Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil
7.2
11 hindajat

13. Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil
Kadrioru kunstimuuseum

Näitus „Kui kunstnik kohtus Kleioga" on esimene kunstisündmus, mis toob kokku Eestis ja Lätis 19. sajandil loodud ja kogutud ajaloopildid. Näitusel kõnelevad kunstnik ja ajaloomuusa Kleio. Sünnib dialoog – kord fantaasial, kord ajalool põhinev, suurejooneline või intiimne, kirglik või mõtisklev. Piltidel elustuvad ajaloosündmused ja paigad, kangelased ja eeskujud. Näitusel kohtuvad Riia piiskop Albert ja kroonik Henrik, Tartu raehärrad ja ordumeister Plettenberg, kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie-Antoinette, Julius Caesar ja Kleopatra, väejuhid Aleksander Suur ja Aleksander Nevski, Napoleon ja Kutuzov ning mitmed teised. 19. sajand oli ajaloosajand, mil ajaloost kujunes omaette teadusharu, plahvatuslikult kasvas ajaloo populaarne tõlgendamine ja sidumine rahvuse ja maaga. Näitusel olevad kunstiteosed peegeldavad seda kõike ühel või teisel viisil. Näitust vaadates tuleks meeles pidada, et kunstnik ei ole ajaloolane ja et 19. sajandil olid inimeste arusaamad ajaloost üsna erinevad tänapäevastest. Teisisõnu – eksponeeritud pildid räägivad rohkem selle loojast ning tema ja ta kaasaegsete ajaloonägemusest kui kujutatud sündmustest. Näitus keskendub neljale, Baltimaade 19. sajandi kunsti- ja ajaloopublikut enam erutanud teemale: oma maa nn euroopaliku ajaloo algusele 12.–13. sajandil ja rahva usulistele tõekspidamistele; Baltimaadega seotud Venemaa vanemale ajaloole; Napoleoni-vastastele sõdadele; ajaloo- ja rahvuskangelase surma ning postuumse austamise problemaatikale. Viies näitusesaal tutvustab Euroopa ajaloopildi traditsiooni antiikseid juuri, hilisemat arengut ja vaimustust sellest 19. sajandil. Näitusele on töid laenanud: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Läti Rahvuslik Ajaloomuuseum, Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, Narva Muuseum, Pärnu Muuseum, Riia Linna ja Meresõidu Muuseum, Tartu Ülikooli Raamatukogu. Näitusega kaasneb raamat „Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost", mis tutvustab kohaliku ajaloopildi traditsiooni arengut ning avab kaasaegse ajalooteadvuse tagamaid. Raamat koosneb Friedrich Ludwig von Maydelli (1795–1846) kui Baltimaade ajaloo üht esimest käsitlejat ja „pildistajat" tutvustavast sissejuhatusest ning tema albumi „Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost" kommenteeritud tõlkest ja piltidest. Raamatu on koostanud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, tekstid kirjutanud Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Juhan Kreem, Ain Mäesalu ja Inna Põltsam-Jürjo. Friedrich Ludwig von Maydelli albumi saateteksti on eesti keelde tõlkinud Katrin Kaugver. Kuraatorid: Anu Allikvee ja Tiina-Mall Kreem Näituse ja raamatu kujundaja: Angelika Schneider Pildiallkiri: R. J. von zur Mühlen. Lepingu sõlmimine Tartu raehärrade ja rüütelkonna vahel 1522. Eesti Rahva Muuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina
7.2
6 hindajat

14. Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina
Kumu kunstimuuseum

Reedest, 22. veebruarist saab Kumu kunstimuuseumis vaadata näitust „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina", mis käsitleb kunsti ja sisekujunduse vastastikuseid seoseid. Näitus uurib kaunite kunstide ja rakenduskunsti kokkupuuteala ning joonistab välja nende loomevaldkondade ühisosad ja lahknevused. Eksponeeritud on objektid, skulptuurid, installatsioonid ja videod 25 eri kunstnikupositsioone esindavalt saksa kunstnikult. Lisaks saksa kunstnike töödele on näitusel väljas ka eesti kunstnike Sigrid Viiri ja Villu Jaanisoo looming, mis tegeleb sarnaste teemadega. „Come In" on näitus, mis vaatleb kunsti seost disaini ja argiobjektidega ning uurib erinevate mööbliesemete, sisekujundusobjektide ja interjöörilahenduste iseloomulikke jooni ning vaatamis- ja kasutusviise," ütles näituse koordinaator Kati Ilves. „Väljapanek võrgutab ja ahvatleb vaatajat, et juhtida tähelepanu disaini loodavale olustikule ning seda iseloomustavatele omadustele ja tavadele." Näitusel olevate mööbliesemete disain määratleb end kitsalt esmase visuaalse mulje andjana. Esmapilgul täiesti tavaliste interjöörielementidena näivad disainilahendused − pingid, diivanid, lauad, lauanõud, interjööri kuuluvad asjad ja muud objektid − osutuvad lähemal vaatlusel düsfunktsionaalseteks. Kasutusväärtuse ja funktsionaalsuse asemel panustavad need objektid hoopis vaataja vastuvõtule ja kommunikatiivsele situatsioonile. Need on objektid, mille eesmärk on eelkõige peegeldada ideid, mõttearendusi ja kohatõlgendusi, mida erinevad sisekujundus- ja arhitektuurielemendid loovad ja pakuvad. Näitusel on eksponeeritud ka kahe eesti kunstnikku tööd. Sigrid Viiri fotoseerias „Rutiinipurustaja" kohtub vaataja kummaliste, argiobjektidest kokku ehitatud masinatega. Villu Jaanisoo puidust pesumasin läheneb absurdihuumori kaudu kõrgtehnoloogia ja primitiivsete materjalide suhetele. Liidetud tööd esindavad näituse teemaga haakuvat kunstnikupositsiooni, seostades näituse „Come In" teemapüstituse üldisemalt kaasaegse kunstiga maailma eri paikades. Mitmed näitusel olevad objektid kõnelevad ka üldisemalt interjööridest, mille tarbeks need on loodud, ning seonduvad konkreetse ajaloolise konteksti või kunstniku isikliku elu ja esteetiliste hinnangutega. Lisainfot kunstnike kohta pakub näitusekataloog (saksa keeles). Näituse kuraator: Renate Goldmann, PhD Näitus toimub koostöös Ifa ja Goethe Instituudiga. Näitus „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina" on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Dorothee Golz. Communication Model. (from Reception Room). 1997/2001. VG Bild-Kunst, Bonn


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Ars moriendi – suremise kunst
7.2
6 hindajat

15. Ars moriendi – suremise kunst
Niguliste muuseum

Näitus „Ars moriendi – suremise kunst" keskendub kesk- ja varauusaegsele mälestamis-, matuse- ja surmakultuurile, pühendudes eeskätt nende teemade kajastumisele selle perioodi kirikukunstis. Väljapanek kaasab ja seletab lahti Niguliste muuseumis väljas olevaid hauaplaate, epitaafe, vappepitaafe ja teisi sakraalkunsti teoseid. Matusetraditsioonide ja -riituse tavasid ning läbiviimist avavad kultuuriloolised esemed, nagu näiteks erinevad kirstukaunistused alates keskajast kuni 18. sajandini, metallsargad ja matuseregaaliad, mille seas on turvisekiivreid ning 1678. aastal Tallinna toomkirikusse maetud Fabian von Ferseni uhke kuldbrokaadist surikuub. Samuti näevad külastajad 17. sajandi lõpust pärinevat ja ligi nelja ja poole meetri pikkust gravüüri, mis kujutab Rootsi kuningas Karl X Gustavi matuseprotsessiooni ning haruldast mehhaanilist surmafiguuri 1666. aastast, mis kaunistas kunagi Narva saksa kiriku kooriruumis asunud suurt kella. Näituse raames esitatakse filmikollaaži surma, suremise ja teispoolsuse kajastumisest Eesti ajaloolises mängufilmis. Teispoolsuse geograafiat ja surmajärgse elu sihtpunkte aitab lahti seletada Niguliste kooriruumis asuv mänguline põrandakaart. Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Paremat teekonda taevasse aitasid sillutada kirikutele tehtavad annetused, head teod, patukustutuskirjad, hingemissad ja palved. Kui keskajal oli taevasse pileti lunastamise vahendajaks kirik, siis luterliku arusaama kohaselt oli vaid usk see, mis määras inimhinge lõpliku saatuse. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Lahkunud olid selles ühises ruumis füüsiliselt kohal oma matusekohtades ja vaimselt tajutavad läbi neid representeerivate ja mälestavate memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoste ja esemete. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Usuti ka, et inimhinge surmajärgsel teekonnal on määravaks see, kuidas ta suri. Keskaegse surmaks ettevalmistuse ja surivoodi kombestiku võttis kokku traktaat „Ars moriendi ehk suremise kunst". Alates 15. sajandi algusest laialt levinud tekst lohutas ja juhendas nii surijaid kui ka nende eest hoolitsejaid. Näituse pealkiri „Suremise kunst" parafraseerib „Ars moriendi" algset tähendust, vaadeldes eeskätt surma-, matuse- ja mälestamiskultuuri visuaalset väljendumist kesk- ja varauusajal. Selle edastajateks olid kirikutele annetatud kunstiteosed ja matustega seotud esemed. Altariretaablite, kirikuhõbeda ja teiste esemete tellimine ja kirikutele kinkimine osutas sageli soovile kindlustada endale parem teekond teispoolsuses ning samas oli see ka mälestuse jäädvustamiseks ja mahajäänute julgustamiseks, et nad lahkunu hinge eest palvetaksid. Luterliku memoriaalkunsti iseloomulikumad teosed olid epitaafid ja vappepitaafid, mida püstitati eeskätt Jumala auks, kiriku kaunistamiseks ja inimestele mälestuseks. Matusekohti tähistavad hauaplaadid väljendavad kõige otsesemalt sajanditepikkuse mäletamis- ja matusekultuuri visuaalset traditsiooni. Hauatähise suurus ja kujundus osutasid lahkunu(te) staatusele ja tuletas maapeale jäänutele meelde nende surelikkust. Matustega seotud esemed annavad meile aimu, kui suurejoonelised võisid olla lahkunute ärasaatmised, viidates kadunukeste staatusele ja märgistades tollaseid matusetraditsioone. Kuninglike peade ja aadlike matusetseremooniad kaasasid sellesse viimse maise hetke etendusse nii leinavate osaliste kui ka pealtvaatajatena kõiki ühiskonnakihte. Palju lihtsamad ja tagasihoidlikumad olid aga tavainimeste ärasaatmised. Näituse ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Üleminek luterlusele 16. sajandi esimesel poolel kajastub eeskätt muutustes memoriaalkunsti tähenduses ja kasutuses ning teoste pildiprogrammide teisenemises. 18. sajandi lõpp märgib olulist pööret siinses matuse- ja mälestamiskultuuris. Katariina II ukaas 1772. aastast keelustas kirikutesse matmise ning seadis ette uute surnuaedade rajamise elukohtadest eemale. Kirikuruumis tähendas see aga matuste- ja mälestamisega seotud visuaalia seiskamist, kus uusi memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoseid seati pühakodadesse üles vaid haruharva. Näitusega kaasnevad loenguprogrammid, kuraatoriekskursioonid, haridusprogrammid, kevadine filmiprogramm ja muud üritused. Samuti on muuseumipoes saadaval näitusega seotud tooted ja meened. Näituse kuraator Merike Kurisoo, kujundaja Liina Siib. Pildiallkiri: Niguliste kiriku pastor Johann Hobing surivoodis. Johann Hobingi epitaaf. detail. U 1558. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris
7.0
3 hindajat

16. Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris
Kumu kunstimuuseum

Kumu kunstimuuseum kutsub uudistama näitust „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris". Väljapanek uurib Eesti kunsti ja fotograafia kokkupuutepunkte ning fotograafia sünniga kaasnenud pildimaailma muutusi – paljude kunsti funktsioonide kandumist fotograafiale. „19. sajandil, nagu fotograafia algusaegadel mujalgi Euroopas, innustusid fotograafilistest menetlustest ka Eestis eelkõige kunstnikud. Siinsed esimesed fotograafid Georg Friedrich Schlater, August Hagen, Louis Höflinger olid tuntud maalijad ja graveerijad," ütles näituse kuraator Tiina Abel. „Kaamera viis maailma jäädvustada pakkus maalikunstnikele uusi pildikompositsioone, suunas tähelepanu kollaaži printsiibile ja fragmendile, tekitas huvi argielu, liikumise ja valgusefektide vastu." Näitusel kõrvutatakse esimest korda kunstiteosed ja fotod kavatsusega osutada fotograafia olulisele osale pildikultuuri ja elutunde kandjana ning ideoloogilise mõjutusvahendi, kunstiprobleemide lahendajana. Väljapanekul eksponeeritakse maali ja graafika kõrval originaalfotosid, mille puhul kerkivad esile Eesti fotograafia algusaegade silmapaistvad professionaalid Charles Borchardt, Carl Schulz, Reinhold Sachker, Heinrich Tiidermann, Johannes Pääsuke jpt. Näitusesaalides on välja pandud harva eksponeeritav materjal: teadus- ja õppetöös kasutamiseks mõeldud kunst, unikaalsed dagerrotüüpiad, fotoateljeede hiiglaslikud maalitud pildistustaustad. Tegemist on seega omamoodi pildifragmentaariumiga, kus on oma koht nii Eesti kunsti klassikutel (Johann Köler, Oskar Hoffmann, Ants Laikmaa, Paul Raud jt) kui ka marginaalidel. Näitusel eksponeeritud teosed ja haruldased fotod pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi, Läti Kirjandus- ja Muusikamuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Fotomuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Ülikooli raamatukogu, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Ajalooarhiivi, Järvamaa Muuseumi, Valga Muuseumi ja erakogujate kollektsioonidest. Näitus „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris" on Kumu kunstimuuseumis avatud 12. jaanuarini 2014.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Püsiekspositsioon
6.9
7 hindajat

17. Püsiekspositsioon
Niguliste muuseum

Kirikukunst alates 13. sajandist ning gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevarad Niguliste muuseumis on välja pandud Eesti Kunstimuuseumi kesk- ja uusaegse kirikukunsti kogu. Kollektsiooni keskmeks on hiliskeskaegsed altariretaablid ja puuskulptuurid. Kõige tuntumaks muuseumis olevaks teoseks on Lübecki meistri Bernt Notke töökojast pärinev surmatantsu-maal. 15. sajandi lõpul valminud maalist on tänaseni alles 7,5 meetri pikkune algustükk. Väljapaneku üheks uhkuseks on Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud ja 1481. aastal Tallinnasse jõudnud Niguliste kiriku peaaltari retaabel. Tegemist on ühe kõige paremini säilinud ja suurima hiliskeskaegse Põhja-Saksa kappaltariga kogu maailmas. Samuti kuulub kogusse kolm Madalmaade päritolu retaablit – Brügge meistri Adriaen Isenbrandti töökoja Kannatusaltar, Lucia legendi meistrile omistatud Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel ning Brüsseli Püha Hõimkonna kappaltar. Neile lisanduvad erinevatest Eesti kirikutest pärinevad kappaltarid ja pühakuskulptuurid. Suur osa Niguliste muuseumi väljapanekust on pühendatud reformatsioonijärgsele kirikukunstile, millest kaalukaima osa moodustavad epitaafid ja vappepitaafid. Nigulistes näeb ka kiriku ajaloolist lühtritekogu. Lõviosa lühtritest on pärit 16.–17. sajandist. Neist kõige vanemaks ja haruldasemaks on ligi nelja meetri kõrgune messingist põrandalühter. See Lübecki valukojas valminud seitsmeharuline kandelaaber annetati Niguliste kirikule 1519. aastal. Niguliste muuseumis on välja pandud ka üle saja hauaplaadi. Valdav osa neist 14.–17. sajandist pärinevatest hauatähistest on algselt asunud Niguliste kirikus. Hõbedakamber Hõbedakambris on välja pandud paremik Eesti Kunstimuuseumi hõbedakogust. Endises käärkambris asuv ekspositsioon jaguneb kolmeks: kirikuhõbe, Mustpeade vennaskonna ning gildide-tsunftide hõbe. Vaid üksikutes Euroopa linnades on säilinud nii palju gildide ja vennaskondade hõbedat kui Tallinnas. Kirikuhõbedast on väljas peamiselt Niguliste kirikule kuulunud armulauanõud. Põnevaks eksponaadiks on ka Tallinna Oleviste kiriku 15. sajandi pitsat. Gildide hõbedast moodustab kõige suurema osa Kanuti gildi hõbevara, kuid esindatud on ka Suurgildile ja Toomgildile kuulunud esemeid. Kõige pilkupüüdvamad on tsunftide kõrged ja uhked tervituspokaalid 17.–18. sajandist. Tseremoniaalesemete seast võib leida Kanuti gildi oldermanni saua, aga ka 18. sajandi lauakella, mille ülaotsa on kinnitatud haruldane, 15. sajandist pärinev taraga ümbritsetud rüütlifiguur. Eraldi vitriin on pühendatud rippsiltidele. Traditsiooni kohaselt kinkis meistriks saanud sell oma eriala tsunftile hõbedast rippsildi, millele oli graveeritud tema nimi, meistriks saamise daatum ja enamasti ka vastava käsitööala embleem. Pidulike tseremooniate ajaks riputati need tervituspokaali külge. Mustpeade hõbedakogus on esemeid 16.–20. sajandini. Vanim, 16. sajandi I poolest pärinev rubiinsilmadega papagoi on rändauhind, mille pälvis keskajal populaarse ammulaskmisvõistluse ehk papagoilaskmise võitja. Suurima osa mustpeade kogust moodustavad pokaalid, joogikannud ja peekrid. Täiesti ainulaadsed on hirvejalgpokaalid, mida leidub vaid Tallinnas.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Püsiekspositsioon
6.8
5 hindajat

18. Püsiekspositsioon
Adamson-Ericu muuseum

Kunstnik Adamson-Eric (1902–1968) oli silmapaistev eesti kultuuritegelane ja loominguline isiksus. Temanimeline isikumuuseum asutati 1983. aastal, kui kunstniku lesk Mari Adamson tegi rikkaliku – rohkem kui 800 teosest koosneva annetuse ning pani sellega aluse muuseumi kogule. Tänaseks on Adamson-Ericu muuseumi kogu kasvanud ostude ja missioonitundlike annetajate abiga pea poole võrra. Kunstnikul enesel ei olnud eluajal muuseumi majaga (Lühike jalg 3) mingit seost, seetõttu ei leia elulooline osa siin laiemat kajastamist. Püsiekspositsioon teise korruse näitustesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust modernistlikust loomingust aastatel 1924–1968. Esimesel korrusel toimuvad mitu korda aastas vahetatavad näitused. Muuseumi näitusetegevust rikastavad elamuslikkust pakkuvad publikuprogrammid. Pildiallkiri: Adamson-Eric. Autoportree II (Silmusega). 1929. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne: