Brave (2012) - Feministlik film ema-tütre suhetest - Arvustus.com arvustused

“Printsess Merida, Šoti kuninga tütar, ei ole päris tavaline muinasjutuprintsess. Ehkki teda on väiksest peale püütud seisusele vastavalt kasvatada, ei unista ta printsist valgel hobusel, talle meeldib hoopis ise ratsutada ja pealekauba veel vibu lasta. Tema ema, kuninganna, nõuab aga kombekat käitumist ja ühtlasi valmistub noort printsessi mehele panema. Jutt abielust ajab tütre veelgi rohkem marru ja nii nende tüli aina süveneb.
Isa, kuningas, eriti pereellu ei sekku, vaid ainult mürab koertega ja räägib üht ja sama legendi, kuidas ta kord nooruses hiigelsuure karuga võitles, kes tal jala alt ära hammustas.
Vanemad korraldavad tütre vastuhakust hoolimata katsed sobiva peigmehe leidmiseks, kuid peigmehekandidaadid on kõik täiesti eemaletõukavad töllid, printsess keeldub abiellumisest ning peale suuremat tüli emaga põgeneb kodust.
Metsas satub printsess nõia juurde, kellelt ostab loitsu ema muutmiseks. Loits töötabki ja ema muutub. Aga kelleks - seda minge vaadake ise :)

Sisuliini poolest tüüpiline Disney, ei ole Vaprake siiski mingi perekomöödia, vaid pigem naistekas ja pisarakiskuja. Naljakaid kohti on väga vähe, aga tundelisi pisarastseene on päris mitu. Väikestele vaatajatele hoiatuseks: filmis on ka päris hirmsaid kohti, mida lapsed võivad karta.

Vähesed naerukohad on seotud röhitsuste ja aluspesu-aluste kehapiirkondadega - milline kummaline viis produtsentide poolt väikestele ja suurtele poistele kuidagi meeldida püüda... Üldse on selles muinasjutus kõiki mehi näidatud lollide hälvikutena. Selles tuleb süüdistada stuudiot, kuna Brenda Chapman, filmi autor ja lavastaja, sai 2010. aastal Pixar'ist kinga, loomealaste erimeelsuste tõttu stuudioga. Seda peale 6 aastat töötamist filmi kallal, mille inspiratsiooniks tema suhted oma tütrega. Uueks lavastajaks sai Mark Andrews, kes lisas stuudio turundusosakonna soovitud alatoonid.

Filmimuusika on hästi valitud, ülev ja eepiline ja animatsioon on väga detailne ja hästi ilus. Tundub, et kaunitel Šotimaa maastikel on iga viimane rohukõrs ka välja joonistatud, rääkimata printsessi isepäistest lokkidest. Imeline!

Eestikeelse filmi puhul häirib ainult kuninga osa lugeva Ivo Eensalu hääl, kahjuks on Vandersellid jätnud mulle igaveseks templi mällu ja suuremat kasvu kuningaga see hääl kokku ei sobi.

Kuigi ma ei kuulu sihtgruppi, saan ma siiski aru, mida selle filmiga edasi anda on püütud. Tublid 8 punkti.”