Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“See on nii sürreaalne ja seeläbi naljakas film, et tahaks kohe kätt suruda tegijatel, kahjuks pole paljusid enam kusagilt võtta.”

“Õudsalt ilus film. Selliseid eepilisi seiklusfilme pole ammu näinud. Eks peaosalistega oleks saanud võibolla veidi rohkem süvitsi minna, neid huvitavamaks teha aga hea oli ikka. Kes raamatut lugenud, sellele on äratundmisrõõmu rohkem kui enamasti raamatu järgi tehtud filmides.”

“See oli kunagi see film, mis taastas minu usu Eesti filmidesse. Vana kuld on nagunii hea ("Mehed ei nuta" jms), aga enamus uuematest filmidest on sulaselge jama. "Nimed marmortahvlil" tundus silmale, kõrvale ja südamele aga juba päris filmi moodi. Tubli töö!”

“Väga armas ja südamlik film. Sandra Bullock teeb suurepärase rolli, pole ime, et ta selle eest Oscari ja Kuldgloobuse sai. Ka filmiaines on iseenesest tugev.”

“Cannes'i filmifestivali võitjafilmi “The Tree of Life” näitlejate valik on väga hästi õnnestunud. Häid rollitäitmisi ei näe mitte üksnes tuntud tähtedelt, kellelt seda võib oodatagi, vaid ka noortelt osatäitjatelt, kelle kogenematus sageli üldist taset alla kiskuma kipub. Tegelikult näibki lapsepõlvele pühendatud osa läbimõeldum ja terviklikum. Jacki tegelaskuju täiskasvanuna (Sean Penn) jätab natukene eksinud mulje, kuid storyline’i arvestades võib see ka taotluslik mulje olla.
Malicki tavapäraselt kaalutletud muusika ning kompositsioon aitavad kaasa filmist saadava esteetilise naudingu suurendamisele. On rõõm tõdeda, et jätkuvalt leidub tõeliselt andekaid režissööre, kes mõistavad, et vormi ei tule sisule ohvriks tuua. On võimalik lasta mõlemal ühes linateoses hiilata ehk pakkuda koos sügavama sisuga ka silmailu. Võrdväärse tasemega teostatud maailma arengulugu on tegelikult ainus osa filmist, mis tundub üleliigsena. Selle lisamine ja põhjused on küll mõistetavad, kuid ometi mõjub see ülepingutatuna.”

“I'm a sucker for romantic dramas.
Päriselt ka, kui lugu tundub usutav ja on liigutav ning näitlemine hea, siis pole muu oluline. Draamade puhul on rõhk eelklõige näitlejatel ning nende oskusel emotsioone edasi anda/välja mängida. Ja sellega saadi väga hästi hakkama. Rachel McAdams on hea näitleja.

Filmist puudusid need tobedad stseenid, mida tavaliselt igas naistekas leidub (aga samas on nood filmid ka romantilised "komöödiad"), kus üritatakse mittemillestki nalja välja pigistada.

Mulle meeldis see, et Paige pöördus peale õnnetust tagasi oma "eelmise" elu juurde, kuna ei saanud aru, miks ta oli sellelt "rajalt" kõrvale kaldunud. Kuid nagu pidi minema, ka teisel korral jättis ta juuraõpingud ja esimese kihlatu.

Film ise põhineb tõsielusündmustel ja päriselus ka ei saanud naine oma mälu tagasi.”