Camille Claudel 1915 (2013)

43. Camille Claudel 1915 (2013)
Bruno Dumont

Camille Claudel oli eelmise sajandi üks andekamaid prantsuse kunstnikke, tunnustatud kujur ja graafik. Ta oli ka üks esimesi naiskunstnikke, kes sel ajal nii kaugele jõudis. Tema ande avastaja ja protežee oli Auguste Rodin, kes, nagu see sageli juhtub, purustas selle, mille ise lõi. Neid sidus aastatepikkune kirglik suhe, kus tööd, armastust ja sõprust oli võimatu eristada. Rodin aga oli abielus ja lahutada ta ei kavatsenud... Pärast suhte purunemist hakkas Camille kannatama klaustrofoobiliste hoogude all, kus talle viirastus, et Rodin tahab teda ka kui kunstnikku kadedusest hävitada. Tõsi aga on see, et surivoodil kutsus Rodin enda juurde mitte ametlikku naist, vaid Camille’i, kes sellest aga iialgi teada ei saanud, sest oli selle aja peale lukustatud oma venna, prantsuse diplomaadi Paul Claudeli poolt vaimuhaiglasse. Siit algab meie filmilugu... See on sisuliselt ühe inimese soolo, kus režissöör Dumont on teinud õiged valikud: filmida originaalkeskkonnas, kasutada taustarollides amatöörnäitejaid jne. Kõik kokku aitas oma ehedas külmuses ja kalgis kõleduses veelgi reljeefsemalt välja tuua Camille Claudeli kannatusi ja Juliette Binoche’i erakordset mängu. Tiina Lokk


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Arabani (2013)

44. Arabani (2013)
Adi Adwan

See minimaalse eelarvega väikeses Iisraeli Druze mägikülakeses tehtud film on märkimisväärne mitmel põhjusel – esiteks on tegu esimese linateosega, mis üldse sellest saladuslikust kogukonnast tehakse. Režissöör Adi Adwan on pärit ühest analoogsest külast, kus igapäevaselt allutakse küll islami reeglitele, kuid sõjaväkke minnakse auga Iisraeli ridadesse. See annab filmile meeletut autentsust, pisikestest detailidest riietuses kuni kohalike alalhoidliku mõtteviisini, mis filmi lõpuni kummitama jääb. Teiseks esitatakse esmakordselt ekraanil Iisraeli perifeersetel aladel kõneletavat arabanit, mis on heebrea ja araabia keele segakeel – haruldane näide sellest, kuidas need kaks semiidi keelt kõnelevat rahvast teineteisest aru saavad. Kolmandaks on tegu noore režissööri, kes siiani kvaliteet-dokumentalistikaga silma on paistnud, esimese täispika mängufilmiga, mis juba praeguseks Iisraeli filmimaastikul palju suminat on tekitanud. Filmi keskmes on lugu pärast pikki aastaid koju tagasi pöördunud pojast, keda avasüli keegi tagasi ei oota. Tema lapsed ei mõista kogukonna reegleid ja on pooleldi iisraellased (druze’i mõlemad vanemad peavad samuti druze’id olema), vana arm on uue leidnud, emagi võtab uksel kõrvakiiluga vastu. Samas ei anna mees alla, vaid püüab ikkagi enesele külas taas koha leida. Aga kogukonna reeglid on paigas ja „poole jalaga” druze’idele siin kohta ei jätku. Diana Tomingas


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Rush (2013)

45. Rush (2013)
Ron Howard

Tundus, et 2001. a ilmavalgust näinud ja õnnetuseks ka kinoekraanidele jõudnud „Driven” Sylvester Stallone’iga peaosas oli suutnud edukalt lämmatada kõik püüdlused tuua filmisõprade ette ka üks tõeliselt mitmekihiline ja tõetruu linateos, mille tegevustik leiab aset võidusõidumaailmas. Aga aeg parandab kõik haavad. Selleks tuli seni Hollywoodis ühe menufilmi teise järel vorpinud lavastajal Ron Howardil lahkuda mugavustsoonist ning enne kaamerate surisema hakkamist tegeleda millegagi, millega tal polnud vaja tegeleda viimased 30 aastat – filmi tegemiseks raha koguda. Tagasivaates tuleb tänada filmijumalaid, et Hollywoodi stuudiote otsustajad pidasid vormel 1 ajaloo kõige legendaarsemast rivaliteedist filmi väntamist riskantseks ideeks ning Howardi ees rahakotirauad sulgesid. Tulemuseks Hollywoodi mõistes ülinäruse summa eest (40 miljonit dollarit) valminud film, mida vaadates aga on tunne, et eelarvereal oleks pidanud ilutsema vähemasti kolmekohaline arv miljoneid. Kui rahast puudu jääb, tuleb tugineda leidlikkusele ning talendile. Viimast filmis jagub. Esiteks lõi kahekordne Oscari-võitja Howard taas käed kahekordsest Oscari-kandidaadist stsenaristi Peter Morganiga („Kuninganna”, „Frost/Nixon”), teiseks saadi nõusse Danny Boyle’i „Rentslimiljonäri” pildilise poole eest vastutanud Oscari-võitja Anthony Dod Mantle. Meeste ülesanne polnud lihtne – 1976. a vormel 1 hooaeg on sündmustiku ja lõpplahenduse poolest just selline, mille ausalt ja ilustamata kirja panemine toob endaga kaasa klišeedetektiivide põlglikud mühatused. Ainult et see kõik tõesti täpselt nii juhtuski ... Timo Diener


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Versailles '73: American Runway Revolution (2012)
10
2 hindajat

46. Versailles '73: American Runway Revolution (2012)
Deborah Riley Draper

1973. aasta novembris leidis moe kodumaaks peetaval Prantsusmaal aset üks erakordne sündmus. Versailles’ lossi taastamise jaoks korraldatud rahakogumisõhtul astusid vägagi väärika publiku (kus olid teiste hulgas Monaco printsess Grace Kelly, kunstnik Andy Warhol, lauljanna Josephine Barker jt) ette oma uute kollektsioonidega ameerika ja prantsuse moeloojad. Ning kuigi tegu ei olnud võistlusega, kujunesid selle ürituse säravatateks tähtedeks üle ookeani kohale tulnud disainerid, kes vastupidiselt ootustele vallutasid kõikide südamed. Prantsusmaad esindasid tuntud ja tunnustatud haute couture’i loojad Yves Saint Laurent, Christian Dior, Hubert de Givenchy, Pierre Cardin ja Emanuel Ungaro. Pärast prantslaste pikka ja lohisevat pompöössete lavakujundustega täidetud show’d lõid ameeriklased neid kiiruse, värskuse ja uuenduslikkusega. USA ready-to-wear rõivad olid loonud Anne Klein, Stephen Burrows, Bill Blass, Oscar de la Renta ja Halston. Ameeriklased tõid oma kollektsioone esitlema mustanahalised modellid Billie Blairi, Barbara Jacksoni, Ramona Saundersi jt. See oli uuenduslik suund, mida moemaailm oli eneselegi teadmata juba pikka aega oodanud. Dokumentaalfilm VERSAILLES ’73: AMERICAN RUNWAY REVOLUTION räägib loo erilisest õhtust, mis muutis moe ajalugu.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Tom at the Farm (2013)

47. Tom at the Farm (2013)
Xavier Dolan

Xavier Dolan on oma eelmistes filmides („Ma tapsin oma ema”, „Kujuteldav armastus”, „Laurence igatahes”) vaadelnud peamiselt võimatut armastust. Tema uusimast filmist on aga näha, et fookus on nihkunud, ning nii on „Tom talus” piinavalt intiimne jutustus homofoobiast, vägivallast ja reaalsuseotsinguist. Dolan ise on tunnistanud ühes intervjuus, et tänu Tomi kehastamisele oli tal võimalik teha teatav rahu oma minevikuga, kus ta on olnud nii kiusaja kui ka tagakiusatav. Sellegipoolest pole tegu katarsist pakkuva autobiograafise linateosega, vaid tugeva autorifilmiga, mis põhineb Michel Marc Bouchard’i kirjutatud näidendil.

Filmi rusuvat atmosfääri raamib mäng teadmatusega. Teadmine annab vabaduse ja jõupositsiooni, mis on kättesaadav vaid üksikutele. Teadmatus seevastu haavab ja põhjustab väljakannatamatut valu. Hingepiin ja ignorants on ohtlikud kaaslased, ajendades samme, millel ei pruugi olla tagasiteed. Teadmine annab aga jõu, millega ei oska midagi peale hakata.

Filmi üks suuremid võlusid seisneb võimes hoida vaatajat, sarnaselt oma tegelastega, arvaja ja otsija positsioonis. Lugu ei ole kohe selge. Faktid avavad end aeglaselt. Igal avastusel on hind. Kuid vaatajale, kes on ohutus kauguses kitsarinnalise väikelinna mentaliteedi ja farmireaalsusest, on see igati nauditav kogemus.

Katriin Kütt


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Underexposed: A Women's Skateboarding Documentary (2013)

48. Underexposed: A Women's Skateboarding Documentary (2013)
Amelia Brodka

"Alavalgustatud: naiste rulasõidu dokumentaal" on film, mis räägib naiste rulasõidust ning analüüsib naisrulatajate juurdepääsuvõimalusi rulatööstusele. Film ei vingu, ei süüdista ega ole kellegi suunas näpuga näitav. Kõigest aus vaatlus võimaluste üle, mida pakub tegevussport naistele ja seda eriti rulasõidus.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: