jura - Arvustus.com arvustused

“Alguses tuleb masina programmeerimine lihtsalt selgeks õppida -- see on lihtsam kui kostub. Peale seda läheb kõik kui lepase reega. Igale pereliikmele saab eelseadistada talle sobiva joogi, nii et edaspidi on valmistamine kiire. Masin on kahjuks päris suur, võttes köögilaualt palju pinda ära.”

“Veemahutit on pisut tülikas täita ja pöördlüliti tahab ka harjumist, kuid pole midagi, millest üle ei saaks. Kohvijooke teeb minule meelpäraseid küll.”

“Lihtsalt kasutatav, stiilse välimusega ja silmapaistvalt hea koostekvaliteediga espressomasin. Isegi puhastamine on tehtud lihtsamaks kui on espressomasinate puhul tavaline. Digitaalnäidik annab märku, kust ja mida teha (kuigi enamuse teeb üldse automaatselt).
Kohv tuleb muidugi oivaline ja kui oma maitse-eelistused paika paned, kordab masin järgmistel kordadel retsepti täpselt.
Eriti kaunis on kroommudel, olemas on muidu ka alumiinium.”

“Koduse kohvivalmistamise viimane sõna, kuid nii nagu kalliste autode puhul, on sellelgi kõrged ülalpidamiskulud ja komme aeg-ajalt mõne jupi väljavahetamist nõuda. Seejuures on parandamine hirmkallis.
Kui masin töötab, teeb see tõepoolest head kohvi, nii et külalised on vaimustuses ja mina uhke, aga kui mingi error jälle ette tuleb, siis läheb meel väga mustaks ning küsin endalt, kas see oli seda väärt. Raha küsitakse masina eest ju kole palju..”

“Puhastusmaniakist espressomasin. Iga natukese aja tagant tahab end põhjalikult puhtaks küürida, tänu sellele peab ka hästi vastu. Palju ruumi ei võta, masin on üsna kitsas. Ilmselt "tänu" sellele on ka veemahuti väiksevõitu.”

“See on tõeline kauaoodatud järgede aasta ja ma ei mõtle Marveli filme, mille filme iga aasta välja tuleb. Oleme juba järje Mad Maxile ja tulemas on järjed Bondile, Terminatorile ja Star Warsile. Jurassic Park oli üheksakümnendatel tõeline hitt. Uus tehnoloogia lubas tuua ekraanile usutavalt selliseid tegelasi, mis varem tundus olevat võimatu. „Monsterfilmid“ tundusid saavat võimaluse usutavaks eluks. Jurassic Park oli esimene selline „monsterfilm“, mis oli intelligentne, mida enamik „monsterfilme“ varem ei olnud, sest koletised ei olnud usutavad ning filmid olid selles osas tahtmatult koomilised. Inimesed hõiskasid, et peale seda filmi on kõik võimalik. Järjed tundusid olevat paratamatud.
Ma pean ütlema, et mulle The Lost World meeldis. Goldblum, Moore, Postelwhite, Vaughan, Stormare – väga lahe näitlejateansambel ja lugu oli rohkem seiklusfilm, kui esimene. Mulle seiklusfilmid meeldivad ja seiklusfilm põnevuse, ehmatuste ja suurte „kollidega“ on ju nauditav. Kolmas osa oli veidi pettumust valmistav ja siis tekkis ka sarja vahe sisse. Sarja suurimaks probleemiks oli saanud see, et ta ei arenenud, vaid kordas ennast ja vaatajad said sellest ka aru. Inimesed satuvad parki või saarele, loomad saavad lahti või juba on lahti ja siis tuleb inimestel järjekordselt ellu jääda. Alati on ka lapsed tagaajavate osas, on vähemalt kaks paha – üks ahne ärimees ja üks jahimehetüüp. Lihtne ja selge valem. Ilmselt peale kolme filmi saadi aru, et seda korrata ei ole enam teema. Kõik on seda juba näinud ja kui teha neljas film, siis tuleb teha midagi uut ja 14 aastat vahet näitab, et see ei olnudki nii lihtne.
Möödus kolmteist aastat ja stuudio hakkas arvutama, et oleks hea aeg uus järg teha. Keegi enam ei mäleta, et filmisari hakkas ennast kordama ja need, kes vahepeal on kasvanud suureks, nemad tahavad ka ju dinosauruseid inimesi ampsamas näha.
Stuudio tegi seejärel suurepärase otsuse eduks. Nad palkasid Chris Pratti. Sel hetkel päris tundmatu näitleja, mis puudutas kinofilme. Tal ei olnud sel hetkel veel suuri hitte kinodes, oli sarjanäitleja ja mõned väikesed kinorollid, millest vast meeldejäävaim James McAvoy „sõbrana“ Wantedist, aga siis tuli eelmine suvi ja Guardians of the Galaxy. Üle aastate tõeline nauditav space adventure. Pratt oli hetkega A-list star. Inimesed ei oodanud Jurassi Worldi Chris Prattiga vaid Jurassic Worldi Starlordiga ning rekordid on tõsiasi.
Mis puutub antud filmi, siis ei ole siin midagi uut. Korratakse kõike seda, mida oleme juba näinud. Põhimõtteliselt on tegu ikkagi sama loo uuesti jutustamisega, millesse on paras kogus Deep Blue Sea nimelist filmi sisse pandud. Kõik neli filmi on praktiliselt ühe filmi kordused. See ei tähenda, et ta otseselt halb oleks ja ei oleks nauditav. Neile, kes eelmiste filmide ajal liiga väikesed olid, nemad on tõeline sihtgrupp filmile ja vaieldamatult on nad vaimustunud.
Loogikat ei tasu järjekordselt jälgida. Igasuguseid „plothole“ on tunduvalt rohkem, kui eelnevates filmides. Võiks ilmselt sadakond küsimust üles kirjutada, millele loogilist vastust lihtsalt ei ole, aga samas me räägime ju filmist, kus inimesed äratavad dinosaurused ellu.
Ükski näitlejatöö ei ole kahjuks märkimisväärne. On inimesed filmis ja isegi Pratt on pigem selline keskpärane. Ta ei ole eriliselt karismaatiline ega ka naljakas. Ta vist ei saa ühtegi nalja ega one-linerit filmis visata. Filmi toon lihtsalt on selline. Keegi otseselt väga halvasti ei mängi, aga kui tuleb järg ja kõik näitlejad asendatakse uutega, siis väga taga ei igatse. Eks risk oli, et filmist ei tule tõeline hitt, vaid jääb kolmanda filmi tasemele ja igasugune risk tegemisel tuli taandada võimalikult väikeseks. Sellest natuke kahju on, sest tegu on ikkagi kasutamata võimalusega.
Film ilmselt teeb ära selle aasta superhittidele – Furious 7 ja Avengers: Age of Ultronile ning võib uusi rekordeid teha, kuigi ilmselt kahele James Cameroni filmile jääb lõpuks alla. Juba sellepärast tasub vaadata, et näha, milline on üks film, mis teeb suhteliselt ootamatult rekordeid. ”