Lepo Mikko (1911–1978)
7.7
3 hindajat

7. Lepo Mikko (1911–1978)
Kumu kunstimuuseum

Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab vaadata eesti sõjajärgse modernismi silmapaistva esindaja Lepo Mikko (1911–1978) maale. Rohkem kui 30-aastase pausi järel on võimalik tutvuda kunstniku loominguga kogu selle mitmekesisuses. Väljapanekut toetab kunstniku elu ja loomingut tutvustav põhjalik raamat. Teise maailmasõja järgsest ebastabiilsusest ja stalinlikust kunstipoliitikast karastatud pallaslase loominguline kõrgaeg oli Hruštšovi sula ajal. Lepo Mikko suutis tabada ja edasi anda olemuslikku optimismi, mis iseloomustas 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate teise pooleni Nõukogude Eesti ühiskonda. Näitus tutvustab nii monumentaalseid ühiskondlikku temaatikat käsitlevaid maale kui ka väiksemaformaadilisi, ent teostuselt ehk huvitavamaidki teosed, millele eesti kunstis on raske midagi kõrvale seada. Näitusega kaasnev raamat on esimene trükis, mis käsitleb Lepo Mikko elu ja tegevust süvitsi. Vaatluse all on kunstniku loomingu eri aspektid: näituse kuraator Anu Liivak kajastab põhjalikult Mikko kunstiloomingut, kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss vaatleb maalikunstniku tekstilist pärandit ning kunstiteadlane Tamara Luuk Mikko rolli õpetajana. Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest: Rahvusarhiivi Filmiarhiivi, Eesti Digikeskust, Lepo Mikko pärijaid, Tartu Kunstimuuseumit, Mart Leppa, Enn Kunilat ja teisi erakogude omanikke, kes teoseid näitusele laenasid ning näituse toetajat Eesti Kultuurkapitali. Näituse kuraator: Anu Liivak Näituse kujundajad: Juta Lember ja Tiit Pääsuke Näituse ja kataloogi graafiline kujundaja: Tiit Jürna Näitus jääb Kumus avatuks 19. aprillini 2014. Pildiallkiri: Lepo Mikko. Kollane madonna. 1968. Detail. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid

8. Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid
Kumu kunstimuuseum

Väljapanek keskendub Eesti maalikunsti kuuekümnendate põlvkonna ühe juhtfiguuri Nikolai Kormašovi (1929–2012) varasele, kõige otsingulisemale loominguperioodile. Näitusega kaasneb raamat, mis on eesti- ja ingliskeelsele lugejale esimene põhjalikum uurimus Nikolai Kormašovi loomingust. Nikolai Kormašov kuulub Eesti kunstis nn kuuekümnendate põlvkonda, kelle ülesandeks sai stalinistliku sotsrealismi dogmadest lahti murdmine. Näitus vaatleb kunstniku loomingut kümnendi lõikes, tema kaasaegse vormi otsinguid ja isikupära kujunemist. Väljapaneku keskmes on nn temaatilised maalid – nõukogulik žanr, mida on seostatud eelkõige tellimuskunstiga. Kormašovi jaoks ei olnud temaatilised maalid siiski pelgalt tellimuskunst. Just selles žanris lõi kunstnik aastakümnendi keskel oma võimsamad ja omanäolisemad teosed. Venemaal Vladimiri oblastis sündinud Nikolai Kormašov lõpetas 1951. aastal Ivanovo kunstikooli ning tuli seejärel õppima Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Erinevalt paljudest teistest Nõukogude Liidu mitmetest piirkondadest Tallinnasse õppima saabunud kunstitudengitest juurdus ta Eestis ning kujunes siin 1960. aastatel üheks hinnatuimaks maalijaks. Kormašovi 1960. aastate loomingut on seostatud eelkõige karmi stiiliga – nn nõukogude modernismi pealiiniga. Et kümnendi keskpaigas hakkas kunstniku loomingut üha enam mõjutama Vana-Vene ikoonikunst, võimendus ajas tema maalides rahvuslik eripära. Nii võib ka tema temaatiliste kompositsioonide puhul kõnelda ajastuomaste töömotiivide ja ikooniesteetika ootamatust, kuid seda lummavamast sünteesist. Nikolai Kormašovi looming, mis on esindatud peale Eesti ja Venemaa muuseumide ka teiste maade kogudes, ja tulemusrikas osalemine kultuurielus tõid talle tunnustuse nii 1980. aastal, mil talle anti Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, kui ka 1999. aastal, mil ta sai Eesti Vabariigi Valgetähe IV järgu teenetemärgi. Näitusega kaasneb rikkalikult illustreeritud raamat eesti, vene ja inglise keeles. Raamat toob välja Nikolai Kormašovi pikaajalise kunstnikukarjääri eriti dünaamilise ning muljetavaldava esimese kümnendi, millele teevad tagasivaate kunstnikule pikka aega väga lähedal seisnud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja -kriitik Boris Bernstein ning noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja. Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Näitusel on töid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Narva Muuseumi ning autori perekonna ja erakollektsionääride kogudest. Näitus „Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid" on avatud Kumu kunstimuuseumis 9. veebruarini 2014. Pildiallkiri: Nikolai Kormašov. Maa sool. 1965. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod

9. Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod
Kumu kunstimuuseum

Näitusel esitletud töödes on esmakordselt jäädvustatud monumentaalkunsti kui žanri, mis kõnetab Eesti kunsti- ja lähiajaloo kõige erinevamaid aspekte alates mastaapsest glamuurist kuni sööklamaalide armetuseni. 38 mustvalget fotot annavad ülevaate Eesti 20. sajandi teise poole monumentaalkunstist. Teoste puhul on rõhutatud mitte ainult maali ennast, vaid ka selle ruumilist konteksti, misläbi joonistuvad välja monumentaalmaalide ajastuloolised, poliitilised ja esteetilised raamid. Tänaseks on avalikkuse hoiakuid elu ning kunsti suhtes kujundanud monumentaalteosed vajumas unustusse. Näitusel moodustubki jutustus ühe tellimuskunsti esinduslikuma žanri hiilgeaegadest ja viletsusest. 2012. aastal pildistas Paul Kuimet üle Eesti avalikes ruumides rohkem kui sadat monumentaalmaali. Teoste saamislugu on seotud Teater NO99 laemaali valmimisega kaasnenud raamatuga, mis sisaldas lisaks Tõnis Saadoja laemaali valmimise dokumentatsioonile ka mahukat ülevaadet Eesti monumentaalkunstist. Kumu näitusel on eksponeeritud valik kogumiku jaoks tehtud fotodest. Käsitsisuurendatud fotod jaotuvad näitusel nelja tüpoloogilisse plokki: konkreetse ruumi loogikast tingitud teosed, eksterjööri maalid, supergraafika ning sakraalse mõõtme omandanud ja selle kaotanud vitraažid. Olulise niidina ühendavad kõiki plokke hävimise ja kadumisega seotud küsimused. Paul Kuimet (1984) on noorema põlvkonna olulisimaid fotokunstnikke. Tema seeriad tegelevad elukeskkonda projitseeritud ihadega, uuselamurajoonide urbanistlik-pastoraalsete unistuste, fetišeeritud kodu mõiste ning halastamatu tühjusega. Eesti esinduslikus miljööfotograafia ajaloos eristub Kuimet jaheda puudutuse, jüriokaseliku aritmeetilise puhtuse ning kontseptuaalse romantika ühendamisega. Kuimeti käesolev näitus on osa uusaegsest sotsialismiaja pärandi aktualiseerumisest, mis on samas vaba seni tooni andnud nostalgiast. Kriitiliste küsimuste kaudu uuritakse traumaatiliste ajalookihistuste kohalolu võimalikkust tänases päevas ning poliitilis-ühiskondliku ebamugavustunde ületamise perspektiive. Samas kõnetab näitus ka ühiskondliku tellimuse ja kunsti vahelisi keerulisi suhteid tänases päevas, mis peegelduvad ennekõike nn protsendiseaduse ideestikus ja rakendumises. Näitusega kaasneb inglise fototeoreetiku Daniel C. Blighti esseega trükis. Trükis on tasuta, väljaandjaks kirjastus Lugemik. Näituse kujundaja: Tõnis Saadoja Graafiline disain: Indrek Sirkel Näitus „Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod" jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 5. jaanuarini 2014.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku
8.0
1 hindaja

10. Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku
Kumu kunstimuuseum

Kumu kaasaegse kunsti galeriis Eesti esimene suurem helikunstile pühendatud näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku". Esindatud on kaheteistkümne Eesti ja väliskunstniku tööd, mis loovad ülevaate helikunstist kui mitmekülgsest kunstimeediumist. Käesoleval näitusel eksponeeritud kunstnike tööd näitavad, kuivõrd mitmesugune on helipõhine kunstimeedium. Väljapaneku üheks eesmärgiks ongi alustada Eesti-siseselt selle suhteliselt uue meediumi kaardistamise ja põhjalikuma analüüsiga. Näitus on tinglikult jagatud kolmeks osaks. Ajalooline osa vaatleb heliga seotud eksperimente aastatel 1960–1990, teises osas vaadeldakse eesti kaasaegset helikunsti ning kolmas, arhiiviosa, kujutab endast kontsentreeritud infokapslit raadiosaadetest, dokumentaalvideotest ja fotodest jms. Termin „helikunst" (ingl sound art) sisaldab kõiki heli, kuulmise ja kuulamisega seotud fenomene ja praktikaid. Alles eelmise sajandi lõpul omaette vormina välja kujunenud helikunst hõlmab endas väga mitmekülgseid kuulmistajule orienteeritud tegevusalasid (visuaalne muusika, heliskulptuurid, helipoeesia, eksperimentaalmuusika, happening'id, esitused jt). Ühendriikide päritolu helikunstnik Alvin Lucier (1931) on eksperimentaalmuusikaga tegelenud juba 1960. aastatest ja kuulub tänaseks helikunsti klassikute hulka. Näitusel on väljas 20 aastat kunstimuuseumi kogus varjul olnud (1993. aastal kingiks saadud) heliinstallatsioon „Heli paberil"(1985). Teos uurib kõige lihtsamate elementide, paberi ja helilainete, füüsilisi omadusi. Väliseesti kunstnikest on esindatud Rootsis tegutsenud luuletaja ja tõlkija Ilmar Laaban (1921–2000), kes on näituse raames võetud fookusesse kui üks esimesi kõlaluulega tegelenud kunstnikke Rootsis, ning kelle helitööd on paguluse tõttu Eestis vähetuntud. Raul Meel (1941) on näitusele valitud kui ainus kohalik visuaalse poeesia esindaja, kes on Eesti kontekstis endiselt erandlik. Näitusel on eksponeeritud mitmekülgne valik töid Kaarel Kurismaalt (1939) kui Eesti heliskulptuuri ühelt tuntumalt esindajalt. Villu Jõgeva (1940), kes tegeles 1970. aastatel heli ja valguse sünteesiga, on Kurismaa kõrval teine Eesti kunstnik, kes helile juba varakult suurt rõhku pani. Erisuguste kunstivormidega mängiva kunstniku Kiwa (1975) loomingust saab näha installatsiooni „Nimeta"(2013), mida võib lugeda 2011. aasta samalaadse töö „Teile esineb ansambel Mootortüdrukud" järjeks. Akadeemilise muusikaharidusega multimeediakunstnikul Rauno Remmel (1969–2002) oli oluline osa Eesti elektroonilise ja arvutimuusika arengus. Ta ühendas oma heliloomingut visuaalkunstiga, tähistades niimoodi 1990. aastatel alanud multimeediakunsti võidukäiku. Lõuna-Eestis, Mooste külalisstuudios (MoKS) tegutseva John Grzinichi (1970) huvi keskmes on heli ja keskkonna suhe, samas kui kunstnik ja muusik Andres Lõo (1978) looming esitab küsimusi muusika ja heli vahekordadele. Raul Keller (1973) läheneb helile ruumiliselt, rõhudes heli kuulmisele kui füüsilisele kogemusele. Taaslavastatud heliprojektiga on esindatud Mati Schönberg (1948), kes teostas 1980. aastatel helitaustu performance'itele. Näituse raamatukogutoas saab lisaks lugemisele kuulata Rootsi helikunstniku Mats Lindströmi (1960) projekti „Propro Prop", mis sisaldab 8 tundi heliteoseid arvukatelt väliskunstnikelt. Infot lisaprogrammist ja näituse kohta saab vaadata ka Facebooki leheküljel: www.facebook.com/SynkroonistV2ljas Näituse kuraatorid on Kati Ilves ja Ragne Nukk, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja ning graafilised disainerid Kaarel Nõmmik, Priit Pärle ja Janar Siniloo. Näituse suurtoetaja on EMT. „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku" on avatud Kumu kunstimuuseumis 12. jaanuarini 2014.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris
1.0
1 hindaja

11. Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris
Kumu kunstimuuseum

Kumu kunstimuuseum kutsub uudistama näitust „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris". Väljapanek uurib Eesti kunsti ja fotograafia kokkupuutepunkte ning fotograafia sünniga kaasnenud pildimaailma muutusi – paljude kunsti funktsioonide kandumist fotograafiale. „19. sajandil, nagu fotograafia algusaegadel mujalgi Euroopas, innustusid fotograafilistest menetlustest ka Eestis eelkõige kunstnikud. Siinsed esimesed fotograafid Georg Friedrich Schlater, August Hagen, Louis Höflinger olid tuntud maalijad ja graveerijad," ütles näituse kuraator Tiina Abel. „Kaamera viis maailma jäädvustada pakkus maalikunstnikele uusi pildikompositsioone, suunas tähelepanu kollaaži printsiibile ja fragmendile, tekitas huvi argielu, liikumise ja valgusefektide vastu." Näitusel kõrvutatakse esimest korda kunstiteosed ja fotod kavatsusega osutada fotograafia olulisele osale pildikultuuri ja elutunde kandjana ning ideoloogilise mõjutusvahendi, kunstiprobleemide lahendajana. Väljapanekul eksponeeritakse maali ja graafika kõrval originaalfotosid, mille puhul kerkivad esile Eesti fotograafia algusaegade silmapaistvad professionaalid Charles Borchardt, Carl Schulz, Reinhold Sachker, Heinrich Tiidermann, Johannes Pääsuke jpt. Näitusesaalides on välja pandud harva eksponeeritav materjal: teadus- ja õppetöös kasutamiseks mõeldud kunst, unikaalsed dagerrotüüpiad, fotoateljeede hiiglaslikud maalitud pildistustaustad. Tegemist on seega omamoodi pildifragmentaariumiga, kus on oma koht nii Eesti kunsti klassikutel (Johann Köler, Oskar Hoffmann, Ants Laikmaa, Paul Raud jt) kui ka marginaalidel. Näitusel eksponeeritud teosed ja haruldased fotod pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi, Läti Kirjandus- ja Muusikamuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Fotomuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Ülikooli raamatukogu, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Ajalooarhiivi, Järvamaa Muuseumi, Valga Muuseumi ja erakogujate kollektsioonidest. Näitus „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris" on Kumu kunstimuuseumis avatud 12. jaanuarini 2014.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
9.6
5 hindajat

12. Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
Adamson-Ericu muuseum

Reedest, 22. märtsist saab Adamson-Ericu muuseumis vaadata näitust „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal". Väljapanek tutvustab Jaapani traditsioonilise kunstikultuuri üht iidsemat ja hõrgumat valdkonda – tušimaali. Näitusel on väljas Rahvusvahelisse Sumi-e Assotsiatsiooni kuuluvate Jaapani kunstnike tööd, kus on esitletud nii klassikaliste teemakäsitluste võluvaid arendusi kui ka kaasaegse maailma tõlgendusi. Väljapanekuga kaasneb rikkalikult illustreeritud kataloog, jaapani kultuuri eri tahke tutvustavate ürituste sari ja haridusprogrammid õpilastele. „On suur rõõm avatava näitusega jätkata Adamson-Ericu muuseumis Jaapani kunsti tutvustamise traditsiooni," ütles üks näituse kuraatoritest Kersti Koll. „Alates 2000. aastast on siin toimunud viis erinevat projekti, mis on iga kord Eesti publiku poolt erakordselt hästi ja suure huviga vastu võetud." Tušimaal (sumi-e) on Jaapani kunstikultuuri üks kesksemaid ja iseloomulikumaid valdkondi ning sünnib paberi, tuši ja vee koosmõjul. Meisterliku pintslitehnikaga tušist arvukaid tooninüansse esile tuues, kujundi ja varjude kontrastide ning pildipinna kõneka tühjusega mängides loob sumi-e kunstnik tundlikke tähendusvälju, mis jätab ka vaatajaile rohkesti mõtteruumi. Tušimaali spetsiifika ei võimalda kord kujutatu muutmist ja ümbertöötamist. Tehniliselt nõuab see kunstnikult suurt osavust ja vaimset keskendumist. 14. sajandil koos zen-budismiga Hiinast sealse kultuuri mõju ühe komponendina Jaapanisse jõudnud iidne maalitehnika sobitus kiiresti jaapani esteetikaga ning kujunes jaapani kunsti üheks keskseks ilminguks. Sumi-e varasemad meistrid olid zen-mungad, kes harrastasid tušimaali eelkõige vaimse meditatsioonipraktikana. Zeni meistrid pühendusid aastaid sellele vaimselt väga intensiivset kontsentratsiooni nõudvale kunstile, saavutades nii ülima selguse. Ajapikku muutus sumi-e ilmalikumaks ja dekoratiivsemaks. 20. sajandil on sumi-e mitmed põhimõtted olnud ka Lääne modernistliku kunsti inspiratsiooniallikaiks. „Tušimaali algtehnikaid on küll igaüks võimeline omandama, kuid isegi ainsa joone tõmbamine nõuab keskendumist ja tähelepanelikkust. Meistri pintslitõmme on aga nagu mõõgalöök – tundlik ja täpne ning kaunis oma lõpetatuses," lisas näituse teine kuraator, ühingu Ars Orientalis esindaja Taimi Paves. Jaapani kultuurile on omane iidsete kunstitraditsioonide ja oskuste kui rahvuslike aarete sihipärane elushoidmine, arendamine ning meistritelt õpilastele edasi andmine. Ida-Aasia iidse kunstikeele tušimaali edendamiseks ja laiemaks tutvustamiseks loodi pr Katori Kinsui eestvedamisel 1999. aastal Tōkyōs Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon, kus on liikmeid Jaapanist, Hiinast, Taiwanist, Singapurist, Malaisiast, Koreast ja teistest Aasia riikidest, aga ka Aafrikast, Austraaliast, Ameerikast ja Euroopast. Assotsiatsiooni filiaalide ja liikmete rahvusvaheline võrgustik on pidevalt laienev. Ühingu juures tegutseb tušimaalikool, korraldatakse näitusi, workshop'e ja kursusi nii Jaapanis kui kogu maailmas. Näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on valminud Rahvusvahelise Sumi-e Assotsiatsiooni, ühingu Ars Orientalis ja Adamson-Ericu muuseumi koostöös. Näitust toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital. Väljapaneku kujundaja on Andres Tolts, graafiline kujundaja Külli Kaats ning näituse meistrid on Uve Untera ja Aleksander Josing. Näituse kataloogi on kujundanud Inga Heamägi. Väljapanek „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on Adamson-Ericu muuseumis avatud kuni 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Katori Kinsui (Jaapan). Bambus. Tušimaal. Foto: Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne: