Ways to live forever
8.7
6 hindajat

1. Ways to live forever
Gustavo Ron


Lisas Tulekera 01.04.2014
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (2)

“,,Kuidas elada igavesti" on oma nime saanud ilmselt ühelt peategelase vastuseta jäänud küsimuselt. Sealhulgas on ka küsimusi nagu näiteks, miks peab surema, mis tunne on surra jne.
Selle filmi peaosatäitja on Robbie Kay, kes peab mängima Sami-12 aastast poissi, kes põeb leukeemiat. Sam hakkab pidama videopäevikut, kus räägib oma päevadest ja tegemistest. Filmis hakkab ta ellu viima oma unistusi (teha Guinnessi rekord, suudelda tüdrukut, joosta üles alla viivast eskalaatorist jne). Ta parimat sõpra Felixit mängib Alex Etel. Felix on samuti leukeemiat põdev poiss, kes sureb kahjuks filmi teises pooles. Ta aitab Samil oma unistusi täide viia.
Minu jaoks oli filmi põhisõnum see, et meil on vedanud kui meil ei ole mingit rasket haigust ega puuet. Aga ka see, et isegi kui meil pole vedanud, siis peaksime nautima elu.
Ma soovitaksin seda kindlasti kõigile üle 9-aastastele lastele ja ka suurtele, sest see toob välja mitu põhjust, miks elu nautida ja seda mitte raisku lasta. Nooremad lapsed ei pruugi sellest aru saada.
Minu meelest mängisid kõik oma rolli hästi välja. Ja olid huvitavad tegelased.
Selle kurva filmi režissöör on Gustavo Ron, kes on Hispaania režissöör ja stsenarist, kes selle aasta detsembris saab 42-aastaseks.”

27.04.2014 10:37 - carmel.uibopuu
Hinnang arvustusele:
  +1   -0
Anina (2013)
7.3
4 hindajat

2. Anina (2013)
Alfredo Soderguit

Anina Yatay Salas on mõtlik punapea, kellele kohe üldse ei meeldi oma nimi. Tema nime iga osa on palindroom, mis tähenab, et seda saab lugeda nii päri- kui ka tagurpidi. Anina koolikaaslased kiusavad teda sellepärast kogu aeg, eriti Anina vihavaenlane Yisel. Kui tüdrukud üks päev mänguväljakul riidu lähevad, saadetakse nad kooli direktori juurde, kes annab neile närvesööva karistuse: neile mõlemale antakse kinnine must ümbrik, mida nad ei tohi terve nädala jooksul avada. Aninat hakkavad piinama luupainajad ning päevad venivad tema jaoks kui teod. Ta üritab oma uudishimuliku parima sõbraga igal võimalikul viisil teada saada, mis on ümbriku sees. Vähehaaval mõistab Anina aga, et tema saatusekaaslasel Yiselil on märksa tõsisemad mured kui salapärane must ümbrik. Tasapisi õpivadki rivaalid teineteist paremini tundma. Film toob vaatajateni terve Anina tunnetemaailma – tema mured, hirmud, rõõmud ja tärkava esimese armumise.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Suicide Shop (2012)
8.5
2 hindajat

3. The Suicide Shop (2012)
Patrice Leconte

Prantuse kuulus füüsik ja filosoof Balise Pascal öelnud, et nimene on kõigest pilliroog – tema elu on õhuke ja habras ning kui maailm ja universum seda soovivad, võib ta inimese hetkega hävitada. Film “Enesetapupood” on irooniline ja julge film. Pood, kus müüakse kõike, mida läheb vaja selleks, et teha enesetappu. Säärane omamoodi äri läheb tänapäeval hästi, poe klientideks on nii ilusad ja rikkad, vaesed, elus pettunud naised ja mehed, kui ka segaduses lapsed ja noored.

Tänu sellele poele on inimeste elu tehtud “lihtsaks”, kellele sobivad paremini karmid meetoid, kellele leebed jne. Igaühele midagi. Poe kliendid ei arvesta aga ühega: inimese elu on küll habras, kuid samas tugev nagu kivi. Elujõud on midagi nii suurt ja müstilist, et peab tihitlugu vastu ka kõige karmimatele katsumustele.

Patrice Leconte film võib esmapilgul tunduda kurb ja masendav, kuid lahates ensetappu ja eksistentsiprobleeme ja -küsimusi, mida inimesed endalt aeg-ajalt küsivad: miks inimene elab? mis on inimese eesmärk?, jõuab ta postiivsele ja elujaatavale järeldusele.

Meisterlikult tehtud film, oma rikkaliku pildikeelega ja võimsate metafooridega on kindlasti üks eelmise aasta parimaid täispikki animafilme.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Still Life (2013)
9.3
4 hindajat

4. Still Life (2013)
Uberto Pasolini

See mõjuv Briti film on teretulnud vaheldus neile, kes on harjunud liialdusi täis peavoolu kinoga. Kasutades ära rahulikkust ja tühjust, kajastab „Vaikelu” üksindust ning ideed hästi elatud elust. Eddie Marsan – kinnitades oma staatust ühe parima näitlejana tänapäeva Suurbritannia kinos – mängib John Mayd, linnaametnikku, kelle töö on üles leida üksi surnud inimeste lähisugulased. May on üksildane ja üksik mees, kes, avastades, et järgmine töö jääb talle koondamise tõttu viimaseks, hakkab oma elule tagasi vaatama. Viimane juhtum saab talle kinnisideeks ja May üritab surnud alkohooliku Billy Stoke’i elu kohta kõike teada saada. Aga kui May leiab üles Stoke’i tütre, muutub ka tema enda elu. See on väga tõsine ja reserveeritud film, mille detailiderohkus on voorus. Segades vaevu hoomatavat ja sünget huumorit mõtisklusega elu üle (sarnaselt Loachi ja Leigh’ filmidega), on „Vaikelul” kindel koht Briti kinotraditsioonis, lisades sellele veidi fantastilisust. Kui liita Marsani hüpnootiline rollisooritus (ja võrdväärselt tasemel Joanne Froggatt Stoke’i tütrena), saame rikkaliku, delikaatse ja emotsionaalse linaloo. Laurence Boyce


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Marina (2013)

5. Marina (2013)
Stijn Coninx

„Marina, Marina, Marina ...” peaks olema kõigile tuttav lauluviis. Kuid kui paljud teavad üldse selle laulu saamisloost? Siinkohal saabki appi võtta klassikalise eluloofilmi „Marina”, mis annab ülevaate noore itaalia immigrandi tähelennust muusikataevasse ja hetkest, mil sarmika akordionisti hitt, esialgse pealkirjaga „Manuela”, vallutas muusikaedetabelid nii Euroopas kui ka Ameerikas. Laulu müüdi kiiresti üle miljoni koopia ning selle edukust kinnitab ka fakt, et oma kaverid on sellele loonud kuulsused nagu Marino Marini, Dalida ja Louis Armstrong. Film ise on ajastutruu jutustus Rocco Grenata poisikesepõlvest ja hilisemast noorukieast, mille keskme moodustab keerukas isa-poja vaheline suhe. Grenata perekond oli sunnitud emigreeruma soojast Lõuna-Itaaliast (sotsiaalselt) külma Belgiasse, kui muusikahuviline Rocco oli vaid kümneaastane. Ehkki unistused paremast elust ei täitunud kohe, maitses lõpuks saavutatud edu seda magusamalt. Julgus unistada ning oma unelmale kartmatult järgneda ongi ju ainus võidu võti. Katriin Kütt


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Fake (2013)
10
1 hindaja

6. The Fake (2013)
Sang-ho Yeon

Hüdroelektrijaama tammi vee alla jääv kolkaküla ning selle lihtsakoelised elanikud ootavad vaikides hetke, mil oma kodud maha jätta ning uude elukohta asuda olles kõik selle eest saanud arvestamisväärse kompensatsioonisumma. Kuid lootus, et oma kodu ei pea maha jätma ei sure ning seda hoiab hõõgumas karismaatiline usukuulutaja Choi, koos Seoulist saabunud noore pastori Sungiga, kes lubab Jumala abiga säästa nii külaelanike majapidamised, kuid ehitada ka annetuste abil Issanda teenimiseks sobiliku pühakoja. Hetkeks tundubki, et Jumal on ennast läbi uue pastori usklikele ilmutanud - tuberkuloosi käes vaevlev vanaproua näitab peale püha vett juues ervenemise märke ning ratastooli aheldatu saab kõndima ning kirikusse voorib aina rohkem ja rohkem elanikke usupaari sõnumit kuulama ning annetusi tooma. Ainuke, kes ümbritsevat meeleparandust kriitilisena võtab on jõhkardist vanamees Min-Chul, kes igasuguse südametunnistuspiinata joob maha tütre kooliõpingute säästud ning pekstes toda ning oma abikaasat millal tahes. Vanamehele hakkab aina enam tunduma, et kirikumees Choi pole päris see, kes too väidab ennast olevat ning baaritülist kuraasi saanud Min Chul otsustab omakohtu eesmärgil platsi puhtaks luua teadmata, et lükkab käima traagiliste sündmuste jada. Juba kriitikute poolt paljukiidetud debüütfilmiga “SIGADE KUNINGAS” ennast hetkega märkimisväärsete animarežissööride hulka kinnitatud Yeon Sango-ho teine täispikk mängufilm on võimsalt kriipiv sotsiaalne thriller sellest, kui lihtsalt on võimalik tõega manipuleerides kontrollida ühiskonna lihtsauskseid ja äratõugatuid, eriti, kui mängus on usk. Suurepärase stsenaariumi ning samavõrd detailirikka maailmaga film täiskasvanutele on ühtmoodi elamuseks vaatajale, kes peab lugu nii anima- kui mängufilmist küsides kumb on ausam - kas hea südamega inimene kes valetab või valeliku südamega inimene, kes räägib tõtt?


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: