Tartu söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Laua tellisime ette poole kaheksaks, kohale jõudes juhatati meid kohe lauda ja toodi menüüd. Tellisime endile joogid ning alustuseks suupiste vaagnad - juustuvaliku ning köögiviljavaliku hummusega. Mmmmm, väga maitsvad olid mõlemad, aga arvestades meie kõhu tühjusega, siis muud sealt oodata polnudki. Chilli ei kõlvanud süüa :D, aga mõni südikam oleks võinud ka selle ära süüa. Mõlemad valikud olid väga põnevad, need kes otsivadki erinevaid maitseid, neile need valikud mõeldud olidki - juustuvalikus olid nii valge- kui sinihallitusjuustud, erinevad maitsejuustud (suitsujuust ja mingi huvitav roheline juust ja kollakas tükkidega juust), nn kastmeks oli murakamoos ja kõrval veel krõbedad saiaviilud. Juurviljavaagnal olid aedoad, kabatšokk, spargel, suhkruherne kaunad ning chillikaunad ja ma olin väääääga meeldivalt üllatunud, kui hästi võib maitseda hummus.
Me päris rammusa peale välja ei läinud vaid võtsime järgmiseks salatid - mina sõin Caesari salatit hiidkrevettidega. Natukene olin pettunud kastme vähesuses ja konsistentsis, kuid üldkokkuvõttes oli salat maitsev, hetkel oskan seda võrrelda nt Volga salatiga ja ema tehtud salatiga, neist kõige parem on olnud ema tehtud (PS! Mul ema on kokk), Noiri Caesari salat oleks sellest võrdlusest kolmandal kohal, neljandal kohal ja üldiselt maailma kõige viletsam Caesari salat on olnud statoilist ostetud :D, aga ma ei hakanud seda võrdlemagi. Teised sõid sooja kanasalatit, millel tundus ohtralt kastet ja oli vist vürtsikam. Igatahes järgmisel korral, kui satun Noiri, siis proovin selle ära, sest ma olin oma salatis suts pettunud. Salati kõrvale pakuti sooja ürdiciabattat vedelama pestoga.
Järgmiseks võtsin vahepeal teed, kuna kohvimasinaga neil juhtus midagi, seetõttu ei saanud Maili ka kakaod ja pidi leppima mahlaga. Karmel ja Dina lürpisid oma siidrit, mis ei olnud vaadisiider (PS! seda seal ei pakuta, Karmel alguses küsis). Üllatuslikult sai neil ka õunasiider otsa.
Mina jõin ühe klaasi ka majaveini ning ühe väikse pudeli still vett (üratult kallis, ei soovita).
Nüüd oli desserdi aeg - alguses mõtlesime, et võtame kõik erinevad, aga Maili ja Dina siiski võtsid mõlemad piparmündi laimi crème brûlée. Mina võtsin Astelpaju kookospiima panna cotta ning Karmel võttis Pavlova toorjuustukreemi ja värskete hooajamarjadega (mis muidu minuarust ei tulnud hooajamarjadega, tundusid ülessulatatud vaarikad... kui nad just ei käinud korjamas ära külmunud vaarikaid kuskilt põllult). Minule maitses minu enda dessert kõige rohkem, olen korra söönud Crème brûléed otepääl GMP Clubhotelis, maitses paremini ja ei tundunud nii rammus kui Noiri oma. Alguses laimi maitset ei tundnud, kuid teistkordsel proovimisel tundsin. Kõige enam külmaks jättis mind kahjuks sealne Pavlova, olen saanud ka seda paremat, kolleegi tehtud.

Mind natukene häiris ka see, et laual ei olnud lisasalvrätte - üks ainus salvrätt, mis seal oli, oli lauda istudes nugade-kahvlite ümber seotud (see oli selline väike pabersalvrätt) ja seegi viidi minema, kui olime salatisöömise lõpetanud. Mina eeldaks sellisest kohast, et laual on nugade-kahvlitega kangassalvrätt, mis jääb minuga lauasistumise aja lõpuni.
Teenindus oli hea, mulle väga meeldis teenindaja, ta oli kuidagi väljapeetud ja sobis nii hästi oma välimuselt sinna kohvikusse (pikk, sale, maitsekas punapea, heleda nahaga :D). Noir ise on sellise väga seksika miljööga kohvik, hubane, hästi soe ja kergelt koopalik, kuna on sisustatud üldiselt musta värviga. No väga paljud detailid viitavad seksile ja nostalgiale, ka nõud olid sellised nagu mul ämmal - õhukesed, lillelised, kuld servadega. No oli selline Marie Antoinette stiili. Tualettruum oli minu lemmik.

Üldiselt oli toit maitsev, teenindus tasemel, mõned puudused olid eelpool nimetatud salvrättide näol, varustuse otsalõppemine ka meeldiv ei olnud (kuigi Karmel ütles, et ka prinisiider oli maitsev) ja kohviaparaat läks katki (mis on täiesti ettenägematu asjaolu ja halbade juhuste kokkulangevus lihtsalt). Võin vabalt soovitada, sest maitseelamusi sai sealt väga palju.”

“Olen sattunud Tsink-Plekk-Pange kaks korda ja mõlemal korral sain elu halvima teeninduse.
Tahtsime minna elukaaslasega head toitu nautima, kuid toitu olekski võinud ootama jääda, seda lihtsalt ei tulnud. Ettekandja käis siis vabandamas, et kohe tuleb. Vaatasime siis kella ja kohe tähendas 45 minutit, enne seda olime juba oodanud 20 minutit. Tellisime väga lihtsad road - nuudlid.
Me oleksime seda kuidagi saanud aktsepteerida, kuid ettekandjate ebaviisakus pani punkti.
Enam sinna kunagi ei läheks!”