v - Arvustus.com arvustused

“Kes nüüd enam seda mäletab, kust see info minuni jõudis (ehkki kahtlustan blogisid), ent nii palju oli mul selge, et Hiiumaal Kalanas asub üks omapärane ja kiidetud söögikoht. Juhtus nii, et olin parasjagu Hiiumaale asja teinud ning kõht hakkas tühjaks minema kui järsku see infokild meelde tuli.

Hiiumaal on see hea asi, et ole sa kasvõi teises saare servas, kui kõht ikka päris hullusti pilli ei löö, vaid tasakesi märku annab, et midagi söödavat tema sisse võiksid pista, siis jõuad vabalt ühets otsast teise sööma jõuda, ilma, et nälg päris maha murraks. Nii sättisingi telefoni kaardirakenduse Kalana poole näitama ning olin ootamatult kiiretsi kohal. Ootamatult ilusas kohas. Otse poolsaare tipus asuski Kalana resto, sellele väga lähedal hakkas silma veel üks söögikoht, nime poolest "Hõbekala". Tõtt-öelda märkasin seda just esimesena (sellest tuleb mööda sõita) ning jäin hetkeks mõtlema, et ega see polegi äkki restoran mida ma otsin. Asukoht "Kalana" oli mu nii ära petnud, et mul polnud erilist kahtlust -- Kalana suveresto on kalarestoran (spoiler: ei ole).

Söögikoht, mida otsisin, on üks suur puidust kuur või saal või kuidas seda nimetada. Mis seal kunagi ammu toimus, seda ma ei tea, aga minu poolest võis seal näiteks paate või kalavõrke hoida. See on tagasihoidlkulkt, kuid kenasti üles vuntsitud, ehk kust vaja värviga üle käidud ning aknad-uksed korda tehtud. Maja peal on kena silt, mille nägemine minu disainimeelele rõõmu tegi. Parasjagu hooletus stiilis ja ometi täpselt ja kenasti disainitud. See tähendab tavaliselt head.



Astusin sisse ja leidsin end küllalt suurest söögisaalist, kus rustikaalsete pinkide ja laudade taga einestada võis. Ühes ruumi otsas oli lava, kus aeg-ajalt bändid esinevad ning teises baarilett, mille tagant omakorda õue terrassile sööma võis minna.



Juulikuus, aga siiski tööpäeval, oli ruum päris täis. Vaid üks laud õues ning teine sees olid vabad. Õue laud osutus aga lähemalt vaatlusel siiski reserveerituks, seega istusime sisse. Ainsas vabas lauas oli küll üsna tuuline, sest mõlemad välisuksed olid lahti, aga kuna päev oli väga palav, polnud see probleemiks ning tagantjärgi võib öelda, et kegei ka haigeks ei jäänud. Selleks, et menüü laualt minema ei lendaks oli sellele peale asetatud väike liiva täis tops, mis mõjus ka armsalt.



Teenindus oli suurepärane esimesest hetkest alates. Sõbralik, abivalmis ja isiklik. Nagu selgus, teenindas meid ka üks "Kalana Sadama Suveresto" omanikest, nagu ma aru sain, olevat neid vähemalt üks veel, seejuures mõlemate taust hoopis PR/ajakirjandus, mis kindlasti aitab kaasa mis tahes ette võetud asja populariseerimisele. Kuuldavasti erilist reklaami restoranile ei olevatki tehtud ning kõik info, nagu heade kohtadega sageli juhtub, liigub suust-suhu. Tegelikult olevat kliente vaat' et liigagi palju. See kõik on ainult positiivne. Esiteks viitab see heale kohale, teiseks on hea koht seda väärt, et seal inimesed käiksid ja sinna raha tooksid.

Samades ruumides olevat ka varem söögikohad olnud, ent nende kvaliteet ilmselt võrreldav polnud ja sestap neist ka mina midagi kuulnud ei olnud. Suveresto on seal aga väga proosalisel põhjusel. Nimelt on tegemist tõesti kuuriga, mis pole absoluutselt soojustatud ning isegi suve hakul olla ruumides hommikul tööd alustades 5-kraadi kandis sooja. Samas on ilmselt ka turistide vool Hiiumaale talveperioodil oluliselt väiksem ning kaugema nurga söögikohta ehk raske tasuvalt ära pidada. Kuigi, nagu ma märkisin, on Hiiumaal tegelikult kõik vahemaad piisavalt lühikesed, et ka Kärdlas talvituv turist rahulikult Kalanas lõunal võiks käia.

Baarileti taga leiab pudeliterivist küllalt esindusliku valiku jooke, seejuures mitmete Eesti käsitööõllede marke. Omamoodi huvitavalt mõjus ka silt, et ettevalmistuspause peetakse 11.30-13 ja 17.30-19. Selline nauditav ülbus, mida kohtab ka näiteks Põhjakas ei ole üldse paha ning on absoluutselt mõistetav, kui selle järele vajadus on. Koht, mis saab sellist silti lubada, lihtsalt peab hea olema, eks ole! :)



Nüüd siis lõpuks toidu juurde. Võttis aega küll, aga samas ei saanud ju sellest eelnevast rääkimata olla, sest taust ning keskkond on need elemendid, mis mõjutavad ka toidu maitset.

Proovitud sai praetud lest, mida toodi kolm tükki kartulite, mõne muu juurvilja ja salatiga. Serveering polnud just uhke, aga oli asjakohane, sest Kalana suveresto sihibki lihtsust ja maalähedust, seejuures, omaniku sõnade järgi, ei armastatavat seal sugugi raiskamist, mis on ka minu üks põhimõtteid.
Salat oleks võinud olla küll veidi huvitavam, ka kenasti Eestis kasvatatavatest köögiviljadest. Sinna juurde panna natuke peedilehte vms ning jääsalati võiks ehk üldse ära jätta. Kala oli aga väga maitsev. Lihtne, aga maitsev.



Lambakotletid olid sarnase serveeringuga ning salati kohta käib sama jutt. Kartulid olid selgelt äsja maa seest välja kaevatud ja väga maitsvad. Valge kaste seal juures tagasihoidlik, lastes karulil ja kotletil särada. Kotlettide maitse säras küll, aga tekstuur mitte. Nimelt oli neid päris palju rohkem kui olnuks optimaalne praetud ning need olid seest kuivad ja pudedad. Sellest oli kahju, sest maitse, nagu öeldud oli hea ning sellest paistis, et kotletid on valminud lausa elaval tulel.



Magustoit oli suurepärane. Ei näinud küll selline välja, mida kohe šokolaadikoogiks oleks osanud pidada, aga maitses laitmatult. Ausalt öeldes sööks praegugi sellise hea meelega siin arvustuse kirjutamise kõrval ära.



Mida siis kokkuvõtteks Kalana sadama suverestorani kohta öelda? Põhiasjad on paigas. Tooraine on hea, teenindus on suurepärane. Paar detaili ainult vajavad parendamist — lihtsa kontseptsiooni sees veidi huvitavam lahendus salatile ning lihatermomeetri ostmine, mis võimaldaks vältida maitsva liha üleküpsetamist.

Jõudu, edu ja maitsvate kohtumisteni, Kalana!”

“Kiidan restorani atmosfääri, esmakordsel sisseastumisel tekkis kohe wow-effect. Klienditeenindaja oli professionaalne ja sõbralik. Toit oli ülimaitsev ja väga peenelt serveeritud.”

“Nimi kõlab eksootiliselt, aga lõhn ja maitse on sünteetilised. Roosad tükid maiustuse sees pole ka kindlasti greip, sest mingit tsitrulisele omast struktuuri nendes ei tuvasta. Igatsen taga Kalevi endisi pakendeid, kus šokolaad oli pakitud esmalt krõbisevasse hõbepaberisse ja siis paberisse. Nüüd on pakitud hermeetilisse kilepakendisse nagu hügieenilised salvrätid.”

“Martsipaniarmastajatele kindlasti meeldib. Põhimõtteliselt on tegu šokolaadi glasuuriga mandlimartsipaniga, mis on väikeste kompvekkide kujul.

Meenutab oma olemuselt veidi ka pralineekompvekke. ”