v - Arvustus.com arvustused

Gruusia poolt sel aastal võõrkeelsele Oscarile nimetatud film on paljudel (siiani 11 auhinda) Euroopa filmifestivalidel auhinnatud täiskasvanuks saamise lugu, mille tegevus toimub pöördelistel 1990. algusaastatel, kui arutu kodusõda Gruusiat räsib. Iseseisvumiseufooria on asendunud vägivalla ja majanduse kokkukukkumisega. On tunda traditsioonide mõranemist ja loomulikku vastuhakku liigmaskuliinsele maailmale. Ümbritsev kaos ja segased perekonnasuhted ei sega aga noori õitseeas hingi unistamast ega lootmast. Thbilisis püüavad igapäevase eluga hakkama saada teismeeas Eka (Lika Babluani) ja Natia (Mariam Bokeria). Noortele omaselt ei pööra Eka ja Natia ümbritsevale viletsusele liigset tähelepanu. Olulisem on klassikaaslastega kihistada, salaja suitsetada ja oma tärkava seksuaalsusega tegeleda. Viimane ei jää loomulikult ka vastassugupoolel märkamata. Eka kui klassikalisem iludus jääb silma temast vanemale macho’st noormehele, kes neiu mägilaste traditsioonide kohaselt ka röövib – päise päeva ajal ja otse leivasabast. Kuid Eka südames on koht ka teisel, vaatajale kindlasti tunduvalt sümpaatsemal noormehel. Nii need asjad aga Gruusias jääda ei saa. Kättemaks on valus ja siiani Eka varju jäänud tagasihoidlik Natia näitab, mis puust on Gruusia naised. Filmi stsenarist ja režissöör Nana Ekvtimishvili toetub enda noorpõlvekogemusele tolleaegses keskkonnas, tehes seda ausalt ja valusmagusa nostalgiaga, maalides Oleg Mutu kaameratöö abil Thbilisist justkui juba kergelt kolletama kippuva postkaardi. Dagmar Raudam

Lisas OliverL 15.11.2013

Pane hinne:

Kirjuta arvustus

7.0

7 hindajat

860. In Vino Veritas
http://invinoveritas.ee/

Tallinna vanalinnas asuv pererestoran, mis pakub kodust Itaalia kööki.
Tallinn, Lai 6

Lisas helehõbedane 09.06.2014

Pane hinne:

Vaata kõiki arvustusi (1)

Mõnus õhustik, road vajavad veidi särtsu

“Käisin In Vino Veritases pidulikul õhtusöögil ning jäin üldjoontes rahule. Restoran asub vanalinnas otse Nukuteatri vastas ning seal viibitud kolme-nelja tunni jooksul tundusid sisse astuvat vaid välismaalased. Kuid ka kohalikel on põhjust see võluv koht üles leida.

Sisekujundus on tumedates puidustes toonides ning toitu pakutakse kahes ruumis: saalis, mis avaneb kohe uksest sisse astudes, ning kitsamas ja väiksemas ruumis, mis jääb suuremast vasakut kätt paarist astmest alla. Kui on soov lauda broneerida, soovitaks seda kindlasti küsida suuremasse saali, sest teises ruumis müriseb külmik ning ettekandja liigub pidevalt mööda köögi-baarileti-ettevalmistuslaua vahel. Tumedatele toonidele vaatamata pole ruumis pime, vaid mõnusalt hubane. Tore on ka see, et lauad on üksteisest parajalt kaugel ja koht ei ole väga suur, nii et ei teki hirmu, et ettekandja laualised ära unustab.

Menüü on mitmekülgne (pitsa, pasta ja pearoad), laia hinnamõõtmega ja vanalinna kohta väga heade hindadega. Meie laudkond proovis pearoogi: metsaseenekastmega lõhet, grillitud kanarinda ning lambakarreed. Kuigi toidud olid igati head, jäi nendest veidi-veidi särtsu puudu. Väikse tooniaktsendiga andnuks just selle Miski lisada, mis heast suurepärase teeb. Natukene tekitas segadust ka menüüs toodud pearoa lisandite nimekiri (aurutatud köögiviljad, kuskus lisanditega, rosmariiniga kartuligratään): ettekandja soovitas neid juurde võtta, sest roogade endi juures olevat lisandit vähe. Tegelikult sõltus see täiesti roast, näiteks lambal olemasolevast lisandist täiesti piisas. Soovitaks uurida, palju konkreetse roa juures lisandit on, ning kahtluse korral võtta erinevaid lisandeid juurde, et neid jagada (juurdetellitavad lisandid tuuakse eraldi taldrikul-kausis). Pearoad olid mõistliku suurusega. Kõrvale pakuti sooje saiakesi ning maitsestusele sai lisavunki anda laual oleva õli ja veiniäädikaga.

Magusast proovisime pakutavast Itaalia köögi klassikast kõike menüüs olevat: brüleekreemi (hea, aga tavalisega võrreldes kuidagi väga väike ports?), tiramisut (ehk veidi vahukoorega mascarpone arvelt patustatud, aga üldiselt väga hea) ning jäätist (hea, aga ehk oleks veel parem, kui pakutaks kohapeal tehtut).

Üks rõhutatult veinirestorani tahk jäi meil proovimata: meie veinivalik piirdus punase ja valge majaveiniga. Tulevastele majaveinitellijatele võiks ehk südamele panna, et selles restoranis tähendab "täis klaas" tõepoolest täis klaasi, nii et kui on soov juua enam kui klaas, oleks rahasäästu poolest mõistlik tellida eraldi pudel(id). Pool klaasi on seal tavapärase veiniklaasi norm. :)

Ühesõnaga - tasub seal kindlasti läbi astuda, esmalt ehk veidi kohvi-koogiga maiustada ning teinekord juba õhtust sööma tulla. Armas koht! ”

09.06.2014 15:40 - Nimetu

Hinnang arvustusele:

+2 -0

Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad

861. Anaïs Barbeau-Lavalette Inch'Allah (2012)

Iisraeli-Palestiina olukord on äärmiselt keeruline nagu kõik sügavate juurtega konfliktid. Seda keerulisem on asja mõista kõrvalseisjal. Tavaliselt näeb ta asja mustvalgelt, kas siis palestiinlasi terroristidena või iisraellasi okupeerijaina. Ka film ise on alguses üpriski mustvalge, muutudes järjest enam halli erinevateks varjunditeks ning näidates olukorda mõlemast vaatepunktist. Filmi „Kui Allah tahab” peategelane Chloe töötab palestiinlaste poolel naistekliinikus. Ta elab juutide juures ja ka tema parim sõber Ava on juut, kes täidab oma kodanikukohust sõjaväelasena kontrollpunktis. Südames tunneb Chloe aga suuremat empaatiat palestiinlaste vastu. Omaks ei võta teda üks ega teine, kuigi suhted on mõlemaga sõbralikud. Mida sügavamale olukorda Chloe süüvib, seda keerulisem on tal kumbagi poolt lõpuni mõista, seda vähem mustvalgeks muutub ka ümbritsev elu. Iisraeli-Palestiina konfliktist on tehtud väga palju filme. Kõnealuse loo teeb eriliseks väga hästi tabatud ja kirjeldatud kõrvalseisja positsioon. Meie, kes me selles olukorras ei ela, ei hakka seda kunagi päriselt mõistma. Näeme seda vaid läbi väikese augu, mis on toksitud müütidest laotud müüri. Kõrvalseisjal on seda konflikti ka keeruline, kui mitte võimatu, lahendada. See saab sündida vaid asjaosaliste ja Allahi/Jahve tahtel. Just seda tähendab ka filmi pealkiri. Kaisa Karu

Lisas OliverL 16.11.2013

Pane hinne:

Kirjuta arvustus

6.0

3 hindajat

Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad

862. Independence Day (1996)
Roland Emmerich

Üks kõigi aegade suuremaid kassahitte - ülimalt haarav lugu sellest, kuidas võimsad tulnukad ründavad maad eesmärgiga hävitada inimkond. vaatemäng algab hiigelsuurte ruumilaevade ilmumisega taevasse. tulnukate visiit muutub peagi kohutavaks õuduseks, kui laevade tapvad tulevihud suunatakse meie planeedi suurematele linnadele. maa elanike ainsaks lootuseks on vähesed ellujäänud, kes ühendavad oma jõud, et anda vallutajaile viimne otsustav vastulöök, enne kui kogu inimsugu hukka saab. Eestikeelne pealkiri: Iseseisvuspäev

Lisas Marge-Elin Roose 29.11.2012

Pane hinne:

Kirjuta arvustus

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)

5.6

15 hindajat

Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad

863. Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)
Steven Spielberg

USA seiklusfilm. Seiklejast ajalooprofessor Indiana Jones (Harrison Ford) pääseb koos oma abilise Maciga (Ray Winstone) napilt eluga kokkupõrkest kurjade Nõukogude agentidega. Indy eesmärgiks on üks ajaloo silmapaistvamaid arheoloogilisi leide, Akatori kristallpealuu, mis on tekitanud läbi aegade inimestes imetlust, ebausku ja hirmu. Mees võtab suuna Peruu kaugeimatesse kolgastesse, kus asub hulgaliselt iidseid haudu, kadumaläinud seiklejaid ning väidetavasti ka kullast linn. Indy saab oma kaaslastega peatselt aru, et lisaks neile jahib müütilist eset ka Nõukogude eriüksus, mida juhtiv Irina Spalko (Cate Blanchett) ei kohku tagasi millegi eest. Eesti keeles: Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik.

Lisas sooda 10.05.2010

Pane hinne:

Vaata kõiki arvustusi (2)

Ärge matke veel Fordi

“Kuigi pean tunnistama, et film ei ole eelmistega võrreldav, oli siiski väga meeltlahutav ja vaadatav. Piinlikke kohti oli minimaalselt, palju nostalgilist kaskadööri tööd, nägi ära ka Indiana "vallatu" naeratuse ning Ford säilitas üldjoontes siiski oma ning indiana väärikuse. Kuigi ehk lõpp oli pisut liiga ootamatu ja ulmeline, oli seiklus siiski põnev ja tuleb meenutada, et kui aus olla olid eelnevate filmide lõpplahendused samuti väga ulmelised. Pisut häiris indiana poja kehastus ja kohati liiga mainstreamlik näitlemine, kuid üldiselt võib filmiga rahul olla.”

26.04.2011 11:58 - Kali Briis
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.

Hinnang arvustusele:

+0 -0