Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“ülihea toit!
Teenindus keskmine.
Veine oi kui palju häid...”

“Praeguseks umbes kuu aega avatud olnud restoran "Farm" on üks õite huvitav koht Tallinna vanalinnas. Ja huvitavaks ei tee seda mitte asjaolu, et seda restorani polegi niisama lihtne üles leida. Müürivahe tänavat teab küll iga tallinlane, aga Google kaart väidab restorani aadressi asuvat hoopis teisel pool Viru tänavat kui see tegelikult on. Seega jätke endale siinkohal meelde -- restoran Farm asub Müürivahe tänava kudumimüüja-eidekeste vastas. Nüüd peaks see asi päris selge olema ja kellegi enam eksimisvõimalust ei ole.

Võiks ju arvata, et kui restorani tuleb enam-vähem tikutulega taga otsida, siis on see üks pisike uberik, aga reaalsus on hoopis vastupidine.

Sisse astudes leiab külaline end kõigepealt eesruumist, mis täidab garderoobi ja retseptsiooni aset. Lahked neiud panid mu mantli kenasti kappi ning selle kõrval hakkasid silma mõned topised, näiteks hunt. Hiljem selgus, et see on üks restoran Farmi teemadest. Seda ei ole õnneks nii palju, et koht mingi segaseid tundeid äratava jahilossi muljet omandaks, vaid -- parasjagu. Kui selline mõiste topistemaailmas olemas on :)

Eesruumist edasi astudes kerkib esmalt kulm kõrgele, sest see restorani söögisaal on üllatavalt suur. Avatud (klaasiga eraldatud) köögisaar jagab ruumi kaheks ning lisaks leidub ühes nurgas veel privaatsem nišš, mida saab kardinatega eraldada. See nišš on üks neist kohtadest, kus jälle suurem topistekontsentratsioon, lisaks neile oli seal aga veel midagi ootamatut ja huvitavat -- kanaarilinnupuur. Lauas istudes ja kerget säutsumist taustana kuuldes arvasin sellele eraldi mõtlemata, et küllap on mingi soundtrack ja tuleb kõlaritest, aga ei. Täiesti ehtsad kanaarilinnud. Mis saaks olla eestimaisem ühes eesti restoranis ;) Samas ütleb Farmi slogan "Modern Estonian cuisine", ja moodsatel eestlastel on kahtlemata ka kanaarilinnud.





Sisekujundus mulle meeldib. Mul on selle stiili kohta väga raske midagi ühe sõnaga öelda, sellele sõrme peale panna ja see mind intrigeerib ka. Kergelt kulunud prantsuse kohvikustiil, aga mitte liiga, et mõjuda liiga-palju-nähtud hipsterlikult. Lisaks need topised. See kanaarilinnupuur. Sibulad mahlastes mullapottides ja nende vahel pottides... hüatsindid! Kui igasuguseid ürte on restoranide pottides ennegi nähtud, siis need hüatsindid mõjuvad kohe jälle sellise momendina, et "Olin just Farmi stiili ära defineerimas, ja siis nad tegid midagi sellist". Mulle meeldib see. On tore, et ei lahterduta nii lihtsasti ja intrigeeritakse.

Lauad on piisavalt suured ja toolid on mugavad. Ma mitu korda üllatusin, et toolid on pehmed, sest millegipärast kujutasin seal ette ikka kõvasid toole. Üks selliseid asju, mida ma selgitada ei oska, lihtsalt kõik mõjus selliselt, et mingi alateadlik ootus oli kõva tool saada. Naljakas. Aga toolid olid pehmed ja mugavad. Lauajalg asus aga laua keskel ja oli nii massiivne, et paar korda pidin jalgu ümber sättima, et mugavamalt ära mahtuda.

Menüü oli mahukas, aga selgus, et kõik keeled on lihtsalt samas menüüs üksteisele järgnevatel lehtedel. Seega kogu eestikeelne menüü mahtus lahedasti ühele leheküljele. Suurepärane! See on hea märk. Sellegipoolest on Farmis valikut omajagu ja igale maitsele.

Kolm asja, mille üle restoranipere kohe hakatuseks iseäranis uhke paistab olevat, on nende iseküpsetatud leib, isetehtud limonaadid ja oma brändiga (aga Beerhouse'is villitud) elavad õlled. Hele ja tume. Viimased jäid proovimata, aga leib oli tõesti aus ja limonaadid ülihead. Tegemist oli rabarberi- ja astelpajulimonaadidega, minu lemmikuks sai neist rabarberilimonaad. Väga värske maitsega, paraja mulliga ja mõnus jook. Astelpaju limonaad oli terake liiga magus, aga samuti hea.

Eelroogadest/suupistetest sai proovida Konju talu toorpiimast valmistatud soe kodujuustusalat põdrasuitsuvorstiga. See oli kerge nagu pilv. Väga hõrk ja õrn roog, millel on peaaegu tabamatu maitse, kuni satud tugevamaitselise põdralihavorsti tüki otsa. Seda juhtub harva, sest neid on vähe, aga täpselt piisavalt, et iga mõne aja järel intensiivne maitseplahvatus anda. Kõige rohkem võrdleks ma seda sooja kodujuustusalatit eriti hästi õnnestunud munapudruga. Kõhutäiteks pole mõtet seda võtta, aga hõrguks palaks enne või isegi peale põhiroogi küll.



Kõldu lihakarni veisefilee tartar oli vahvate suurte (u poolesentimeetriste) lihatükkidega ning sellest hoolimata pehme ja hea, mis viitab liha heale kvaliteedile. Ma oleksin eelistanud liha veidi jahedamana, aga see on isiklik eelistus. Lihatükid olid kastmega läbi segatud ja see oli mõnusalt tihe ning paraja happelisuse-magususe tasakaaluga.



Sibulasupp ürdi-kadakajuustu grillsaiaga. Suurepärane roog! Nii magus, et pidin kokalt eraldi küsima, ega sinna tõesti mingit muud magustajat pole lisatud peale sibula enda ning kuulsin, et just nii see olevatki. Puhas sibula enda magusus. Äärmiselt tore roog ja grillsaiake sobis sinna ka hästi juurde.



Edasi hakkasid saabuma pearoad. Grillitud siiafilee pastinaagikreemi, roheliste köögiviljade ja Hollandi kastmega oli lihtne roog -- siiafilee pannil ära praetud ja pastinaagikreemile peale sätitud. Maitses hea, aga sellisest asjast on keeruline päriselt vaimustuda. Pannil praetud siig nagu siig ikka. Peenikesed luud sees. Maitses kena, aga mitte raputav kogemus. Samuti ka pastinaagikreem, mis oli täpselt nii hea, nagu see hästi välja tulnuna ikka on.



Praetud hirvekotletid, mis järgmiseks lauda toodi olid aga vaimustumist väärt iga naks. Ülimalt hõrgud, pehmed, mahlased ja toredalt maitseküllased, lisandiks kreemjas kartulipüree ja seeneraguu ja sõstrasalat, kuhu kotletiampse otsapidi kena sisse tsurgata ja siis kotlettide mõnusat maitset kerge magushapuga täiendada. Need hirvekotletid on sibulasupi kõrval teine asi, ainuüksi mille pärast juba restoran Farmi minna tasub.



Kuid sellega polnud pearoad ammendatud, sest järge ootas grillitud mahetalle välisfilee Kopra talu köögiviljade ja estragoni-kirsikastmega. Jälle suurepärane roog. Talleliha oli nii õrn ja mahlane, et kõige õigem sõna selle kohta on -- taevalik. Ma peaaegu ei uskunud, et see on grillitud, mõeldes peas erinevaid viise, kuidas mina samasuguse tulemuse saavutaks, sest seest ei paistnud suured tallelihatükid isegi väga roosad, punasest rääkimata, olles ometi nii pehmed, mahlased ja hõrgud. Nii et kolm asja, mille pärast Farmi tasub minna. Boonusprogrammis veel rabarberilimonaad.



Nüüd saabusid lauale aga malmpotis hautatud seajalad. Lahe roog iseenesest ja kooti söön ma hea meelega. Aga paganas, see mulle küll ei meeldinud. Ei meeldinud sellele hallile ollusele otsa vaadata ja ei meeldinud kleepuva peki vahelt üksikuid tairibasid otsida. Ma saan sellest roast aru küll ja mulle meeldib faktina, et ta on menüüs, aga ma ei tea, kas ta sellisel kujul just ideaalne on. Restoranirahvas rääkis, et välismaalaste seas on see suur hitt ja kõik muudkui imestavat, et selline asi olemas on. No turistide pärast siis olgu, aga ma ei leidnud sealt ka otsides midagi sellist, mis tahaks mind konkreetset kogemust kordama panna. Kui pealt pruuniks lasta ja jalgu rohkem ühes tervikus, selgema kujuga hoida, siis ehk... Aga ei, sel moel tal minu silma alla ja kõhtu asja ei ole, ei rõõmusta ta kumbagi.



Magustoite proovida seekord ei jõudnud, aga küllap tuleb ka nende kord.

Restoran Farm toite iseloomustab lihtsus (vs toretsemine), aga mitte lihtsakoelisus. Mitmed road on päris huvitavalt ja mõttega läbi komponeeritud. Farm eelistab eestimaist toorainet ja on tihedates sidemetes kõiksuguste taludega, mis neid värske toorainega ja näiteks ka jahuga varustab. Nagu peakokk ütles, ei ole nad selles eestimaisuses kramplikult kinni, kui ikka talvel kodumaist kirsstomatit ei saa, tuleb välismaisega läbi ajada, aga kui saab, siis eelistatakse kohalikku. Väga mõistlik suhtumine.

Teenindus on Farmis sõbralik, ehkki kohati veel toores. Teenindajaneiud on noored nagu pahatihti juhtub ja pusserdavad vahel toidu nimede-koostiosadega, nii et kokk mõne korra korrigeerima pidi.

Hinnad on Farmis väga mõistlikud. Minule sügava mulje jätnud tallekotletid saab pearoana kätte 12 euroga, sibulasupp maksab alla 5 euro. Ükski pearoog üle 20 euro ei küündi. Ärilõuna, mis ilmselt tähendab päevapraadi, saab kätte 4.80 euroga ja seda lähen ma kindlasti veel proovima. Töötades vanalinna kandis on mõistlikku söögikohta väga raske leida. Vanalinnas on kas ülehinnatud halvad söögikohad, ülehinnatud keskmised söögikohad või lihtsalt kallid ja väga head söögikohad. Farm on väga hea ja normaalse hinnaga restoran. Nii hea, et sinna minna midagi tähistama ja turistidest sõpru viia, aga nii normaalse hinnaga, et sinna pikemalt mõtlemata ka lõunale või lihtsalt "casually" õhtust sööma minna. Hinnad olid üks suuremaid üllatusi toidu kvaliteeti tajudes.

Kokkuvõttes on Farm väga hea restoran ning tervitatav vanalinna söögikohtade seas nii oma puhaste ja mõnusate kvaliteetmaitsete kui ka vaba atmosfääri ja mõistlike hindadega. Soovitan.”

“Niih, käidud lõpuks ka kolmekäigulisel.
Kuidas oli?
Elamus. Nagu kõrge tasemega restoranile kohane, siis road olid hoolikalt läbi mõeldud, väga huvitavaid komponente kasutatud ning presenteeritud viisakalt ja hoolega.

Ainukene punkt, mis toidu juures häiris oli tunne, et kohati pingutati üle. Pearoana võtsin veise kivigrilli, kus kartulid olid tehtud kroketidena (mitte nüüd üks-ühele, aga suht sarnased need sellele olid) - minu arvates ei sobinud see mitte kuidagi kompositsiooni. Kivigrillil tehtud liha on tegelikult sellise \"keskajal tegime lõkke peal\" maitsega, aga need kroketid kokakunsti täiesti teine tase tulevikust. Ja need kaks kokku ühel taldrikul... Ei sobi. Hoolimata sellest, roog oskuslikult valmistatud ja väga maitsev.

Teenindus super, interjöör väga mõnus, mugav tunne. Hind küll kõrge, kuid elamuse mõttes seda väärt. Läheks kindlasti veel.”

“Praeguseks proovitud ainult kergelt, seega ka lühike arvustus. Maitstud sai kanaburger, mis maitses päris mõnus ja mahlane ning fish'n'chips, milles olnud valge kala oli lausa suurepärane (nii suurepärane kui rasvas keedetud paneering muidugi olla saab, lihtsalt kala ise seal sees oli suurepärane), aga kartulid minu maitse jaoks kaugelt liiga pruuniks küpsetatud.

Päris huvitav oli õues, otse Faelmanni tänaval parkivate autode kõrval istuda ja süüa, tee lähedus oli natuke poti- ja päriselt sela kasvavate puudega peidetud ja tänavatoidu tarbimiseks oli sellest küll.



Huvitav muidugi, et sees oli valida, kas inglise keeles rääkida noormehe või neiuga. Eesti keele varianti ei olnud. Mind see ei seganud ja andis natuke autentsustki juurde, aga natuke naljakas ja natuke seadusevastane ta ilmse.t on. Ka menüü oli mälu järgi ainult inglise keelne. Omanik, Derek, olla keegi kanada-eestlane.

Igatahes polnud paha koht. Teinekord uurin menüüd põhjalikumalt.”

“Oli tore laupäevane päev ning kõht just sedamoodi tühi, et mõte mõnes heas kohas einestamisest pani juba ette naeratama. Piirkonna poolest sobis Haabersti kant ja et päris kaubanduskeskuse restoranis süüa ei tahtnud, jättis see lähedalolevatest alles eelkõige valiku Ruccola ja Lyoni vahel. Ja asi hakkas parasjagu Roccola kasuks pöörduma kui järsku meenus -- seal samas Lyoni kõrval on veel üks. Twenty Two Family Resto. Tõsi ta on, kaks last oli ka kaasas ja mõte sellest, et neil võiks mingit tegevust olla, mida pererestorani nimetus lubas, ei olnud paha. Aga mäletad, et plaan oli Heas Kohas einestestada ja seda ei lubanud ei see "pererestorani" osa ega see, et ausalt öeldes oli mööda sõites sildi nägemine ainus, mida sellest restost kuulnud olin. Keegi seda restorani mulle maininud ei olnud, seega tundus, et see on.. üks neist, mida ei tasugi väga mainida. Lisaks oli samades ruumides varasemalt mingi kehvemat sorti söögikoht ja ehk see imago kandus üle ka arvamusele uuest.

Niisiis, kerge murega, et kindla peale ei läinud, otsustasin siiski Family Resto 22 ära proovida ja astusin uksest sisse. Algus oli hea. Koht näis väga hubane ja kenasti disainitud. Täpselt selline, kus on mõnus olla ja kus leiab igale seltskonnale ja koosviibimise tüübile sobiva laua.


On privaatsemaid grotte ja rohkem avatud laudu, saab istuda akna all, köögi lähedal või kus tahes. Köögi lähedus on, muide väga hästi tajutav, sest asub see ühe klaasseina taga ja on külastajatele seeläbi vaatamiseks avatud. Veelgi enam, püsti on pandud ka kaks telerit, kust köögitoimetusi selgelt jälgida saab! Väga usalduslik ja tore. Kusagil justkui köögi ja söögisaali vahel uhkeldavad oma rohelises hiilguses kaks kaunist Big Green Eggi. Ühesõnaga koht näeb välja nii viisakas, läbimõeldud ja kena, et igasugune mure toidukoha valiku osas kahaneb päris armutu hooga.


Tõsi, menüüd pole ma veel näinud ja ehkki Eggid head tõotavad, siis võib ikkagi vabalt olla, et olen sattunud ülehinnatud friikartulite, lihapallide ja kanapastamaailma. Menüüd lehitseses sai aga selgeks, et ka see mure polnud õigustatud. Tol hetkel hakkasin arvestama juba täiesti reaalse võimalusega, et Resto 22 on äkki tõepoolest üleni hea koht.

Eelroaks toodi lauda “Noor Matje Heering”, mille serveering pani koheselt kulmu kergitama. Mis family resto!? See on ju kõigi märkide järgi korraliku gurmeerestoran!


Salat Olivier22 nägi välja väga kena ning maitses hästi ja rikkalikult.


Kõrvitsasupp oli sametine.


Burger22 tunduvalt parem kui teadmata põhjusel kuulsaks saanud Uulitsas.


Peipsi koha.. see nägi välja natuke tavalisem kui teised road, mida proovitud sai, ja ka maitse osas tuleb see tunnistada igavamasse “tavaline” kategooriasse. Samas teine kalaline, eelroana pakutav skumbria oli taas loomingulise serveeringuga, poolikul puuhalul, kenasti garneeritud ning tähendas nii külmasid kalaviile, et hamba all krõbisesid jääkristallid.


Pasta Con Fungi, ehk tagliatelle pasta seente ja musta parmesaniga oli maitsvalt seenene ja seda sorti toit, et kui on vaja 10 euro eest kõht täis süüa, siis täpselt sobiv.


Mereannipasta oli veelgi uhkem, sisaldas rikkalikult sinimerekarpe ja ka valgeid karpe, lisaks väiksemaid krevette ja kalmaari. Karbid olid koos karpidega, krevetid koorikuga. Seda ma väga ei armasta kui pean ise krevette toidust välja õngitsema ja koorima, aga sõrmede puhastamise tarbeks toodi viisakalt sidruniviiluga veekauss.


Grillribi oli servast natuke kuivanud, keskelt aga maitsev, oma garneeringuga aga kõvasti tagasihoidlikuma välimusega kui mitmed teised road.


Ka steik sealihast nägi taldrikul välja õige tavaline, aga üllatas oma mahlasuse ja maitsega.


Magustoitudest oli omamoodi rabav Šokolaadifondant22, mis toodi lauda kauni serveeringuga kuumalt ning süstiti alles lauale serveerituna vaniljekastet täis. Väga šikk! Saate siis aru, miks ma olin siiralt üllatunud kui läksin pererestorani, aga sattusin gurmeetoidukohta.


Ja tagatipuks on ka teenindus Resto22-s hea. See kõik kokku teeb Family Resto22-st väga erilise koha. Täiesti ainulaadse, tõtt-öelda. Seal on hea õhkkond ja hea teenindus, väga maitsvad toidud NING suur laste mängunurk! Laste menüüs on koorene pasta hinnaga 2.20! Mis see siis olgu — lastesõbralik gurmeerestoran?!
Nüüd olen ma kõike näinud. Ja lähen tagasi, et veel vaadata.”

“Veinide valik on hea, sealt tasub eelkõige otsida kallimaid veine, alla 10 euri pole suuremat lootust midagi leida. Aga häid veine on paras hulk. Töötajad on ka väga asjatundlikud ja pakuvad lahkelt abi.
Ainult gurmeetoodete valik ei ole suurem asi.”