Raamatud! / Books!
9.2
6 hindajat

1. Raamatud! / Books!
Hobusepea galerii, Hobusepea 2, Tallinn

Näituse teemaks on raamat kui formaat. Kunstnikud pakuvad välja lahenduse raamatu formaadi ja sisu probleemidele. Tehtud valikud on mitmekülgsed, nagu ka erialad, mida õpitakse. Seetõttu on igaühe raamat(ud) sügavalt isiklik(ud). Lisaks on väljas ka kunstnikuraamatud, mis erinevad harjumuspärasest viisist, kuidas raamatut ette kujutame. On nii vormi, kui ka selle kriitikat. Ka vorm on sisu ja sisu võib mingi hetk saada vormiks. Juhendaja: Marko Mäetamm Kuraator: Kaspar Tamsalu Näitus on avatud 10.-28. aprill 2014.


Lisas OliverL 08.04.2014
Pane hinne:
Dénes Farkas. Ilmne paratamatus
9.0
2 hindajat

2. Dénes Farkas. Ilmne paratamatus
Kumu kunstimuuseum

17.01.–11.05.2014 Postkontseptualistliku kunstniku Dénes Farkasi näitus on kui kaasaegses keeles loodud imaginaarium. „Ilmne paratamatus" tuletab meelde, et ka väljaspool keelt eksisteerib kohti, mida võib küll kogeda ja näidata, kuid mitte öelda ega seletada, nagu kirjutab Daniele Monticelli. Näituse moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore'i eluloost Bruce Duffy raamatus „The World As I Found It". Kuhu need massiivsed ja mäslevad kordused viivad, sõltub juba vaatajast. Vahest ongi kõik ette ilmne. Näituse idee töötasid välja kunstnik Dénes Farkas ja kuraator Adam Budak koostöös arhitektuuribüroo Studio Miesseniga. Näitusega kaasneb kataloog, mille kujundas graafilise disaini büroo Zak Group ja andis välja Sternberg Press. Näitus loodi 55. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni Palazzo Malipieros, kus produktsiooni eest vastutas komissar Maria Arusoo ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK). Näituse eksponeerimiseks Kumus töötas Studio Miessen välja uue ruumilahenduse ning kirjastus Lugemik andis välja näitust saatva kõigile külastajatele tasuta trükise.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 23.01.2014
Pane hinne:
Loov dialoog. Kunstnikepaar Mari Adamson ja Adamson-Eric
7.6
5 hindajat

