Komöödiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Päris hull film ikka, juba avakaadrist alates. Jude Law on peaosas ja näeb päris naljakas välja sellise imagoga, lisaks on üllatus, et ta ei olegi enam nii noor ja vähemalt sealt filmis pole ta mingi ilumees, nagu ta tavaliselt on.
Äge film, raske seda kirjeldada kohe. Natuke Pulp Fictioni ja Lock Stock and Two Smoking Barrels moodi asi. Vahepeal kõvasti verd, siis veidrat huumorit, natuke põnevust ja muidu imelik. No lahe ühesõnaga.”

“Filmi kirjeldus kõlab rumalamalt kui film ise on, mis oli positiivne üllatus. Mitte midagi ülihead, aga pisut üle keskmise ja sellest juba piisab mõnikord. Tegelased olid üsna tuntud näitlejad ning see lisas ka vaatamisel kaalu või äratundmisrõõmu juurde.”

“Noh, selline tugevalt keskpärane komöödiafilm, mis on sihitud eelkõige ikkagi nooremale vaatajale, ehk teismelistele kuttidele. Samas ei ole see nii labane nagu paljud tema žanrikaaslased, nii et ehkki mitmed kohad, mis peaksid naljakad olema ja võibolla ka viisteist aastat nooremale minule olekski naljakad, siis nüüd vaatan neid mitte otsese piinlikkusega, vaid lihtsalt apaatiaga. Nii et selline film, et kui tõesti midagi muud teha ei ole, siis võib ju vahtida, aga eriliselt naljakas ei ole.”

“Tuleb tunnistada, et hoolimata kriitikute tagasisidest, tundub miniseeria/film Lynchi eelmiste toesta ja stiili tulihindelistele austajatele. Seega kui on raskusi meenutamaks, millised on eelnevad Lynchi tööd, siis soovitaks alustada millegi muuga ja mitte edasi lugeda.

Lynchi filmile kohasel on raske täielikult selgusele saada kõiges, mis edasi sooviti anda. Kõiges, milles peaks filmi sisu peituma. Kas peaks teist korda uuesti vaatama ja üritama selgusele jõuda ja rohkem teooriaid püstitades? Võib-olla... Kas seda kunagi ka teeksin? Vaevalt!

Rõhutan, et ärge saage minust valesti aru. Film hoidis kuplialuse töös ja esimese hooga jäneste räägitud juhusliku jutu enda jaoks loogiliseks mõtlemine on omaette katsumus. Aga kahjuks ma ei soovinudki selle käigus täieliku selguseni jõuda. Mitte igavusest. Omaette paeluv oli Rabbits kindlasti. Võib-olla oli selle taga, et üritasin peast välja tõrjuda võrdluse Vivuse reklaamile.

Kes ei tea, siis Vivus on tagatiseta laenu pakkuv ettevõte, kelle reklaamikampaanias on rääkivad loomad ja seda näidatakse viimastel kuudel päris palju erinevatel Eesti kanalitel. Võrdlusmoment, mis jääb kummitama tekib jänesest, kes nende reklaamis istub diivanil. Täpsemalt näeb reklaami siit . Võrdluseks kaader Rabbits filmist. Halenaljakas aga minu peamine mõte oli, et millal astub prillidega kass tuppa.

Filmi juurde tagasi tulles, siis see oli küll omapärane, stiilne ja huvitav. Näiteks isegi filmimine toimus öösel, et paremini kontrollida valgustust. Tavapärasus on aknast välja visatud ja sürrealism on redeliga tuppa meelitatud. Lynch laseb kõigil oma mõtted valla lasta filmi tõelise mõtte osas. See õnnestub aga midagi jääb puudu. Tundub nagu Lynch lihtsalt viskab ette absurdse olukorra ja ei anna vihjeid. Tundub, et absurdne aga siiski mitte absurdselt paeluv. ”

“Parim paroodia õudusfilmidest, mida näinud. Õudusfilmina pole suurt väärtust, aga kui tahad naerda nüüdisaja õudusfilmide klišeede üle, siis see film on selleks.”