Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid
5.0
1 hindaja

19. Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid
Kumu kunstimuuseum

Väljapanek keskendub Eesti maalikunsti kuuekümnendate põlvkonna ühe juhtfiguuri Nikolai Kormašovi (1929–2012) varasele, kõige otsingulisemale loominguperioodile. Näitusega kaasneb raamat, mis on eesti- ja ingliskeelsele lugejale esimene põhjalikum uurimus Nikolai Kormašovi loomingust. Nikolai Kormašov kuulub Eesti kunstis nn kuuekümnendate põlvkonda, kelle ülesandeks sai stalinistliku sotsrealismi dogmadest lahti murdmine. Näitus vaatleb kunstniku loomingut kümnendi lõikes, tema kaasaegse vormi otsinguid ja isikupära kujunemist. Väljapaneku keskmes on nn temaatilised maalid – nõukogulik žanr, mida on seostatud eelkõige tellimuskunstiga. Kormašovi jaoks ei olnud temaatilised maalid siiski pelgalt tellimuskunst. Just selles žanris lõi kunstnik aastakümnendi keskel oma võimsamad ja omanäolisemad teosed. Venemaal Vladimiri oblastis sündinud Nikolai Kormašov lõpetas 1951. aastal Ivanovo kunstikooli ning tuli seejärel õppima Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Erinevalt paljudest teistest Nõukogude Liidu mitmetest piirkondadest Tallinnasse õppima saabunud kunstitudengitest juurdus ta Eestis ning kujunes siin 1960. aastatel üheks hinnatuimaks maalijaks. Kormašovi 1960. aastate loomingut on seostatud eelkõige karmi stiiliga – nn nõukogude modernismi pealiiniga. Et kümnendi keskpaigas hakkas kunstniku loomingut üha enam mõjutama Vana-Vene ikoonikunst, võimendus ajas tema maalides rahvuslik eripära. Nii võib ka tema temaatiliste kompositsioonide puhul kõnelda ajastuomaste töömotiivide ja ikooniesteetika ootamatust, kuid seda lummavamast sünteesist. Nikolai Kormašovi looming, mis on esindatud peale Eesti ja Venemaa muuseumide ka teiste maade kogudes, ja tulemusrikas osalemine kultuurielus tõid talle tunnustuse nii 1980. aastal, mil talle anti Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, kui ka 1999. aastal, mil ta sai Eesti Vabariigi Valgetähe IV järgu teenetemärgi. Näitusega kaasneb rikkalikult illustreeritud raamat eesti, vene ja inglise keeles. Raamat toob välja Nikolai Kormašovi pikaajalise kunstnikukarjääri eriti dünaamilise ning muljetavaldava esimese kümnendi, millele teevad tagasivaate kunstnikule pikka aega väga lähedal seisnud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja -kriitik Boris Bernstein ning noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja. Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Näitusel on töid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Narva Muuseumi ning autori perekonna ja erakollektsionääride kogudest. Näitus „Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid" on avatud Kumu kunstimuuseumis 9. veebruarini 2014. Pildiallkiri: Nikolai Kormašov. Maa sool. 1965. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku
5.0
3 hindajat

20. Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku
Kumu kunstimuuseum

Kumu kaasaegse kunsti galeriis Eesti esimene suurem helikunstile pühendatud näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku". Esindatud on kaheteistkümne Eesti ja väliskunstniku tööd, mis loovad ülevaate helikunstist kui mitmekülgsest kunstimeediumist. Käesoleval näitusel eksponeeritud kunstnike tööd näitavad, kuivõrd mitmesugune on helipõhine kunstimeedium. Väljapaneku üheks eesmärgiks ongi alustada Eesti-siseselt selle suhteliselt uue meediumi kaardistamise ja põhjalikuma analüüsiga. Näitus on tinglikult jagatud kolmeks osaks. Ajalooline osa vaatleb heliga seotud eksperimente aastatel 1960–1990, teises osas vaadeldakse eesti kaasaegset helikunsti ning kolmas, arhiiviosa, kujutab endast kontsentreeritud infokapslit raadiosaadetest, dokumentaalvideotest ja fotodest jms. Termin „helikunst" (ingl sound art) sisaldab kõiki heli, kuulmise ja kuulamisega seotud fenomene ja praktikaid. Alles eelmise sajandi lõpul omaette vormina välja kujunenud helikunst hõlmab endas väga mitmekülgseid kuulmistajule orienteeritud tegevusalasid (visuaalne muusika, heliskulptuurid, helipoeesia, eksperimentaalmuusika, happening'id, esitused jt). Ühendriikide päritolu helikunstnik Alvin Lucier (1931) on eksperimentaalmuusikaga tegelenud juba 1960. aastatest ja kuulub tänaseks helikunsti klassikute hulka. Näitusel on väljas 20 aastat kunstimuuseumi kogus varjul olnud (1993. aastal kingiks saadud) heliinstallatsioon „Heli paberil"(1985). Teos uurib kõige lihtsamate elementide, paberi ja helilainete, füüsilisi omadusi. Väliseesti kunstnikest on esindatud Rootsis tegutsenud luuletaja ja tõlkija Ilmar Laaban (1921–2000), kes on näituse raames võetud fookusesse kui üks esimesi kõlaluulega tegelenud kunstnikke Rootsis, ning kelle helitööd on paguluse tõttu Eestis vähetuntud. Raul Meel (1941) on näitusele valitud kui ainus kohalik visuaalse poeesia esindaja, kes on Eesti kontekstis endiselt erandlik. Näitusel on eksponeeritud mitmekülgne valik töid Kaarel Kurismaalt (1939) kui Eesti heliskulptuuri ühelt tuntumalt esindajalt. Villu Jõgeva (1940), kes tegeles 1970. aastatel heli ja valguse sünteesiga, on Kurismaa kõrval teine Eesti kunstnik, kes helile juba varakult suurt rõhku pani. Erisuguste kunstivormidega mängiva kunstniku Kiwa (1975) loomingust saab näha installatsiooni „Nimeta"(2013), mida võib lugeda 2011. aasta samalaadse töö „Teile esineb ansambel Mootortüdrukud" järjeks. Akadeemilise muusikaharidusega multimeediakunstnikul Rauno Remmel (1969–2002) oli oluline osa Eesti elektroonilise ja arvutimuusika arengus. Ta ühendas oma heliloomingut visuaalkunstiga, tähistades niimoodi 1990. aastatel alanud multimeediakunsti võidukäiku. Lõuna-Eestis, Mooste külalisstuudios (MoKS) tegutseva John Grzinichi (1970) huvi keskmes on heli ja keskkonna suhe, samas kui kunstnik ja muusik Andres Lõo (1978) looming esitab küsimusi muusika ja heli vahekordadele. Raul Keller (1973) läheneb helile ruumiliselt, rõhudes heli kuulmisele kui füüsilisele kogemusele. Taaslavastatud heliprojektiga on esindatud Mati Schönberg (1948), kes teostas 1980. aastatel helitaustu performance'itele. Näituse raamatukogutoas saab lisaks lugemisele kuulata Rootsi helikunstniku Mats Lindströmi (1960) projekti „Propro Prop", mis sisaldab 8 tundi heliteoseid arvukatelt väliskunstnikelt. Infot lisaprogrammist ja näituse kohta saab vaadata ka Facebooki leheküljel: www.facebook.com/SynkroonistV2ljas Näituse kuraatorid on Kati Ilves ja Ragne Nukk, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja ning graafilised disainerid Kaarel Nõmmik, Priit Pärle ja Janar Siniloo. Näituse suurtoetaja on EMT. „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku" on avatud Kumu kunstimuuseumis 12. jaanuarini 2014.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Raoul Kurvitz
4.0
1 hindaja

21. Raoul Kurvitz
Kumu kunstimuuseum

Reedest, 18. jaanuarist on Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis ning sisehoovis avatud mahukas Raoul Kurvitza personaalnäitus. Eksponeeritud on installatsioonid, performance'id, maalid, ja objektid 1980. aastate lõpust tänaseni. Näitus tutvustab valikuliselt ka Kurvitza video- ja muusikaloomingut. „Raoul Kurvitz töötab eri meediumites, teda huvitavate teemade ring on lai, ulatudes filosoofiast popkultuurini," ütles näituse kuraator Kati Ilves. „Näitus toob vaatajani kunstniku tähelepanuväärsemad teosed, millest paljud kuuluvad praeguseks juba eesti kaasaegse kunsti klassikasse. Näitusel on väljas nii uusi töid kui ka näituse tarbeks taasloodud vanu objekte." Kumu sisehoovis on spetsiaalselt selleks näituseks valminud 12 meetri kõrgune installatsioon „Veel rongidest". Kurvitza taastoodetud teos „Maelström" koosneb ligi 10 000 pudelist. Näitusel on eksponeeritud ka hiiglaslik nõgestest koosnev pannoo seeriast „Ida-Euroopa tasandike noorus ja keskiga". „Kurvitza looming on mastaapne, tema installatsioonid küündivad kõrgustesse ja paistavad silma ka materjalimahult," ütles Kati Ilves. Kurvitz, kes on viimastel aastatel palju muusikaga tegelenud, eksponeerib Kumus muusikavideot „Darkness, Darkness". Raoul Kurvitz (snd 1961) alustas loomingulist tegevust pärast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) arhitektuurieriala lõpetamist 1984. aastal. Koos kursusevenna Urmas Muruga moodustasid nad 1986. aastal grupeeringu Rühm T, peagi liitus nendega ka arhitekt Peeter Pere ning veel mitmeid kunstnikke ja loomeinimesi. Rühm T nimetas enda maaliloomingut külmaks ekspressionismiks, milles puudus kirg, mis oli distantseeritud, kuid ometi sekkuv. Toonane kriitika sidus Rühm T tegevust peamiselt postmodernismi ning transavangardi ja „ekspressionistliku dekadentsi" mõistetega. Näitusel on väljas mitmeid Kurvitza ning Rühm T performance'ite dokumentatsioone, mh „Ma olin Timbuktus" (1988), „When Lord Zarathustra Was Young and Polite" (1989) jne. Kumu kunstimuuseum ja Raoul Kurvitz tänab Eesti Kultuurkapitali, Eesti Raudteed, restorani Kadriorg, Andres Leppa, Ain Talalaeva, Joosep Tormist, Risto Rõõmust, MTÜ Tallinna Valgusfestivali ning kõiki autori sõpru ja lähedasi, kes ühel või teisel viisil on olnud eksponeeritud projektidega seotud. Näitus „Raoul Kurvitz" on Kumu kunstimuuseumis avatud 21. aprillini 2013. Pildiallkiri: Raoul Kurvitz. Maelström. 1999. Autori omand


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Püsiekspositsioon: Rasked valikud
4.0
1 hindaja

22. Püsiekspositsioon: Rasked valikud
Kumu kunstimuuseum

Eesti kunst Teise maailmasõja lõpust taasiseseisvumiseni. Ekspositsioon neljandal korrusel on 20. sajandi teise poole eesti kunsti päralt. Seda aega iseloomustavad suured murrangud, mille paremaid ja tõepärasemaid jäädvustajaid on kunst oma erakordse võimega ühtaegu kajastada sündmusi, teha laiaulatuslikke kokkuvõtteid ning väljendada poolehoidu või hukkamõistu. Sel korrusel on mitmeid eriilmelisi ülesandeid. Vaatluse alla võetakse nõukogude riigi ja kunsti vahekorrad, kõige ilmekamalt kõneleb neist sõjajärgse sotsialistliku realismi väljapanek. Järgnevas kunstistiilide ja kunstiliikumiste tutvustuses teeb ekspositsioon sissevaateid erinevatesse kunstinähtustesse 1960., 1970. ja 1980. aastatel (modernism, popkunst, hüperrealism jmt.). Tähelepanuta ei jää arengud rahvuslikus maalikoolis ja graafikas. Pildiallkiri: Ülo Sooster. Huuled. 1964. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod
4.0
1 hindaja

23. Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod
Kumu kunstimuuseum

Näitusel esitletud töödes on esmakordselt jäädvustatud monumentaalkunsti kui žanri, mis kõnetab Eesti kunsti- ja lähiajaloo kõige erinevamaid aspekte alates mastaapsest glamuurist kuni sööklamaalide armetuseni. 38 mustvalget fotot annavad ülevaate Eesti 20. sajandi teise poole monumentaalkunstist. Teoste puhul on rõhutatud mitte ainult maali ennast, vaid ka selle ruumilist konteksti, misläbi joonistuvad välja monumentaalmaalide ajastuloolised, poliitilised ja esteetilised raamid. Tänaseks on avalikkuse hoiakuid elu ning kunsti suhtes kujundanud monumentaalteosed vajumas unustusse. Näitusel moodustubki jutustus ühe tellimuskunsti esinduslikuma žanri hiilgeaegadest ja viletsusest. 2012. aastal pildistas Paul Kuimet üle Eesti avalikes ruumides rohkem kui sadat monumentaalmaali. Teoste saamislugu on seotud Teater NO99 laemaali valmimisega kaasnenud raamatuga, mis sisaldas lisaks Tõnis Saadoja laemaali valmimise dokumentatsioonile ka mahukat ülevaadet Eesti monumentaalkunstist. Kumu näitusel on eksponeeritud valik kogumiku jaoks tehtud fotodest. Käsitsisuurendatud fotod jaotuvad näitusel nelja tüpoloogilisse plokki: konkreetse ruumi loogikast tingitud teosed, eksterjööri maalid, supergraafika ning sakraalse mõõtme omandanud ja selle kaotanud vitraažid. Olulise niidina ühendavad kõiki plokke hävimise ja kadumisega seotud küsimused. Paul Kuimet (1984) on noorema põlvkonna olulisimaid fotokunstnikke. Tema seeriad tegelevad elukeskkonda projitseeritud ihadega, uuselamurajoonide urbanistlik-pastoraalsete unistuste, fetišeeritud kodu mõiste ning halastamatu tühjusega. Eesti esinduslikus miljööfotograafia ajaloos eristub Kuimet jaheda puudutuse, jüriokaseliku aritmeetilise puhtuse ning kontseptuaalse romantika ühendamisega. Kuimeti käesolev näitus on osa uusaegsest sotsialismiaja pärandi aktualiseerumisest, mis on samas vaba seni tooni andnud nostalgiast. Kriitiliste küsimuste kaudu uuritakse traumaatiliste ajalookihistuste kohalolu võimalikkust tänases päevas ning poliitilis-ühiskondliku ebamugavustunde ületamise perspektiive. Samas kõnetab näitus ka ühiskondliku tellimuse ja kunsti vahelisi keerulisi suhteid tänases päevas, mis peegelduvad ennekõike nn protsendiseaduse ideestikus ja rakendumises. Näitusega kaasneb inglise fototeoreetiku Daniel C. Blighti esseega trükis. Trükis on tasuta, väljaandjaks kirjastus Lugemik. Näituse kujundaja: Tõnis Saadoja Graafiline disain: Indrek Sirkel Näitus „Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod" jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 5. jaanuarini 2014.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina
3.0
1 hindaja

24. Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina
Kumu kunstimuuseum

Reedest, 22. veebruarist saab Kumu kunstimuuseumis vaadata näitust „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina", mis käsitleb kunsti ja sisekujunduse vastastikuseid seoseid. Näitus uurib kaunite kunstide ja rakenduskunsti kokkupuuteala ning joonistab välja nende loomevaldkondade ühisosad ja lahknevused. Eksponeeritud on objektid, skulptuurid, installatsioonid ja videod 25 eri kunstnikupositsioone esindavalt saksa kunstnikult. Lisaks saksa kunstnike töödele on näitusel väljas ka eesti kunstnike Sigrid Viiri ja Villu Jaanisoo looming, mis tegeleb sarnaste teemadega. „Come In" on näitus, mis vaatleb kunsti seost disaini ja argiobjektidega ning uurib erinevate mööbliesemete, sisekujundusobjektide ja interjöörilahenduste iseloomulikke jooni ning vaatamis- ja kasutusviise," ütles näituse koordinaator Kati Ilves. „Väljapanek võrgutab ja ahvatleb vaatajat, et juhtida tähelepanu disaini loodavale olustikule ning seda iseloomustavatele omadustele ja tavadele." Näitusel olevate mööbliesemete disain määratleb end kitsalt esmase visuaalse mulje andjana. Esmapilgul täiesti tavaliste interjöörielementidena näivad disainilahendused − pingid, diivanid, lauad, lauanõud, interjööri kuuluvad asjad ja muud objektid − osutuvad lähemal vaatlusel düsfunktsionaalseteks. Kasutusväärtuse ja funktsionaalsuse asemel panustavad need objektid hoopis vaataja vastuvõtule ja kommunikatiivsele situatsioonile. Need on objektid, mille eesmärk on eelkõige peegeldada ideid, mõttearendusi ja kohatõlgendusi, mida erinevad sisekujundus- ja arhitektuurielemendid loovad ja pakuvad. Näitusel on eksponeeritud ka kahe eesti kunstnikku tööd. Sigrid Viiri fotoseerias „Rutiinipurustaja" kohtub vaataja kummaliste, argiobjektidest kokku ehitatud masinatega. Villu Jaanisoo puidust pesumasin läheneb absurdihuumori kaudu kõrgtehnoloogia ja primitiivsete materjalide suhetele. Liidetud tööd esindavad näituse teemaga haakuvat kunstnikupositsiooni, seostades näituse „Come In" teemapüstituse üldisemalt kaasaegse kunstiga maailma eri paikades. Mitmed näitusel olevad objektid kõnelevad ka üldisemalt interjööridest, mille tarbeks need on loodud, ning seonduvad konkreetse ajaloolise konteksti või kunstniku isikliku elu ja esteetiliste hinnangutega. Lisainfot kunstnike kohta pakub näitusekataloog (saksa keeles). Näituse kuraator: Renate Goldmann, PhD Näitus toimub koostöös Ifa ja Goethe Instituudiga. Näitus „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina" on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Dorothee Golz. Communication Model. (from Reception Room). 1997/2001. VG Bild-Kunst, Bonn


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne: