Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked
9.6
5 hindajat

25. Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked
Kumu kunstimuuseum

Jaapani anime on filmide „Akira" (1988) ja „Ghost in the Shell" („Hing anumas", 1995) läbilöögist alates olnud globaalse popkultuuri maastikul tähelepanuväärsel kohal. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" esitab žanri kõrgajast, 1990. aastatest pärit olulisemate teadusulme animefilmide loomise käigus valminud joonistusi ja taustaplaane. Kunstnikke, nagu Hideaki Anno, Haruhiko Higami, Kōji Morimoto, Hiromasa Ogura, Mamoru Oshii ja Takashi Watabe ühendab omavahel huvi teadusulme animefilmi žanri real-kei vastu, mida iseloomustavad realistlikult ja veenvalt esitatud võimalikud maailmad, tulevikulinnad ja -maastikud. Need kunstnikud on töötanud erinevate kooslustena tähtsamate filmiprojektide juures ning oluliselt mõjutanud meie nüüdisaja arusaama tüüpilisest animefilmi stiilist. Näitusel osalevad kunstnikud kuuluvad põlvkonda, mil animejoonistused enamasti veel käsitsi valmisid. Tänapäeval toimub kogu animatsiooni tööprotsess küll arvutiprogrammide abil, ent animaatori olulisemate töövahendite hulka kuuluvad endiselt kompositsioonilaud, paber, pliiats ja pintsel. Jaapani animefilm valmib kontseptsioonikunstnike, stsenaristide, joonistajate ja animaatorite ühistööna. Tööetapid on väga täpselt korraldatud ja ära jaotatud ning tehnilistest oskustest ja meisterlikkusest olulisem on lõpptulemus. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" püüab vaadata valdkonda ja selles tegutsejaid uudse nurga alt. Meid huvitavad pigem filmi lõpptulemusele eelnenud joonistused, kuna neis väljendub äärmine loomingulisus ja kunstiline omanäolisus, mis ekraanile jõudnud vormis enam ei eristu. Joonistused, piltstsenaariumid ja taustad on valminud filmiloome tööprotsessi osana. Ükski neist töödest ei ole mõeldud sellisena esitamiseks ning enamikku neist ei olegi varem avalikult näidatud. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" on esimene näitus ja trükis väljaspool Jaapanit, mis vaatleb kõnealuseid töid ülimalt isikupärase ja loomingulise kunstipraktikana filmi, visuaalkunsti ja popkultuuri ristumiskohas. Projekti läbiviija: Les Jardins des Pilotes (Berliin) koostöös 2dk (Tōkyō) Kuraatorid: Stefan Riekeles ja David d'Heilly Partner: Obra Social Caja Madrid (Hispaania) Täname: osalevad kunstnikud; Studio 4°C, Studio Khara, Ogura Koubou, Production I. G, Bandai Visual, Kodansha, Mori Building Co. Ltd., Rapid Eye Movies, R&S Records, Starz Media, Tohokushinsha Film Corporation, Universum Film Erilised tänud: Ryusuke Hikawa, Hideo Matsushita, Dai Satō, Toshio Yabe www.jardinsdespilotes.org Pildiallkiri: Kōji Morimoto. Võtmekaader animatsioonile „EXTRA". 1995. © Studio 4°C, R&S Records and Sony Music


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Ühel külmal kolmapäevasel õhtul võtsin ette suuna KUMUsse, et näha ära näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“. Üksi siiski ei läinud, vaid kutsusin kaasa ka oma ema, kellele see ala veidi võõraks jääb ja vaatas asju teise pilguga. Mul endal, olles ise olnud varasemal ajal oma elus väga huvitatud Jaapanist ja selle kultuurist, olid teatavad ootused näituse suhtes. Peamiselt keerles peas üks küsimus – milliseid teoseid näitus pakub? Tõenäoliselt on näitusel olnud ning on jätkuvalt külastajaid, kes pole eriti kokku puutunud Jaapani animatsiooni ehk animega.
Alles näitusesaali astudes sain aru, et tegemist pole üüratult suure väljapanekuga. Teisisõnu need, kelle looming on saalis välja pandud, kuuluvad silmapaistvamate kunstnikke hulka, vähemasti linnaplaanide loomises. Nagu on kirjas ka näitust tutvustavas ülevaates, siis kuuluvad kõik kuus näituse kunstnikku sellesse põlvkonda, mil enamik animatsioone loodi käsitsi. See asjaolu peegeldub ka nende teostes, erinis detailirohksuses.
Vaikselt ringi jalutades saab külastaja kõigepealt näha erinevate animatsioonide loomise käigus joonistatud visandeid ja animatsioonipaneele. Kõrval olevad kommentaarid pakuvad ka lisainfot piltidel toimuva kohta. Seejärel on võimalik ka näha lühikesi klippe lõpptoodangust. Niimoodi loomisprotsessi näinuna tabasin ka end esimest korda tõeliselt imetlemas kõiki väiksemaid detaile, mis lähevad animeerimisse.
Suurt tunnustust on väärt näiteks Hideaki Anno linnaruum „Neon Genesis Evangelionis“. Kuigi kogu nimetatud ruum ise jääb suuresti taustale, on see välja töötatud väga detailselt, mis hakkab kõige paremini silma just joonistel. Teine kunstnik, keda isiklikult tõstaksin siinkohal veel esile, on Takashi Watabe, kelle kontseptsioonikavandid filmi „Ghost in the Shell 2: Innocence“ jaoks on valminud peaaegu pedantse täpsusega.
Jõudes „Ghost in the Shell’ini“, ei saa kindlasti jätta mainimata Hiromasa Ogurat, kelle käe või pigem pliiatsi all ärkavad ellu filmi taustad. Juba ainuüksi Ogura taustamaalid kannavad animatsiooni tunnetust. Samuti tekitavad nad (suuremat) austust vanemate animatsioonide vastu, mis olid kõik käsitsi tehtud, nagu eelnevalt mainitud. Seda viimast eelkõige taaskord oma põhjalikkuse, detailsuse tõttu. Maalidest on tajuda filmi atmosfääri, mille raskust annavad edasi tumedad sinised ja lillad alatoonid.
Näitusel on võimalik näha lühiklippe ka „Ghost in the Shell’i“ kui ka „Ghost in the Shell 2: Innocence’i“ linnaruumidest. Kui esimene osa näitab lõppvarianti veel küllaltki tuttavast linnamaastikust, siis teine osa pakub idamaist vaadet tuleviku metropoli. Väga meeliköitev on näha teistsugusest kultuuriruumist pärit inimese nägemust tulevikulinnast. Samas võib see olla veidi hirmus ja võõras nagu nentis mu ema.
Viimane, mida me kahekesi vaatasime, oli Mamoru Oshii „Tokyo Scanner“. Lihtsalt öelduna on tegu lühifilmiga Tokyo skannimisest. Teos on hübriid animatsioonist ja filmist. Filmis liigub vaataja linnuvaates üle Tokyo ning saab infot tähtsamate objektide kohta Tokyos. Ent omamoodi on film ka veidi kõhedusttekitav. Nii-öelda Suur Silm üle linna liigub üle hoonete ja inimeste üsna intelligentselt ja vaatlikult ning tuletas mulle meelde George Orwelli „1984“ ning Suurt Venda, kes alati vaatas.
Pärast näituse külastust oli mul kohe üks tugev mulje: detailsus. Kunstnike perfektsionismi-laadne põhjalikkus ja pühendumus nende linnaruumide ja atmosfääride loomise taga on vapustav. See on üheaegselt kunst ja matemaatika, sümbioos nimega arhitektuur. Kauge idamaise Jaapani, kaasa arvatud anime, mõistmine ei saa olla lihtne lääne inimesele. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“ pakub midagi nii nendele, kes on teemaga varasemalt tutvunud, kui nendele, kelle jaoks see on esmane kokkupuude, olles korraga detailne, aga mitte ülevoolavalt suur.”

09.04.2013 09:22 - Lilith Sylvia Daisy Tamm
Hinnang arvustusele:
  +2   -0
Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina

26. Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina
Kumu kunstimuuseum

Reedest, 22. veebruarist saab Kumu kunstimuuseumis vaadata näitust „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina", mis käsitleb kunsti ja sisekujunduse vastastikuseid seoseid. Näitus uurib kaunite kunstide ja rakenduskunsti kokkupuuteala ning joonistab välja nende loomevaldkondade ühisosad ja lahknevused. Eksponeeritud on objektid, skulptuurid, installatsioonid ja videod 25 eri kunstnikupositsioone esindavalt saksa kunstnikult. Lisaks saksa kunstnike töödele on näitusel väljas ka eesti kunstnike Sigrid Viiri ja Villu Jaanisoo looming, mis tegeleb sarnaste teemadega. „Come In" on näitus, mis vaatleb kunsti seost disaini ja argiobjektidega ning uurib erinevate mööbliesemete, sisekujundusobjektide ja interjöörilahenduste iseloomulikke jooni ning vaatamis- ja kasutusviise," ütles näituse koordinaator Kati Ilves. „Väljapanek võrgutab ja ahvatleb vaatajat, et juhtida tähelepanu disaini loodavale olustikule ning seda iseloomustavatele omadustele ja tavadele." Näitusel olevate mööbliesemete disain määratleb end kitsalt esmase visuaalse mulje andjana. Esmapilgul täiesti tavaliste interjöörielementidena näivad disainilahendused − pingid, diivanid, lauad, lauanõud, interjööri kuuluvad asjad ja muud objektid − osutuvad lähemal vaatlusel düsfunktsionaalseteks. Kasutusväärtuse ja funktsionaalsuse asemel panustavad need objektid hoopis vaataja vastuvõtule ja kommunikatiivsele situatsioonile. Need on objektid, mille eesmärk on eelkõige peegeldada ideid, mõttearendusi ja kohatõlgendusi, mida erinevad sisekujundus- ja arhitektuurielemendid loovad ja pakuvad. Näitusel on eksponeeritud ka kahe eesti kunstnikku tööd. Sigrid Viiri fotoseerias „Rutiinipurustaja" kohtub vaataja kummaliste, argiobjektidest kokku ehitatud masinatega. Villu Jaanisoo puidust pesumasin läheneb absurdihuumori kaudu kõrgtehnoloogia ja primitiivsete materjalide suhetele. Liidetud tööd esindavad näituse teemaga haakuvat kunstnikupositsiooni, seostades näituse „Come In" teemapüstituse üldisemalt kaasaegse kunstiga maailma eri paikades. Mitmed näitusel olevad objektid kõnelevad ka üldisemalt interjööridest, mille tarbeks need on loodud, ning seonduvad konkreetse ajaloolise konteksti või kunstniku isikliku elu ja esteetiliste hinnangutega. Lisainfot kunstnike kohta pakub näitusekataloog (saksa keeles). Näituse kuraator: Renate Goldmann, PhD Näitus toimub koostöös Ifa ja Goethe Instituudiga. Näitus „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina" on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Dorothee Golz. Communication Model. (from Reception Room). 1997/2001. VG Bild-Kunst, Bonn


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne: