Stories We Tell (2012) - Arvustus.com arvustused

Stories We Tell (2012)
Sarah Polley

Kanada režissööri-näitlejanna Sarah Polley film algab helistuudios, kuhu ta on kutsunud oma isa, samuti tuntud näitleja, Michael Polley sisse lugema selle filmi teksti. Seega, vaataja näeb kohe, et see on film filmi tegemisest. See on uurimus perekonnast, kus „ülekuulatavad”, nagu Polley oma lähedasi selles kontekstis kutsub, peavad režissööri palvel „rääkima loo algusest käesolevani”. Loomulikult igaüks ehmataks säärase palve peale, aga siiski vaikselt ja aeglaselt hakkavad lahti rulluma mälestused perekonnaelust, mille keskmes on Sarah Polley ema, samuti näitlejanna Diana Polley. Ekstravertse, meeldejääva ja seltskondlikult aktiivse naise elu suurim proovikivi oli end sobitada perekondlike argikohustustega. Diana Polley oli naine, kes elas ja hingas selleks, et särada. Tema leek kustus aga vähisurma, kui Sarah oli veel 11aastane tütarlaps. See film on režissööri armastuskiri oma vanematele, mis on üles ehitatud aususele ja näitab selgelt lugude jutustamise vajalikkust ning mis veel tähtsam – vasturääkivust. Sarah Polley ei taha valida pooli ega kaitse enda, oma ema ega kellegi teise isiklikku tõde. Ta asetab narratiivid vaataja ette, kes võivad selle filmi abil mõtiskleda omaenda perekonnalugude nähtavate ja nähtamatute pooluste üle. „Igaühel oma lugu” on suurepäraselt õnnestunud dokumentaalfilm, mis võiks panna meid mõtlema mitte ainult juttude sisust, vaid ka sellest, kuidas ja miks lugusid räägitakse. Kaarel Kuurmaa Lisas OliverL 15.11.2013