The Grand Seduction (2013)
10
1 hindaja

19. The Grand Seduction (2013)
Don McKellar

Jean-François Pouliot’ 2003. aastal valminud film „La grande séduction” („Siiras meelitus”) teenis lavastaja koduprovintsis Québecis tohutut kassatulu, vaimustas Cannes’is kriitikuid ja võitis Sundance’i festivalil publikuauhinna. Nüüd, kümme aastat hiljem, naaseb see klassikaline lugu ekraanile ingliskeelse uusversioonina, mille käsikirja kohandasid originaalstsenaariumi autor Ken Scott („Tõutäkk”) ja Michael Dowse („F Word – Ropp sõna”). Asendades Québeci kaluriküla veidra võlu Newfoundlandi väikese rannakogukonna karmi iluga, jälgib „Siiras meelitus” seda, kui kaugele võib provintsirahvas minna selleks, et võluda ära suurlinnast tulnud külaline. Nagu paljud teisedki, keda mõjutas kalatööstuse kokkuvarisemine, on kunagise jõuka asunduse elanikud sunnitud otsima tööd suurlinnast või, mis veelgi hullem, anuma valitsuselt toimetulekutoetust. Nende tulevik näib võtvat heledamaid toone, kui üks plastitööstur teeb ettepaneku linnakesse tootmistsehh rajada. Paraku selgub, et selleks sõlmitava lepingu järgi tuleb kogukonna vajaduste rahuldamiseks võtta tööle pidevalt kohal viibiv arst. „Filmi leebelt riukalikud viited tänapäeval olulisele sotsiaalsele teemale on vaheldumisi teravad ja pööraselt vaimukad ning filmis pääsevad nad mõjule tänu Iiri tippnäitleja Brendan Gleesoni ja Kanada kuulsuse Gordon Pinsenti võrratutele rollilahendustele. Trinity Bays üles võetud film toob imekaunilt esile Newfoundlandi rannikuala värvikust ning rõõmustab kindlasti ka kibedaima küüniku hinge.” – Toronto filmifestival


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Taxi and Telephone (2013)
10
1 hindaja

20. Taxi and Telephone (2013)
Ernest Abdyjaparov

Kaugete 1960ndate vihmane päev. Frunze linna bussijaamas telefoniputka ees seisab üksik takso ja ootab reisijaid. Takso sõidab kuhu iganes ainult siis, kui salong on rahvast täis või kui keegi maksab kogu auto kinni. Kes ka ei tuleks takso juurde, kõik proovivad helistada oma lähedastele, mis viib meid kokku erinevate saatustega. Reisija Zoja põgeneb vanematekoju truudusetu abikaasa juurest, kes petab teda naise sõbrannaga. Aga kaks läbisõidul olevat reisijat vaidlevad oma klassivenna Muhtari ja tema naise Mahabati üle, kas ta tunneb nad ära, kas võtab öised külalised vastu? Selle vaidluse pärast puhkeb Muhtari ja Mahabati vahel tõeline draama. Koju helistab ka taksojuht ise, et öelda oma noorele naisele head aega ja küsida, mida tuua oma vastsündinud pojale kaugest Ošist. Öö vältel avanevad meie ees reisijate ja telefoniputka klientide tragöödiad ja rõõmud. „Filmi aluseks on tadžiki dramaturgi Ato Hamadi näidend. 2011. aastal lavastati see teatris ning otsustasin vändata teose järgi filmi. Selleks et lugu muutuks kinematograafilisemaks, olid lisatud uued tegelased ja süžeeliinid. Filmi stilistikaga tuli vaeva näha, et anda edasi nõukogude aja vaim. Siit ka filmi mustvalge formaat ja tolle ajastu muusika. Kuid filmi peamine idee seisneb selles, et kuidas ka ei muutuks ajastu ja mood, on truudus, armastus ja sõprus igavesed väärtused.” – Ernest Abdyjaparov, režissöör


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Moebius (2013)
10
1 hindaja

21. Moebius (2013)
Kim Ki-duk

Pikalt abikaasa armuafääri talunud naine otsustab meeltesegadushoos kätte maksta kõige julmemal viisil – eemaldades oma teismelise poja meheuhkuse, et seejärel jäljetult kodust kaduda. Šokeeritud afääri võigastest tagajärgedest ja faktist, et perepoeg on ilma jäetud võimalusest saada meheks nii füüsilises kui ka sotsiaalses mõttes, otsustab mees samavõrd radikaalse ohverduse kasuks – võtta eneselt ning anda pojale tagasi see, mis eemaldati. Veelgi enam, isa otsustab pühendada ennast pojast meheks koolitamisele, sest ilma sugu defineeriva füüsilise osata pole poeg „mees” ei isa ega kambajõmmide silmis. Kuid seda tehes kasvavad ka parimasse puberteediikka jõudnud poja ihad ning kui ootamatult otsustab ka ema koju naasta, keeravad juba senini viimase piirini viidud suhted perekonnas täiesti sassi. Korea autorikino lipulaeva Kim Ki-duki „Möbius” kuulub aasta skandaalsemate linateoste hulka nii graafilise pildikeele kui ka tabuteemasid kajastava sisu tõttu. Sestap pole ime, et kodumaised tsensorid piirasid filmi levi kolm korda enne kinolevisse lubamist. Dialoogita, ainult näitlejate kehakeelele ning ilmetele tuginev ning pantomiimiteatrit meenutav film on allegooria nii Korea, kuid miks mitte ka Eesti ühiskonnas levinud šovinismi ja arusaama vahel, et mehe riist on tema seksuaalse ja ühiskondliku positsiooni garantii. Kim Ki-duk on filmi kommenteerides öelnud: „Ma olen isa, ema on mina ja ema on isa. Me oleme sündinud ihast ja me reprodutseerime ennast ihas. Nii olemegi ühendatud nagu Möbiuse kuju, seetõttu ennast kadestades, vihates ja armastades.” Sten Saluveer


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Coast of Death (2013)
10
1 hindaja

22. Coast of Death (2013)
Lois Patiño

Surmaranniku all tuntakse Loode-Hispaanias asuvat karismaatilist ja imelist Galiitsia regiooni. See on väga ilus, kuid meremeestele ja laevadele ülimalt ohtlik. Sellest ka see halbakuulutav nimi. Rooma ajal peeti seda maailma lõpuks, kus elu kohtab igavikku ning legendid täituvad.

Hästi plaanitud, pikad ja staatilised võtted näitavad meile ruumi, kus inimese ja keskkonna keeruline suhe muutub igavikuliseks. Iga kaader on kui lõuend, millel õlivärvid pehmelt, aga pidevalt liiguvad, võrratult aega joonistades. See on hüpnootiline film, mille vaate visuaalne intensiivsus tutvustab meile seda legendaarset kivist, udust ja tormist maad kui inimeste hirmude, lootuste ja rõõmude mosaiiki. Looduse selge kaos astub vastu inimese kontrolliihale ning ärakasutamisele, mõlemad osapooled kätketud imelisse tantsu.

Pärast kahte festivalivõitu – Oberhausenis (kus film võitis ühe kõige suurema filmifestivali parima lühifilmi tiitli) ja Locarnos (parima noore režissööri auhind filmi esilinastusel kunstifilmide Mekas) – rändab režissöör Lois Patiño oma tööga üle kogu maailma, külastades muuseume, kunstigaleriisid, ülikoole ning korjates filmifestivalidelt auhindu.

Javier Garcia Puerto


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Intimate Parts (2013)
10
1 hindaja

23. Intimate Parts (2013)
Natasha Merkulova, Alexey Chupov

„Intiimsed kehaosad” on vene filmimaastikul mõnusalt värskendav üllatus. Natasha Merkulova ja Alexey Chupovi irooniline ja erootiliste sugemetega draama ei tegele, nagu pealkirjast võiks aimata, siiski delikaatsete kehaosadega, vaid inimeste saladustega. Selle osaga meist, mida me igaks juhuks teiste eest varjame.

Äärmiselt elulise filmi sündmused võiksid aset leida ükskõik millises moodsas ühiskonnas, mille liikmed on oma sotsiaalsed ja materiaalsed „kohustused” korralikult täitnud. Kui kõik on justkui saavutatud ja eeskujulik elu kulgeb mööda rahulikku rada, siis miks on tunda, nagu oleks meid „tillist tõmmatud” ja õnn ei saabunudki õuele koos uue Audiga?

Kuidas saada õnnelikuks? Kas endale truuks jäädes saabub sisemine rahu? Kas peaksime paljastama oma kompleksid ja avama hingesoppides peituvad salamõtted? Kas see on üldse meile ja meid ümbritsevatele turvaline?

Selliste elu põhiküsimustega tegeleva sümpaatse teose poeetiline ja meisterlik kinematograafia tundub kahtlaselt tuttava käekirjaga ja tõesti, idanaabrite filmi on üles võtnud eesti kino üks väärtuslikumaid kunstnikke – pildivõlur Mart Taniel.

„Intiimsed kehaosad” ei tundu päris Vene filmina, selles on mingi heas mõttes läänelik ja vabastav twist – midagi, mis paneb huviga ootama, mida tandem Natasha Merkulova ja Alexey Chupov järgmiseks ette võtab.

Tiina Savi


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
A Thousand Times Good Night (2013)
10
1 hindaja

24. A Thousand Times Good Night (2013)
Erik Poppe

See on Norra režissööri Eric Poppe ingliskeelne film, filmitud Iirimaal, Kenyas ja Afganistanis, kus mängivad prantsuse, rootsi, norra ja jumal teab veel, mis rahvusest näitlejad ja amatöörnäitlejad. Film on tõeline koostööfilm ja rahvusvaheline igas mõttes, ka sisult ja sõnumilt. Paiguti annab see tunda nii heas kui ka halvas. Halvas selles mõttes, et ehk on kõik liialt poliitiliselt ja dramaturgiliselt korrektne... aga vaieldamatult on tegu ülimalt kaasahaarava draamaga, kus peaosa mängib Juliette Binoche, kes sedapuhku kehastub üheks maailma esifotoreporteriks Rebeccaks, keda huvitavad naiste sisemised motivatsioonid ja filosoofia.

Miks sooritavad naised enesetaputerrorismi aktsioone, mis peaks olema tegelikult vastuolus nendele aegade algusest antud missiooniga anda ja hoida elu? Ka Rebecca sisemine konflikt päädib valikutes eluohtliku töö, mida ta kirglikult armastab, ja perekonna vahel. Viimane küll kõlab banaalselt, aga filmis see nii ei mõju. Tegelikult jääb peale Juliette’i hiilgav mäng ja kaameratöö, mis sedapuhku nii suurepäraste fotode kui ka filmikaamera abil annab edasi sõjakolletes valitsevat atmosfääri, pingeid ja ohutunnet. Film jutustab meile ilustamata lugusid Afganistanist ja Kenyast ning sellest, kuidas ühel hetkel eluga riskimisest võib saada narkootikum, mis hävitab enda ümber kõik, millest peegeldub väikekodanlikku õnne- ja rahuloluatmosfääri.

Tiina Lokk


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: