ea - Arvustus.com arvustused

“Mõnusalt jabur stoori, hea muusika ja tore levelite disain. Tegelast on lihtne ja konkreetne juhtida. Ütle veel, et indie mängutegijad ei või kaugele jõuda, see mäng on päris popiks saanud.”

“Filmi peategelased on kaks sõpra, ristirüütlit. Jumala vaenlaste vastu aastaid järjest võideldes mõtisklevad nad, et küll neid vaenlaseid on ikka palju ja ega see ei saa õige asi olla. Kui üks rüütel (Cage) juhuslikult tapab ühe noore naise, otsustavad nad tapmise lõpetada. Kodumaale tagasi jõuavad nad aga keset katkuepideemiat, mille väidetavalt on põhjustanud üks noor tüdruk, kes olevat nõid. Jumala vastu pööranud desertöörid peavad nõia suures ja raskes ratastel raudpuuris vedama kaugele kloostrisse, et nõidus maha võtta ja katk lõpetada.
Filmi algus on paljulubav, nõidade hukkamise stseen on just selline, millist selliselt filmilt ootaks, aga juba rüütilte võitlusstseenid hakkavad korduma, vaid aastanumbrid subtiitrites suurenevad ja sõprad-rüütlid muutuvad habetunumaks. Nõia vankri vedamine üle kuristiku on püütud teha väga pingeliseks, aga hakkab natuke venima. Filmi nõrgim koht on aga eriefektid. Ründavad hundid on eriti odavalt tehtud käpiknuku tasemel ja lõhuvad oma koomilisusega kogu filmi jooksul ehitada püütud pinge. Deemoni animatsioon on võrreldav algelise multifilmiga. Kuidas 2011. aastal sellist kvaliteeti lubati?
Isegi komöödiana on see film äärmiselt nõrk.
Selle filmi oleks TV3 võinud poole pealt ära lõpetada, oleks rohkem punkte saanud.”

“Igav ja neurootiline komöödia, isegi kui peaosalised mõjuvad sümpaatselt.”

“Puhastab põhjalikult, aga üks ebameeldivus on minu jaoks kasutamisel. Pärast koorimist ei ole näol mõnusat "puhast" tunnet, vaid jätab justkui rasvase kihi. Tõenäoliselt on see muidugi nahale hea, aga mulle lihtsalt harjumatu. Koostis pidavat olema 98% naturaalne.”

“ Ootasin kömöödiat. Ootasin professionaalset esitust nimekatelt näitlejatelt. Ootasin stsenaariumit. Ootasin... No ootasin head etendust, aga ma ei saanud mitte midagi.
Kui etendus algas siis läks see lahti särinaga (nagu kõik etendused, kui tuled on kustunud, lavavalgus süttib, inimesed on veidi erutunud ja uudishimulikud) ning kustus sellest pea sama kiiresti. Ikka kustus ja kustus laval olevate näitlejate aktiivsus ja tundus nagu see oleks okasroosikese muinasjutust koht kus kõik tegelased juba magavad 100 aastat ja kaks maa all olnud mutti üritavad aru saada mis toimub. NING SIIS TULI JÄRSKU KOGU PILTI SUUR MUUTUS... See oli näitleja Ireen Kenniku sisenemine, mis lõi lava hatkega särama. Tema veidi kummaline ja selline püüdlikult tagasihoidlik ja viisakas, kuid lõppkokkuvõttes häälekaim ja pealetükkivaim tegelaskuju oli kõike muud kui igav ja ebameeldiv. Näitlejatest võib positiivselt hinnata veel Carmen Mikiveri ja Kaili Viidase rolle. Teised suurt muljet ei avaldanud.
Ega muud selles etenduses ei olnudgi, millele tähelepanu pöörata. ja kuna kõike halba ei taha ka letti laduda siis parem hoian oma sõrmi tagasi.”