilee. Sageli kipub selline toit päevakatena kuiv olema, aga muud ei jäänud üle ja võtsin. Kana polnud küll suur, aga oli väga mahlane ja riis oli ka maitsev.
”

“Ühel suvepäeval sai sammud sinnapoole seatud. Mitmeid kordi olin mõelnud, et peaks ära käima, kuid pole kunagi jõudnud. Nüüd siis sai külastus ära tehtud. Esiteks, tahan öelda, et neil on suurepäraselt lahendatud väliterrass - küllaldaselt valgust, katus pea kohal, isegi otsaseinad olemas, tuul käib mõnusalt läbi, disain väga mõnus ja istumine mugav.
Menüü oli mitmekesine, ei osanud väga alguses valida, mille peale minna. Eelroaks võetud lahtised pirukad (tegu siis pisikeste pitsadega), mis panid maitsemeeled tööle - jäin väga rahule, sest tavaliselt pole suurem asi seente fänn, kuid pirukad just nendega olid, aga ikka läksid peale.
Pearoaks lambaburger. Selle kallal võis natukene pahur olla. Burger oli pandud pita sisse ning pita äär oli ülimalt kõva. Pärast mõnda saagimist noaga, ei saanud sellest ikkagi läbi, nii et osa pitast jäigi söömata. Burger ise väga maitsev, kuid ei tea kas asi oli milleski muus, aga burgeri üks osa tundus teisest soolasem olevat. Võib-olla oli liiga palju soola üldse selles minu maitsele kokku ja alles lõpus lõi välja.
Magustoiduks mascarpone maasikate ja jäätisega. Maasikad olid ülimalt värske, mascarpone suurepärane, jäätise fänn pole kunagi väga olnud, kuid oli maitsev.

Teeninduses läks midagi sassi - eelroog sai valitud, aga enne toodi pearoog. Kuidagi läks teenindaja suhtlus segamini (palju küsimusi menüü kohta) ning pärast tuldi küsima, et kas tõesti soovisin seda ka ja tohib lauda tuua. Loomulikult lubasin, sest olin ikkagi sööma tulnud. Saab vahepeale ka ju näksida. Samas, toidu valmistamise aeg üle ootuste kiire.

Üldjuhul, meeldiv külastus ja hea meelega läheks ka järgmine kord.

Järgmine kord tehtud. Kui paar minutit enne köögi sulgemist antakse võimalus veel tellida ning kokk ei pea isegi pikka viha, siis saab ainult tänusõnad kokale veelkord edasi saata! Ning pettuma ei pidanud. Siiamaani parim Caesar\'i salat, mis saanud olen. Punkti saavad juurde.”

“Järve Ampsus on külastajad hästi klassidesse jaotatud. Selveris käib ju kirju seltskond, eks kõigi jaoks peab sobiv söögikoht leiduma. Lastega perede jaoks on piraka lastenurgaga pannkoogi-kebabi-nurk, keskel on töölissöökla, kus ümbruskonna kontorirotid ja ehitajad saavad kiiruga odavalt süüa vohmida ja üksikud pensionärid peale närvesöövat poodlemist suppi nosida.
Kolmandaks on viisakas pubi-osa, kus siis härrasrahvas saab lehmanahkadega kaetud diivanil parimaid palasid nautida. Pööbli eemalehoidmiseks pole vaheseina vajagi, selle eest hoolitsevad töölissöökla omadest paar korda kallimad hinnad.
Saksa erimenüü sobib sinna suurepäraselt. Julgen soovitada suitsutatud põrsakooti hautatud kapsa ja peekoni-meekastmega, väga mõnus pehme, mahlane, suitsune.



Hoolimata asukohast kaubanduskeskuses on Järve Amps täiesti sobiv koht näiteks ärilõunaks.”

“Väljast paistab väike kohvik, kuigi tegelikult on mitu saali ja palju laudu. Aga kõige mõnusam on 2. korrusel väike ruum vaatega Rataskaevule.”

“Hotellide restoranid muudavad mind alati ettevaatlikuks, sest võiks eeldada, et see on suunatud turistidele = krõbe hind, keskpärased maitsed (sest turisti ei taheta ehmatada). Kuna restoran Mekk on figureerinud pidevalt kõrgklassi söögikohtade nimekirjas, siis üritasin oma eelarvamused maha suruda ja anda talle siiski võimalus vastupidist tõestada.

Saabusime palju varem kui tavapärane õhtusöögiaeg, seega tervitas meid pooltühi söögisaal, mis oli uhkesti kaetud laudadega ja tekitas suursugusust nagu oleks Michelini tärniga restorani sattunud. Ettekandja oli meeldiv, kuid võiks öelda, et lausa pisut läbipaistev, st ta ei jäänud meile millegi poolest meelde. Mõni ettekandja teeb kogu õhtust juba ise elamuse, isegi kui toit on kehvake, siis meelde jääb rohkem elamus. Ma ei ütle, et see peaks iga kord nii olema, ent alati on tore, kui laudkond ja teenindaja klapivad omavahel :)

Kui nüüd roogadest rääkida, siis peab tunnistama, et ka sealt ei saanud suuremat elamust. Slogan "moodne Eesti köök" võib tähendada küll mida iganes, kuid kindlasti mitte juurikaid hapukoorega. Või siiski..? Täpselt selline asi saabuski ning pealkiri ise: "röstitud peet, grillitud kevadsibul, porgand, marineeritud nuikapsas, peakapsasalat, karulaugu-metsapähklipesto ja hapukoorekreem" (12€), ongi peegeldus toidust – ei midagi enamat ega vähemat. Juba pisut parema elamuse andis maapirnikreem-supp (10€), mis oli mõnusalt kreemjas, ent koguseliselt oli seda isegi liiga palju. Lõpuks hakkas see mõnus kreemjasus vastupidist efekti tekitama ning läks läilaks. Ei jõudnud me ka kolme peale suppi lõpuni süüa.

Pearoa olin juba eelnevalt interneti teel välja selgitanud ja tellisin omale kergelt marineeritud siiakala, kuid kohale jõudis hoopis krõbe koha muna-võikastmes (18€). Ettekandja taipas ise ka seda, aga alles serveerimise hetkel ning pakkus, et nad võivad mulle siiakala ka teha, ent siis peab ootama (kaaslastel olid juba road ees). Mul hakkas sellest kohast, kes juba taldrikule asetatud, kahju ning olin nõus ta ära sööma. Keegi oli juba vaeva näinud ja kala end ohverdanud. Samas, nüüd tekkis kohe ka küsimus, et kuidas see meie lõpp-arvel võiks kajastuda. Mina küll loobusin uuest praest, ent sellegipoolest jäime ootama ilusat žesti restorani poolt.

Koha aga maitses nagu koha ja röstitud lillkapsas nagu röstitud lillkapsas. Õnneks oli võimalik seda kõike kasta muna-võikastmesse, ent seegi ei erutanud minu maitsenäsasid. Juures oli veel küüslaugukreem, mida ma nimetaks vahuks. Soolase toidu osas jäi umami-retseptor täiesti puutumata.

Lõpuks ei jäänudki muud üle kui ära proovida astelpajujäätis mureda šokolaadikoogiga (7€) ja MEKK-i sorbeti- ja jäätisevalik (6€). Jäätiste puhul lasti valida kolm maitset, milleks osutusid astelpajusorbett, maasika- ja rabarberijäätised. Kõige eredam hetk kogu õhtu juures oli astepaljusorbett! Ilmselt ka seetõttu, et me kõik oleme suured astelpajusõbrad, kuid seevastu jäätise kujul ei olnud see nii hõrk kui sorbetina. Jäätist ei päästnud ka brownie tükid ega beseepuru.

Kui lauda saabus lõpp-arve, siis oli selge, et mingit žesti ei tule ja tuleb ära maksta ning lahkuda. Võib-olla on mind liigselt ära hellitatud USA restoranides, kus iga väikese vea puhul tehakse armas ja tihtipeale ka ootamatu žest: kas võetakse midagi arvelt maha, tuuakse magustoit maja kulul, pakutakse kohvi..variante on palju ja kliendi südame võitmiseks ei pea restoran megainvesteeringuid tegema. Kahju, et sellised kombed pole veel Eesti restoranikultuuri jõudnud. Ma siiralt loodan, et see kunagi juhtub, sest püüda võiks ikka püsikliente, mitte (ainult) ühekordseid :)

Üldiselt mulle väga meeldib käia kohtades, kus pakutakse Eesti maitseid ja väga huvitav on näha erinevate inimeste tõlgendust samast toorainest. Kahjuks aga Mekki ma enam tagasi ei kipu, sest ootused olid palju kõrgemad kui tegelikkus. Ma isegi ei oska täpselt sõrme sellele peale panna, mis ei meeldinud.. Ilmselt oli see üldine kogemus, millest ei saanud elamust. Toidud olid keskpärased, ei midagi erilist ega huvitavat, ei olnud ka julgeid nüansse või üllatusi. Kui ma lähen keskmisest kallimasse restorani, siis ma ootan ka keskmisest ägedamat rooga. Tundub, et see restoran ongi suunatud vähenõudlikule turistile, sest puudu jäi täpselt üks omapärane komponent -- mekk.”