Püsiekspositsioon
6.8
5 hindajat

13. Püsiekspositsioon
Adamson-Ericu muuseum

Kunstnik Adamson-Eric (1902–1968) oli silmapaistev eesti kultuuritegelane ja loominguline isiksus. Temanimeline isikumuuseum asutati 1983. aastal, kui kunstniku lesk Mari Adamson tegi rikkaliku – rohkem kui 800 teosest koosneva annetuse ning pani sellega aluse muuseumi kogule. Tänaseks on Adamson-Ericu muuseumi kogu kasvanud ostude ja missioonitundlike annetajate abiga pea poole võrra. Kunstnikul enesel ei olnud eluajal muuseumi majaga (Lühike jalg 3) mingit seost, seetõttu ei leia elulooline osa siin laiemat kajastamist. Püsiekspositsioon teise korruse näitustesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust modernistlikust loomingust aastatel 1924–1968. Esimesel korrusel toimuvad mitu korda aastas vahetatavad näitused. Muuseumi näitusetegevust rikastavad elamuslikkust pakkuvad publikuprogrammid. Pildiallkiri: Adamson-Eric. Autoportree II (Silmusega). 1929. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Ars moriendi – suremise kunst
7.3
4 hindajat

14. Ars moriendi – suremise kunst
Niguliste muuseum

Näitus „Ars moriendi – suremise kunst" keskendub kesk- ja varauusaegsele mälestamis-, matuse- ja surmakultuurile, pühendudes eeskätt nende teemade kajastumisele selle perioodi kirikukunstis. Väljapanek kaasab ja seletab lahti Niguliste muuseumis väljas olevaid hauaplaate, epitaafe, vappepitaafe ja teisi sakraalkunsti teoseid. Matusetraditsioonide ja -riituse tavasid ning läbiviimist avavad kultuuriloolised esemed, nagu näiteks erinevad kirstukaunistused alates keskajast kuni 18. sajandini, metallsargad ja matuseregaaliad, mille seas on turvisekiivreid ning 1678. aastal Tallinna toomkirikusse maetud Fabian von Ferseni uhke kuldbrokaadist surikuub. Samuti näevad külastajad 17. sajandi lõpust pärinevat ja ligi nelja ja poole meetri pikkust gravüüri, mis kujutab Rootsi kuningas Karl X Gustavi matuseprotsessiooni ning haruldast mehhaanilist surmafiguuri 1666. aastast, mis kaunistas kunagi Narva saksa kiriku kooriruumis asunud suurt kella. Näituse raames esitatakse filmikollaaži surma, suremise ja teispoolsuse kajastumisest Eesti ajaloolises mängufilmis. Teispoolsuse geograafiat ja surmajärgse elu sihtpunkte aitab lahti seletada Niguliste kooriruumis asuv mänguline põrandakaart. Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Paremat teekonda taevasse aitasid sillutada kirikutele tehtavad annetused, head teod, patukustutuskirjad, hingemissad ja palved. Kui keskajal oli taevasse pileti lunastamise vahendajaks kirik, siis luterliku arusaama kohaselt oli vaid usk see, mis määras inimhinge lõpliku saatuse. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Lahkunud olid selles ühises ruumis füüsiliselt kohal oma matusekohtades ja vaimselt tajutavad läbi neid representeerivate ja mälestavate memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoste ja esemete. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Usuti ka, et inimhinge surmajärgsel teekonnal on määravaks see, kuidas ta suri. Keskaegse surmaks ettevalmistuse ja surivoodi kombestiku võttis kokku traktaat „Ars moriendi ehk suremise kunst". Alates 15. sajandi algusest laialt levinud tekst lohutas ja juhendas nii surijaid kui ka nende eest hoolitsejaid. Näituse pealkiri „Suremise kunst" parafraseerib „Ars moriendi" algset tähendust, vaadeldes eeskätt surma-, matuse- ja mälestamiskultuuri visuaalset väljendumist kesk- ja varauusajal. Selle edastajateks olid kirikutele annetatud kunstiteosed ja matustega seotud esemed. Altariretaablite, kirikuhõbeda ja teiste esemete tellimine ja kirikutele kinkimine osutas sageli soovile kindlustada endale parem teekond teispoolsuses ning samas oli see ka mälestuse jäädvustamiseks ja mahajäänute julgustamiseks, et nad lahkunu hinge eest palvetaksid. Luterliku memoriaalkunsti iseloomulikumad teosed olid epitaafid ja vappepitaafid, mida püstitati eeskätt Jumala auks, kiriku kaunistamiseks ja inimestele mälestuseks. Matusekohti tähistavad hauaplaadid väljendavad kõige otsesemalt sajanditepikkuse mäletamis- ja matusekultuuri visuaalset traditsiooni. Hauatähise suurus ja kujundus osutasid lahkunu(te) staatusele ja tuletas maapeale jäänutele meelde nende surelikkust. Matustega seotud esemed annavad meile aimu, kui suurejoonelised võisid olla lahkunute ärasaatmised, viidates kadunukeste staatusele ja märgistades tollaseid matusetraditsioone. Kuninglike peade ja aadlike matusetseremooniad kaasasid sellesse viimse maise hetke etendusse nii leinavate osaliste kui ka pealtvaatajatena kõiki ühiskonnakihte. Palju lihtsamad ja tagasihoidlikumad olid aga tavainimeste ärasaatmised. Näituse ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Üleminek luterlusele 16. sajandi esimesel poolel kajastub eeskätt muutustes memoriaalkunsti tähenduses ja kasutuses ning teoste pildiprogrammide teisenemises. 18. sajandi lõpp märgib olulist pööret siinses matuse- ja mälestamiskultuuris. Katariina II ukaas 1772. aastast keelustas kirikutesse matmise ning seadis ette uute surnuaedade rajamise elukohtadest eemale. Kirikuruumis tähendas see aga matuste- ja mälestamisega seotud visuaalia seiskamist, kus uusi memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoseid seati pühakodadesse üles vaid haruharva. Näitusega kaasnevad loenguprogrammid, kuraatoriekskursioonid, haridusprogrammid, kevadine filmiprogramm ja muud üritused. Samuti on muuseumipoes saadaval näitusega seotud tooted ja meened. Näituse kuraator Merike Kurisoo, kujundaja Liina Siib. Pildiallkiri: Niguliste kiriku pastor Johann Hobing surivoodis. Johann Hobingi epitaaf. detail. U 1558. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Püsiekspositsioon
8.8
4 hindajat

15. Püsiekspositsioon
Niguliste muuseum

Kirikukunst alates 13. sajandist ning gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevarad Niguliste muuseumis on välja pandud Eesti Kunstimuuseumi kesk- ja uusaegse kirikukunsti kogu. Kollektsiooni keskmeks on hiliskeskaegsed altariretaablid ja puuskulptuurid. Kõige tuntumaks muuseumis olevaks teoseks on Lübecki meistri Bernt Notke töökojast pärinev surmatantsu-maal. 15. sajandi lõpul valminud maalist on tänaseni alles 7,5 meetri pikkune algustükk. Väljapaneku üheks uhkuseks on Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud ja 1481. aastal Tallinnasse jõudnud Niguliste kiriku peaaltari retaabel. Tegemist on ühe kõige paremini säilinud ja suurima hiliskeskaegse Põhja-Saksa kappaltariga kogu maailmas. Samuti kuulub kogusse kolm Madalmaade päritolu retaablit – Brügge meistri Adriaen Isenbrandti töökoja Kannatusaltar, Lucia legendi meistrile omistatud Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel ning Brüsseli Püha Hõimkonna kappaltar. Neile lisanduvad erinevatest Eesti kirikutest pärinevad kappaltarid ja pühakuskulptuurid. Suur osa Niguliste muuseumi väljapanekust on pühendatud reformatsioonijärgsele kirikukunstile, millest kaalukaima osa moodustavad epitaafid ja vappepitaafid. Nigulistes näeb ka kiriku ajaloolist lühtritekogu. Lõviosa lühtritest on pärit 16.–17. sajandist. Neist kõige vanemaks ja haruldasemaks on ligi nelja meetri kõrgune messingist põrandalühter. See Lübecki valukojas valminud seitsmeharuline kandelaaber annetati Niguliste kirikule 1519. aastal. Niguliste muuseumis on välja pandud ka üle saja hauaplaadi. Valdav osa neist 14.–17. sajandist pärinevatest hauatähistest on algselt asunud Niguliste kirikus. Hõbedakamber Hõbedakambris on välja pandud paremik Eesti Kunstimuuseumi hõbedakogust. Endises käärkambris asuv ekspositsioon jaguneb kolmeks: kirikuhõbe, Mustpeade vennaskonna ning gildide-tsunftide hõbe. Vaid üksikutes Euroopa linnades on säilinud nii palju gildide ja vennaskondade hõbedat kui Tallinnas. Kirikuhõbedast on väljas peamiselt Niguliste kirikule kuulunud armulauanõud. Põnevaks eksponaadiks on ka Tallinna Oleviste kiriku 15. sajandi pitsat. Gildide hõbedast moodustab kõige suurema osa Kanuti gildi hõbevara, kuid esindatud on ka Suurgildile ja Toomgildile kuulunud esemeid. Kõige pilkupüüdvamad on tsunftide kõrged ja uhked tervituspokaalid 17.–18. sajandist. Tseremoniaalesemete seast võib leida Kanuti gildi oldermanni saua, aga ka 18. sajandi lauakella, mille ülaotsa on kinnitatud haruldane, 15. sajandist pärinev taraga ümbritsetud rüütlifiguur. Eraldi vitriin on pühendatud rippsiltidele. Traditsiooni kohaselt kinkis meistriks saanud sell oma eriala tsunftile hõbedast rippsildi, millele oli graveeritud tema nimi, meistriks saamise daatum ja enamasti ka vastava käsitööala embleem. Pidulike tseremooniate ajaks riputati need tervituspokaali külge. Mustpeade hõbedakogus on esemeid 16.–20. sajandini. Vanim, 16. sajandi I poolest pärinev rubiinsilmadega papagoi on rändauhind, mille pälvis keskajal populaarse ammulaskmisvõistluse ehk papagoilaskmise võitja. Suurima osa mustpeade kogust moodustavad pokaalid, joogikannud ja peekrid. Täiesti ainulaadsed on hirvejalgpokaalid, mida leidub vaid Tallinnas.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust
8.0
4 hindajat

16. Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust
Mikkeli muuseum

Laupäevast, 8. detsembrist on Mikkeli muuseumis avatud Alur Reinansi kunstikogule pühendatud näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust". Väljapanekul esitletakse 17.–20. sajandil Eesti aladel valminud hõbetöid, samuti 18.–19. sajandi Eesti-teemalist graafikat ja Eduard Wiiralti sõjajärgseid töid. Näitusega kaasnevad mahukas Alur Reinansi kunstikogu tutvustav kataloog ja publikuprogrammid. „2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis muuseumile üle suure kunstikollektsiooni, mis koosnes paarisajast Eestis 17.–20. sajandil valminud hõbetööst ja valikust Eestiga seotud graafikast," ütles Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme. „Alur Reinans oli Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi asutajaliige ja aktiivne kaasalööja kõikidel üritustel." Kollektsiooni pärandas muuseumile Sven Alur Reinans (1932–2010), Eestis sündinud ja peamiselt Rootsis elanud aktiivne kultuuritegelane, kelle suurimaks kireks oli kunsti kollektsioneerimine. Eriti paelusid teda Eesti alal valminud kunstipärased hõbetööd, mida ta aastakümnete jooksul omandas peamiselt Rootsis oksjonitelt ja antiigiäridest. Nii tekkis kollektsioon, milles on esindatud mitte ainult suuremate keskuste, nagu Tallinna ja Tartu, vaid ka paljude teiste linnade, nagu Narva, Pärnu, Rakvere ja Haapsalu meistrite looming. „Kuna Reinans kogus suurte luksusesemete kõrval ka lihtsamaid hõbedast lauanõusid ja tarbeesemeid, annab tema terviklik kollektsioon ülevaate eri esemetüüpidest, mida on aegade jooksul Eestimaal hõbedast valmistatud. Niisugusena on Reinansi hõbedakogu Eesti muuseumimaastikul ainulaadne," ütles üks näituse kuraatoreid Kersti Kuldna-Türkson. Lisaks hõbedale huvitus Alur Reinans ka eesti graafikast. Oluline täiendus Eesti Kunstimuuseumi Eduard Wiiralti tööde kogule on valik kuulsaima eesti graafiku sõjajärgsest loomingust, mis illustreerivad kunstniku loomingulisi otsinguid tema viimasel eluperioodil. Muuseumile on kingitud ka paarkümmend lehte 18.–19. sajandi baltisaksa Estica-teemalisest graafikast, kus on peamiselt kujutatud eestlasi rahvariietes. Eesti Kunstimuuseum tänab Alur Reinansi perekonda suuremeelse ja hindamatu kingituse eest ning Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi näituse toetamise eest. Näituse kuraatorid on Kersti Kuldna-Türkson, Anu Mänd (hõbe), Anne Untera ja Mai Levin (graafika); näituse kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste. Näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust" on Mikkeli muuseumis avatud 5. maini 2013. Pildiallkiri: Dietrich Johann Ernst Nagel, Tartu meister 1841–1854 . Kalalabidas. 19. sajandi keskpaik. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Püsiekspositsioon
2.0
1 hindaja

17. Püsiekspositsioon
Mikkeli muuseum

Püsiväljapaneku tuumiku moodustab Hiina ja Euroopa portselan (Meisseni, Sèvres'i portselanimanufaktuur, Peterburi Keiserlik manufaktuur) ja Lääne-Euroopa, eeskätt Madalmaade maalikunst. Eraldi saalis on eksponeeritud eesti kunstnike tööd (Konrad Mägi, Kristjan Raud jt). Pildiallkiri: Meisseni portselanivabrik, Johann Joachim Kändler, Figuur sarjast „Ahvikontsert". 1753. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes
9.0
4 hindajat

18. Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes
Kadrioru kunstimuuseum

Laupäevast, 9. veebruarist saab äsja renoveeritud Kadrioru kunstimuuseumis vaadata näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes", mis valmis koostöös Soome Rahvusgalerii Ateneumi kunstimuuseumiga. Näitus toob vaatajani hinnatud vene maalikunstniku Ilja Repini tänaseni vähem uuritud ja eksponeeritud loomingu tema Soome-perioodist. Näitusega kaasnevad mitmed publikuprogrammid ning Soome, Vene ja Eesti kunstiteadlaste koostöös valminud kataloog. „Ilja Repini looming on Eesti publikule hästi tuntud, kuid see on valdavalt kandnud nõukogude kunstipoliitika tugevat pitserit, kus vaadeldi vaid teatud – sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist – osa autori loomingust," ütles näituse üks kuraatoritest Linda Lainvoo. „Käesolev näitus aga keskendub kunstniku intiimsemale maaliloomingule ja aitab mõista Repini meisterlikkuse tagamaid. Realistliku kujutamislaadi ja ühiskonnakriitiliste teemade viljelejana tuntud autor avaneb seekord tundliku portretisti ja kirgliku joonistajana." Näitus „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" põhineb Ateneumi kunstimuuseumi Repini kogul ning on otseselt seotud kunstniku kodu Penatõga Karjalas ning Soome ajalooga. Muuseumisse on teosed jõudnud kingituste, annetuste ja riiklike ostudena. Erinevatel eluperioodidel valminud joonistuste kaudu illustreerib väljapanek ühtlasi Repini elukestvat pühendumust oma kunsti täiustamisele. „Kadrioru kunstimuuseum on tänulik Soome Vabariigile ja Ateneumi kunstimuuseumile, kelle toetuseta poleks käesolev näitus võimalik olnud. Loodame, et Ateneumi ja Eesti Kunstimuuseumi koostöö saab sellest õnnestunud projektist kestvat hoogu," lisas näituse teine kuraator Kerttu Männiste. Ilja Repin (1844–1930) kuulub nende vene kunstnike hulka, kelle loomingut tuntakse kogu maailmas. Valdavalt teatakse Repinit kui suurt realisti, kelle sageli ühiskonnakriitilise alltekstiga teostelt leiab vaataja lihtrahva ja talupoja igapäevaelu peegelduse. Karjalas paiknevasse Kuokkalasse asus kunstnik elama (täna Vene Föderatsiooni koosseisus paiknev Repino) 20. sajandi esimestel aastatel. Koos fotograafia ja kirjanduse vallas tegutsenud elukaaslase Natalia Nordmanniga (1863–1914) rajas ta sinna ühise kodu, millest sai peagi aktiivne kultuurielu keskus. Pärast Soome iseseisvumist sõlmis Repin tihedamad kontaktid sealse kunstielu ja kunstnikkonnaga. 1920. aastail esines kõrges eas kunstnik viljakalt näitustel nii Venemaal kui ka Soomes. Mitmetele Nõukogude Liidu ametlikele kutsetele vaatamata ei lahkunud Repin Soomest, vaid jäi sinna oma surmani 1930. aastal Näitusega kaasnev kataloog aitab paigutada Ilja Repini hilisperioodi loomingut ning Soomes paiknevat kunstipärandit nii Vene kui ka Põhjamaade kultuurimaastikule. Kataloogi tekstide autorid on Linda Lainvoo, Kerttu Männiste, Tatjana Borodina, Ljudmila Andruštšenko, Timo Huusko, Helena Hätönen, Veikko Pakkanen, kataloogi kujunduse tegi Tuuli Aule. Näitus toimub koostöös Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseumiga Näituse kujundus: Taso Mähar Näituse graafiline kujundus: Ivar Sakk Kataloogi kujundus: Tuuli Aule Näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" saab vaadata 18. augustini 2013 Kadrioru kunstimuuseumis. Pildiallkiri: Ilja Jefrimovitš Repin. Jelizaveta Zvantseva portree. 1889. detail.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne: