7.
Rode altar lähivaates: Niguliste peaaltari retaabli ajalugu, tehnilised uuringud ja konserveerimine
Niguliste muuseum
Tegu on mitmeaastase mahuka konserveerimisprojektiga, mis keskendub Niguliste peaaltari hiliskeskaegse kappaltari restaureerimisele. Kappaltar on üks suurejoonelisemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altariretaableid kogu Euroopas. Retaabel telliti 1478. aastal tuntud Lübecki meistri Hermen Rode töökojast, Tallinnasse jõudis see 1481. aastal. Kappaltaril on kujutatud rohkem kui neljakümmet pühakut ja piiblitegelast ning mõõtmetelt kuulub see 15. sajandi hansalinnade suurimate hulka. Ulatuslikud konserveerimistööd toimusid juba aastatel 1978–1992. Põhiosas jõuti teos restaureerida, kuid uhked skulptuurid on tänaseni vaid osaliselt konserveeritud. Eesti Kunstimuuseumi konservaatorite töö eesmärgiks on viia lõpule skulptuuride puhastamine. Konserveerimisega kaasnevad põhjalikud uuringud. Konserveerimistöid saab alates 2013. aasta sügisest jälgida ka muuseumis kohapeal. Niguliste kooriruumis seatakse üles konservaatori töötuba, teose ajalugu ning tehtavaid töid esitletakse ajas kasvava näituse vormis. Lähiaastatele on planeeritud rahvusvaheline konverents, trükised ja raamatud, haridusprogrammid ja töötoad. Uhke kappaltari ajaloo ning teosel kujutatud pühakute ja nende legendidega saab vaataja tutvuda interaktiivse puutetundliku infotahvli abil. Projekti koordinaator: Hilkka Hiiop Projekti töögrupp: Hedi Kard, Merike Kurisoo, Kaisa-Piia Pedajas, Tarmo Saaret Kujundaja: Villu Plink
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
8.
Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust
Mikkeli muuseum
Laupäevast, 8. detsembrist on Mikkeli muuseumis avatud Alur Reinansi kunstikogule pühendatud näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust". Väljapanekul esitletakse 17.–20. sajandil Eesti aladel valminud hõbetöid, samuti 18.–19. sajandi Eesti-teemalist graafikat ja Eduard Wiiralti sõjajärgseid töid. Näitusega kaasnevad mahukas Alur Reinansi kunstikogu tutvustav kataloog ja publikuprogrammid. „2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis muuseumile üle suure kunstikollektsiooni, mis koosnes paarisajast Eestis 17.–20. sajandil valminud hõbetööst ja valikust Eestiga seotud graafikast," ütles Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme. „Alur Reinans oli Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi asutajaliige ja aktiivne kaasalööja kõikidel üritustel." Kollektsiooni pärandas muuseumile Sven Alur Reinans (1932–2010), Eestis sündinud ja peamiselt Rootsis elanud aktiivne kultuuritegelane, kelle suurimaks kireks oli kunsti kollektsioneerimine. Eriti paelusid teda Eesti alal valminud kunstipärased hõbetööd, mida ta aastakümnete jooksul omandas peamiselt Rootsis oksjonitelt ja antiigiäridest. Nii tekkis kollektsioon, milles on esindatud mitte ainult suuremate keskuste, nagu Tallinna ja Tartu, vaid ka paljude teiste linnade, nagu Narva, Pärnu, Rakvere ja Haapsalu meistrite looming. „Kuna Reinans kogus suurte luksusesemete kõrval ka lihtsamaid hõbedast lauanõusid ja tarbeesemeid, annab tema terviklik kollektsioon ülevaate eri esemetüüpidest, mida on aegade jooksul Eestimaal hõbedast valmistatud. Niisugusena on Reinansi hõbedakogu Eesti muuseumimaastikul ainulaadne," ütles üks näituse kuraatoreid Kersti Kuldna-Türkson. Lisaks hõbedale huvitus Alur Reinans ka eesti graafikast. Oluline täiendus Eesti Kunstimuuseumi Eduard Wiiralti tööde kogule on valik kuulsaima eesti graafiku sõjajärgsest loomingust, mis illustreerivad kunstniku loomingulisi otsinguid tema viimasel eluperioodil. Muuseumile on kingitud ka paarkümmend lehte 18.–19. sajandi baltisaksa Estica-teemalisest graafikast, kus on peamiselt kujutatud eestlasi rahvariietes. Eesti Kunstimuuseum tänab Alur Reinansi perekonda suuremeelse ja hindamatu kingituse eest ning Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi näituse toetamise eest. Näituse kuraatorid on Kersti Kuldna-Türkson, Anu Mänd (hõbe), Anne Untera ja Mai Levin (graafika); näituse kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste. Näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust" on Mikkeli muuseumis avatud 5. maini 2013. Pildiallkiri: Dietrich Johann Ernst Nagel, Tartu meister 1841–1854 . Kalalabidas. 19. sajandi keskpaik. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
9.
Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid
Kumu kunstimuuseum
Väljapanek keskendub Eesti maalikunsti kuuekümnendate põlvkonna ühe juhtfiguuri Nikolai Kormašovi (1929–2012) varasele, kõige otsingulisemale loominguperioodile. Näitusega kaasneb raamat, mis on eesti- ja ingliskeelsele lugejale esimene põhjalikum uurimus Nikolai Kormašovi loomingust. Nikolai Kormašov kuulub Eesti kunstis nn kuuekümnendate põlvkonda, kelle ülesandeks sai stalinistliku sotsrealismi dogmadest lahti murdmine. Näitus vaatleb kunstniku loomingut kümnendi lõikes, tema kaasaegse vormi otsinguid ja isikupära kujunemist. Väljapaneku keskmes on nn temaatilised maalid – nõukogulik žanr, mida on seostatud eelkõige tellimuskunstiga. Kormašovi jaoks ei olnud temaatilised maalid siiski pelgalt tellimuskunst. Just selles žanris lõi kunstnik aastakümnendi keskel oma võimsamad ja omanäolisemad teosed. Venemaal Vladimiri oblastis sündinud Nikolai Kormašov lõpetas 1951. aastal Ivanovo kunstikooli ning tuli seejärel õppima Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Erinevalt paljudest teistest Nõukogude Liidu mitmetest piirkondadest Tallinnasse õppima saabunud kunstitudengitest juurdus ta Eestis ning kujunes siin 1960. aastatel üheks hinnatuimaks maalijaks. Kormašovi 1960. aastate loomingut on seostatud eelkõige karmi stiiliga – nn nõukogude modernismi pealiiniga. Et kümnendi keskpaigas hakkas kunstniku loomingut üha enam mõjutama Vana-Vene ikoonikunst, võimendus ajas tema maalides rahvuslik eripära. Nii võib ka tema temaatiliste kompositsioonide puhul kõnelda ajastuomaste töömotiivide ja ikooniesteetika ootamatust, kuid seda lummavamast sünteesist. Nikolai Kormašovi looming, mis on esindatud peale Eesti ja Venemaa muuseumide ka teiste maade kogudes, ja tulemusrikas osalemine kultuurielus tõid talle tunnustuse nii 1980. aastal, mil talle anti Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, kui ka 1999. aastal, mil ta sai Eesti Vabariigi Valgetähe IV järgu teenetemärgi. Näitusega kaasneb rikkalikult illustreeritud raamat eesti, vene ja inglise keeles. Raamat toob välja Nikolai Kormašovi pikaajalise kunstnikukarjääri eriti dünaamilise ning muljetavaldava esimese kümnendi, millele teevad tagasivaate kunstnikule pikka aega väga lähedal seisnud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja -kriitik Boris Bernstein ning noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja. Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Näitusel on töid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Narva Muuseumi ning autori perekonna ja erakollektsionääride kogudest. Näitus „Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid" on avatud Kumu kunstimuuseumis 9. veebruarini 2014. Pildiallkiri: Nikolai Kormašov. Maa sool. 1965. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
10.
Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis
Kumu kunstimuuseum
Kolmapäevast, 13. veebruarist saab Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis vaadata näitust „Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis". Inimkeha ja nägude kujutistega manipuleerivad plakatid muudavad graafikakabineti mänguliseks portreegaleriiks. „1980. aastaid on nimetatud Eesti plakatikunsti kõrgajaks, mil eelkõige kultuurivaldkonna tellimustena sündinud tööd kompisid plakati kui kunstiliigi võimalusi ja piire," ütles näituse kuraator Madli Mihkelson. „Sellele perioodile iseloomulikest kunstilistest ja trükitehnilistest otsingutest ning eksperimentidest annavad näitusel tunnistust peamiselt fotomontaažil ja -lavastusel põhinevad teosed." Välja on pandud valdavalt näituseplakatid, kuid nende kõrval võib näha ka filmi-, teatri- ja üksikuid ühiskondlik-poliitilisi plakateid. Enim on näitusel esindatud 1980. aastate produktiivsemate plakatikunstnike tandemi Villu Järmuti ja Enn Kärmase looming. Lisaks neile on välja pandud töid ka sellistelt tuntud plakatistidelt nagu Ülo Emmus, Vladimir Taiger, Ruth Huimerind jt. Näituse on kujundanud Villu Plink. Näitus „Nagu nägu. Mängud inimkujutisega 1980. aastate Eesti plakatis" jääb avatuks 26. maini 2013. Pildiallkiri: Villu Järmut, Enn Kärmas. Ruumiplakat. 1980. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
11.
Raamatud! / Books!
Hobusepea galerii, Hobusepea 2, Tallinn
Näituse teemaks on raamat kui formaat. Kunstnikud pakuvad välja lahenduse raamatu formaadi ja sisu probleemidele. Tehtud valikud on mitmekülgsed, nagu ka erialad, mida õpitakse. Seetõttu on igaühe raamat(ud) sügavalt isiklik(ud). Lisaks on väljas ka kunstnikuraamatud, mis erinevad harjumuspärasest viisist, kuidas raamatut ette kujutame. On nii vormi, kui ka selle kriitikat. Ka vorm on sisu ja sisu võib mingi hetk saada vormiks. Juhendaja: Marko Mäetamm Kuraator: Kaspar Tamsalu Näitus on avatud 10.-28. aprill 2014.
Lisas OliverL 08.04.2014
12.
Loov dialoog. Kunstnikepaar Mari Adamson ja Adamson-Eric
Adamson-Ericu muuseum
2. detsembril 2013 täitus Adamson-Ericu muuseumil 30. tegevusaasta. Muuseumi loomisele Eesti Kunstimuuseumi filiaalina 1983. aastal pani aluse tekstiilikunstnik professor Mari Adamson suurejoonelise kingitusega – ta andis Adamson-Ericu muuseumi tuumikkogusse ligi 1000 teost oma abikaasa loomepärandist. 30 aasta jooksul on muuseumi kollektsioon pea poole võrra täienenud ning Adamson-Ericu loomingu eri tahke on käsitletud arvukate uurimuslike näituste, artiklite ja ettekannetega. Kosmopoliitsele ja niivõrd mitmekülgsele kunstnikule pühendatud muuseumile kohaselt on nende aastate jooksul pakutud ka mitmekesist näituseprogrammi nii eesti kui ka väliskunstist, samuti erinevatele sihtgruppidele suunatud publikuprogramme ning välja on antud kümneid raamatuid. Muuseumi juubelit tähistava näitusega „Loov dialoog" võetakse aga esmakordselt ühiselt vaatluse alla eesti kultuuriloos legendaarse kunstnikepaari Mari Adamsoni (1908–2000) ja Adamson-Ericu (1902–1968) lugu. Nad kuuluvad eesti kunstis teedrajavate klassikute hulka ja olid legendid juba oma eluajal. Näitus on hommage muuseumi loojale Mari Adamsonile ja oma loomepärandiga muuseumile sisulise selgroo andnud Adamson-Ericule ning keskendub kahe tugeva loovisiku teineteist toetavale ja mõistvale dialoogile nii loomingus kui ka elus. Mari ja Eric kohtusid esmakordselt 1920. aastate lõpus eesti kultuurirahva seltskonnas Pariisis, kus mõlemad oma kunstnikutee alguses õppisid ja loomingulisi sihte seadsid. Taaskohtumine Eestis 1930. aastate keskel viis abiellumiseni 2. jaanuaril 1936. Pärast 1934. aasta Kreeka reisi tunnustatud maalikunstnikuna Tallinna saabudes lõppes Adamson-Ericu üle kümne aasta pikkune õpinguteperiood Lääne-Euroopas ning ta jäi püsivalt Eestisse elama. 1930. aastatel töötas Mari Tallinnas moe- ja tekstiilikunsti vallas, tõustes esile Pariisis omandatud meisterlikus tehnikas karakterloomade ja nukkude andeka loojana. Tema tööd ilmestasid toonaseid rakenduskunstinäitusi ning ta oli 1932. aastal asutatud uuendusliku Rakenduskunstnike Ühingu (RaKÜ) üks rajajaid. Mari kutsel liitus 1930. aastate teisel poolel RaKÜ-ga Adamson-Eric ning tema silmapaistvale arengule maalikunstis lisandus ka eesti kunstiloos suundanäitav tegevus tarbekunsti ja disaini vallas. Mõlemad kunstnikud pärjati 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel audiplomiga. Keerukad sõja-aastad, mil Adamson-Eric oli evakueeritud Venemaale, ning sõjajärgne periood, mis tõi aastatel 1949–1950 kaasa poliitilised repressioonid, nõudis kunstnikepaarilt sirgeselgset teineteise toetamist. Adamson-Ericu varasem looming mõisteti hukka, formalismis süüdistatuna heideti ta välja Kunstnike Liidust, keelati õppejõutöö ja sunniti taanduma Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktori ametist, võeti ära ateljee ning ta pidi minema lihttööliseks jalatsivabrikusse. Kuigi 1953. aastal kutsuti ta taas õppejõuks, päädis üleelatu 1955. aastal insuldile järgnenud parema käe halvatusega. Õppides vasaku käega töötama, jätkus Adamson-Ericu jõuline maalijakarjäär ning realistlikule kujutluslaadile lisandus kindla ja läbitöötatud kompositsiooniga mänguline abstraktne vormikeel. Tema 1960. aastate loomingut iseloomustab plahvatusliku energiaga eesti kunsti üldpilti uuenduslikke ideid toov areng tarbekunsti vallas. Pärast sõda eelkõige vaibaloomingule pühendunud Mari Adamsoni loominguliseks kõrgajaks kujunesid 1960.–1980. aastad, mil valmivad jõuliselt isikupärased teosed, kus on ühendatud hea rütmitundega abstraheeritud kujundikeel, erakordselt peen materjali- ja koloriiditunnetus, mis pakub oma nüansseerituses kohati vägagi maalilisi tulemusi. Alates 1930. aastatest viljeles Mari Adamson meisterlikult monotüüpiatehnikat, milles ta sageli ka oma vaibakavandid visandas. Tema loomepärandisse kuuluvad ka avalikesse interjööridesse loodud erakordselt monumentaalsed seinavaibad. Nii Mari Adamsonil kui ka Adamson-Ericul kujunes loomingu kõrval teiseks elutööks õppejõuamet praeguse Eesti Kunstiakadeemia eellaste, kunstikõrgharidust pakkuvates Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s). Mari Adamson töötas üle 30 aasta armastatud ja nõudliku õppejõuna ning oli aastatel 1964–1977 professorina tekstiili- ja kostüümiosakonna juhataja. Adamson-Ericu panust professionaalse kunstikõrghariduse rajamisel Tallinnas on raske ülehinnata: tema direktorina töötamise ajal (1945–1949) Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis asutatud rakenduskunsti erialade rohkus ja professionaalsete õppeprogrammide laiahaardelisus oli ainulaadne kogu regiooni kunstiõppeasutustes. 1953. aastast kuni elu lõpuni töötas ta mitme põlvkonna kunstnikukreedot oluliselt vorminud professorina. Nii Adamson-Eric kui ka Mari Adamson olid läbi aegade aktiivselt kaasarääkivad loovisiksused eesti kultuurielus, sädelevad seltskonnainimesed ja kunstielu korraldajad. Kunstnikepaari 1936. aastal soetatud kodu Tehnika tänaval oli Mari lahkumiseni 2000. aastal mitmele põlvkonnale sõpradele külalislahkeks ja vaimselt ergastavaks kohtumispaigaks. Legendaarseks kultuurirahva kohtumispaigaks oli ka Lohusalu, kus Jaan Krossi ja Ellen Niidu perega maja jagades Adamsonid 1950. aastate keskpaigast alates suviti elasid ning loomingulist inspiratsiooni kogusid. Näitus „Loov dialoog" markeerib kammerlikus valikus mõlema silmapaistva ja suure loomepärandiga kunstniku loomingu arengusuundi, tuues esile oluliste lugudega märgilisi teoseid nende ühisel teel. Fotod perekonnaalbumites kõnelevad Mari ja Ericu elust, nende perest, sõpradest, kolleegidest ja kaasteelistest ning nende kodust, ateljeest ja neile olulistest paikadest, nagu Adamson-Ericu ema Komsi talu Lõuna-Eestis ja suvekodu Lohusalus. Näituse kuraatorid: Kersti Koll ja Ülle Kruus Näituse kujundaja: Andres Tolts Graafiline kujundaja: Kätlin Tischler Publiku- ja haridusprogrammide kuraator: Liis Kibuspuu Näituse töörühm: Renita Raudsepp, Ester Kangur, Uve Untera, Aleksander Josing, Hans-Otto Ojaste
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