3. Loov dialoog. Kunstnikepaar Mari Adamson ja Adamson-Eric
Adamson-Ericu muuseum

2. detsembril 2013 täitus Adamson-Ericu muuseumil 30. tegevusaasta. Muuseumi loomisele Eesti Kunstimuuseumi filiaalina 1983. aastal pani aluse tekstiilikunstnik professor Mari Adamson suurejoonelise kingitusega – ta andis Adamson-Ericu muuseumi tuumikkogusse ligi 1000 teost oma abikaasa loomepärandist. 30 aasta jooksul on muuseumi kollektsioon pea poole võrra täienenud ning Adamson-Ericu loomingu eri tahke on käsitletud arvukate uurimuslike näituste, artiklite ja ettekannetega. Kosmopoliitsele ja niivõrd mitmekülgsele kunstnikule pühendatud muuseumile kohaselt on nende aastate jooksul pakutud ka mitmekesist näituseprogrammi nii eesti kui ka väliskunstist, samuti erinevatele sihtgruppidele suunatud publikuprogramme ning välja on antud kümneid raamatuid. Muuseumi juubelit tähistava näitusega „Loov dialoog" võetakse aga esmakordselt ühiselt vaatluse alla eesti kultuuriloos legendaarse kunstnikepaari Mari Adamsoni (1908–2000) ja Adamson-Ericu (1902–1968) lugu. Nad kuuluvad eesti kunstis teedrajavate klassikute hulka ja olid legendid juba oma eluajal. Näitus on hommage muuseumi loojale Mari Adamsonile ja oma loomepärandiga muuseumile sisulise selgroo andnud Adamson-Ericule ning keskendub kahe tugeva loovisiku teineteist toetavale ja mõistvale dialoogile nii loomingus kui ka elus. Mari ja Eric kohtusid esmakordselt 1920. aastate lõpus eesti kultuurirahva seltskonnas Pariisis, kus mõlemad oma kunstnikutee alguses õppisid ja loomingulisi sihte seadsid. Taaskohtumine Eestis 1930. aastate keskel viis abiellumiseni 2. jaanuaril 1936. Pärast 1934. aasta Kreeka reisi tunnustatud maalikunstnikuna Tallinna saabudes lõppes Adamson-Ericu üle kümne aasta pikkune õpinguteperiood Lääne-Euroopas ning ta jäi püsivalt Eestisse elama. 1930. aastatel töötas Mari Tallinnas moe- ja tekstiilikunsti vallas, tõustes esile Pariisis omandatud meisterlikus tehnikas karakterloomade ja nukkude andeka loojana. Tema tööd ilmestasid toonaseid rakenduskunstinäitusi ning ta oli 1932. aastal asutatud uuendusliku Rakenduskunstnike Ühingu (RaKÜ) üks rajajaid. Mari kutsel liitus 1930. aastate teisel poolel RaKÜ-ga Adamson-Eric ning tema silmapaistvale arengule maalikunstis lisandus ka eesti kunstiloos suundanäitav tegevus tarbekunsti ja disaini vallas. Mõlemad kunstnikud pärjati 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel audiplomiga. Keerukad sõja-aastad, mil Adamson-Eric oli evakueeritud Venemaale, ning sõjajärgne periood, mis tõi aastatel 1949–1950 kaasa poliitilised repressioonid, nõudis kunstnikepaarilt sirgeselgset teineteise toetamist. Adamson-Ericu varasem looming mõisteti hukka, formalismis süüdistatuna heideti ta välja Kunstnike Liidust, keelati õppejõutöö ja sunniti taanduma Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktori ametist, võeti ära ateljee ning ta pidi minema lihttööliseks jalatsivabrikusse. Kuigi 1953. aastal kutsuti ta taas õppejõuks, päädis üleelatu 1955. aastal insuldile järgnenud parema käe halvatusega. Õppides vasaku käega töötama, jätkus Adamson-Ericu jõuline maalijakarjäär ning realistlikule kujutluslaadile lisandus kindla ja läbitöötatud kompositsiooniga mänguline abstraktne vormikeel. Tema 1960. aastate loomingut iseloomustab plahvatusliku energiaga eesti kunsti üldpilti uuenduslikke ideid toov areng tarbekunsti vallas. Pärast sõda eelkõige vaibaloomingule pühendunud Mari Adamsoni loominguliseks kõrgajaks kujunesid 1960.–1980. aastad, mil valmivad jõuliselt isikupärased teosed, kus on ühendatud hea rütmitundega abstraheeritud kujundikeel, erakordselt peen materjali- ja koloriiditunnetus, mis pakub oma nüansseerituses kohati vägagi maalilisi tulemusi. Alates 1930. aastatest viljeles Mari Adamson meisterlikult monotüüpiatehnikat, milles ta sageli ka oma vaibakavandid visandas. Tema loomepärandisse kuuluvad ka avalikesse interjööridesse loodud erakordselt monumentaalsed seinavaibad. Nii Mari Adamsonil kui ka Adamson-Ericul kujunes loomingu kõrval teiseks elutööks õppejõuamet praeguse Eesti Kunstiakadeemia eellaste, kunstikõrgharidust pakkuvates Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s). Mari Adamson töötas üle 30 aasta armastatud ja nõudliku õppejõuna ning oli aastatel 1964–1977 professorina tekstiili- ja kostüümiosakonna juhataja. Adamson-Ericu panust professionaalse kunstikõrghariduse rajamisel Tallinnas on raske ülehinnata: tema direktorina töötamise ajal (1945–1949) Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis asutatud rakenduskunsti erialade rohkus ja professionaalsete õppeprogrammide laiahaardelisus oli ainulaadne kogu regiooni kunstiõppeasutustes. 1953. aastast kuni elu lõpuni töötas ta mitme põlvkonna kunstnikukreedot oluliselt vorminud professorina. Nii Adamson-Eric kui ka Mari Adamson olid läbi aegade aktiivselt kaasarääkivad loovisiksused eesti kultuurielus, sädelevad seltskonnainimesed ja kunstielu korraldajad. Kunstnikepaari 1936. aastal soetatud kodu Tehnika tänaval oli Mari lahkumiseni 2000. aastal mitmele põlvkonnale sõpradele külalislahkeks ja vaimselt ergastavaks kohtumispaigaks. Legendaarseks kultuurirahva kohtumispaigaks oli ka Lohusalu, kus Jaan Krossi ja Ellen Niidu perega maja jagades Adamsonid 1950. aastate keskpaigast alates suviti elasid ning loomingulist inspiratsiooni kogusid. Näitus „Loov dialoog" markeerib kammerlikus valikus mõlema silmapaistva ja suure loomepärandiga kunstniku loomingu arengusuundi, tuues esile oluliste lugudega märgilisi teoseid nende ühisel teel. Fotod perekonnaalbumites kõnelevad Mari ja Ericu elust, nende perest, sõpradest, kolleegidest ja kaasteelistest ning nende kodust, ateljeest ja neile olulistest paikadest, nagu Adamson-Ericu ema Komsi talu Lõuna-Eestis ja suvekodu Lohusalus. Näituse kuraatorid: Kersti Koll ja Ülle Kruus Näituse kujundaja: Andres Tolts Graafiline kujundaja: Kätlin Tischler Publiku- ja haridusprogrammide kuraator: Liis Kibuspuu Näituse töörühm: Renita Raudsepp, Ester Kangur, Uve Untera, Aleksander Josing, Hans-Otto Ojaste


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Rode altar lähivaates: Niguliste peaaltari retaabli ajalugu, tehnilised uuringud ja konserveerimine
10
3 hindajat

4. Rode altar lähivaates: Niguliste peaaltari retaabli ajalugu, tehnilised uuringud ja konserveerimine
Niguliste muuseum

Tegu on mitmeaastase mahuka konserveerimisprojektiga, mis keskendub Niguliste peaaltari hiliskeskaegse kappaltari restaureerimisele. Kappaltar on üks suurejoonelisemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altariretaableid kogu Euroopas. Retaabel telliti 1478. aastal tuntud Lübecki meistri Hermen Rode töökojast, Tallinnasse jõudis see 1481. aastal. Kappaltaril on kujutatud rohkem kui neljakümmet pühakut ja piiblitegelast ning mõõtmetelt kuulub see 15. sajandi hansalinnade suurimate hulka. Ulatuslikud konserveerimistööd toimusid juba aastatel 1978–1992. Põhiosas jõuti teos restaureerida, kuid uhked skulptuurid on tänaseni vaid osaliselt konserveeritud. Eesti Kunstimuuseumi konservaatorite töö eesmärgiks on viia lõpule skulptuuride puhastamine. Konserveerimisega kaasnevad põhjalikud uuringud. Konserveerimistöid saab alates 2013. aasta sügisest jälgida ka muuseumis kohapeal. Niguliste kooriruumis seatakse üles konservaatori töötuba, teose ajalugu ning tehtavaid töid esitletakse ajas kasvava näituse vormis. Lähiaastatele on planeeritud rahvusvaheline konverents, trükised ja raamatud, haridusprogrammid ja töötoad. Uhke kappaltari ajaloo ning teosel kujutatud pühakute ja nende legendidega saab vaataja tutvuda interaktiivse puutetundliku infotahvli abil. Projekti koordinaator: Hilkka Hiiop Projekti töögrupp: Hedi Kard, Merike Kurisoo, Kaisa-Piia Pedajas, Tarmo Saaret Kujundaja: Villu Plink


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust
8.5
2 hindajat

5. Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust
Mikkeli muuseum

Näitusega tähistatakse muuhulgas 275 aasta möödumist esimese eestikeelse piibli ilmumisest. Eestikeelse vaimuliku kirjasõna kõrval leidub kogus ka saksakeelseid kordusväljaandeid Martin Lutheri piiblitõlkest ning haruldasi näiteid õigeusu vaimuliku ja liturgilise kirjanduse väljaannetest. „Omakeelne piibel on eesti raamatu-, kirjandus- ja kunstikultuuri tüvitekst, mille kultuuriloolise ja vaimuliku tähendusvälja kõrval avab käesolev näitus ajalooliste väljaannete tüpograafia ja köitekunsti esteetilist maailma," sõnab näituse kuraator Kerttu Männiste. Näitus kutsub märkama ajalooliste trükiste kõrget väärtust tarbekunsti teostena. Väljapanek pakub võimalust jälgida nahakunsti tehnikate ja kaunistusmotiivide arengut ning paremini mõista, millist töömahtu ja meisterlikkust nõudis trükise väljaandmine ning milline oli raamatu positsioon lugejate kodudes. Trükiste kõrval leiduv valik piibliainelist vanemat Lääne-Euroopa graafikat Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu kunstikogust illustreerib tõlgendusprotsessi sõnast visuaalsetesse kunstidesse. „Mikkeli muuseumisse sobib Jaan Paruski piiblikollektsiooni esitlev näitus suurepäraselt ka seetõttu, et nagu koguja Johannes Mikkel koondas enda ümber Lääne-Euroopa vaimsust kandvaid kunstiteoseid, nii on ka Jaan Paruski kollektsioon õhtumaise kultuuriruumi traditsiooniliste väärtuste oaas ning eesti keele ja kultuuri arenguloo jäädvustus," kommenteerib Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre. Jaan Paruski tegevus ajalooliste eestikeelsete piiblite kogujana sai alguse 1960. aastate lõpul. Kollektsioonile pani aluse eksemplar eestikeelse piibli 1773. aastal ilmunud teisest trükist. Järgneva kolmekümne aasta jooksul jõudsid Tallinna, Tartu ja Viljandi antikvariaatidest tema kogusse köited pea kõigist eestikeelse piibli numereeritud trükkidest, lisaks rikkalik valik jutluse- ja lauluraamatuid. Kogumise motiivina on kollektsionäär ise nimetanud soovi pakkuda kultuurilooliselt väärtuslikele trükistele nõukogude perioodil turvalisi säilimistingimusi. Näitus toimub koostöös Tartu Ülikooli raamatukoguga. Näituse toimumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil
7.8
4 hindajat

6. Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil
Kadrioru kunstimuuseum

Näitus „Kui kunstnik kohtus Kleioga" on esimene kunstisündmus, mis toob kokku Eestis ja Lätis 19. sajandil loodud ja kogutud ajaloopildid. Näitusel kõnelevad kunstnik ja ajaloomuusa Kleio. Sünnib dialoog – kord fantaasial, kord ajalool põhinev, suurejooneline või intiimne, kirglik või mõtisklev. Piltidel elustuvad ajaloosündmused ja paigad, kangelased ja eeskujud. Näitusel kohtuvad Riia piiskop Albert ja kroonik Henrik, Tartu raehärrad ja ordumeister Plettenberg, kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie-Antoinette, Julius Caesar ja Kleopatra, väejuhid Aleksander Suur ja Aleksander Nevski, Napoleon ja Kutuzov ning mitmed teised. 19. sajand oli ajaloosajand, mil ajaloost kujunes omaette teadusharu, plahvatuslikult kasvas ajaloo populaarne tõlgendamine ja sidumine rahvuse ja maaga. Näitusel olevad kunstiteosed peegeldavad seda kõike ühel või teisel viisil. Näitust vaadates tuleks meeles pidada, et kunstnik ei ole ajaloolane ja et 19. sajandil olid inimeste arusaamad ajaloost üsna erinevad tänapäevastest. Teisisõnu – eksponeeritud pildid räägivad rohkem selle loojast ning tema ja ta kaasaegsete ajaloonägemusest kui kujutatud sündmustest. Näitus keskendub neljale, Baltimaade 19. sajandi kunsti- ja ajaloopublikut enam erutanud teemale: oma maa nn euroopaliku ajaloo algusele 12.–13. sajandil ja rahva usulistele tõekspidamistele; Baltimaadega seotud Venemaa vanemale ajaloole; Napoleoni-vastastele sõdadele; ajaloo- ja rahvuskangelase surma ning postuumse austamise problemaatikale. Viies näitusesaal tutvustab Euroopa ajaloopildi traditsiooni antiikseid juuri, hilisemat arengut ja vaimustust sellest 19. sajandil. Näitusele on töid laenanud: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Läti Rahvuslik Ajaloomuuseum, Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, Narva Muuseum, Pärnu Muuseum, Riia Linna ja Meresõidu Muuseum, Tartu Ülikooli Raamatukogu. Näitusega kaasneb raamat „Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost", mis tutvustab kohaliku ajaloopildi traditsiooni arengut ning avab kaasaegse ajalooteadvuse tagamaid. Raamat koosneb Friedrich Ludwig von Maydelli (1795–1846) kui Baltimaade ajaloo üht esimest käsitlejat ja „pildistajat" tutvustavast sissejuhatusest ning tema albumi „Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost" kommenteeritud tõlkest ja piltidest. Raamatu on koostanud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, tekstid kirjutanud Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Juhan Kreem, Ain Mäesalu ja Inna Põltsam-Jürjo. Friedrich Ludwig von Maydelli albumi saateteksti on eesti keelde tõlkinud Katrin Kaugver. Kuraatorid: Anu Allikvee ja Tiina-Mall Kreem Näituse ja raamatu kujundaja: Angelika Schneider Pildiallkiri: R. J. von zur Mühlen. Lepingu sõlmimine Tartu raehärrade ja rüütelkonna vahel 1522. Eesti Rahva Muuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne: