Rio 2096: A Story of Love and Fury (2013)
10
2 hindajat

13. Rio 2096: A Story of Love and Fury (2013)
Luiz Bolognesi

1500 avastati Brasiilia portugali maadeavastajate poolt – kohalikele asunikele tähendas see aga, et maadeavastamisele järgnesid koloniseerimine, orjus, poliitilised rahutused ja diktaatorlus. Kuid trotsides võõraid võime, leidus rahva seas üks, kellele oli antud missioon oma inimeste eest seista. Väljavalitu, kelle osaks langesid kõrgemalt poolt omistatud inimpiire ületavad võimed, asus võitlema oma rahva vabaduse eest. Surematu sõdalase edasiviivaks innustajaks saab kaunis Janina, kellega tormiline neid saatus kord liidab, kord lahutab. Film loob seiklusrohke narratiivi sellest, missuguseid katsumusi on pidanud läbi elama üks põline Lõuna-Ameerika rahvas, ning liidab sinna peategelase isikliku tasandi - igavese armastuse, mis hoiab kustumatu leegina üleval sõjamehe vankumatut vaprust. Rio 2096: A Story of Love and Fury on brasiilia animeeritud täispikk draama, mis on ühelt poolt sci-fi nägemus tulevikust, kuid teisalt tagasivaade Brasiilia ajaloosündmustele, mis saavad kokku visuaalseks tervikuks – õnnestunud kombinatsioon mütoloogiast, fantaasiast ja armastusest. Film võitis maailmakuulsal Annecy filmifestivalil 2013 täispikkade filmide kategoorias esikoha.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Paradjanov (2013)
9.5
2 hindajat

14. Paradjanov (2013)
Serge Avedikian, Olena Fetisova

Sergei Paradjanov oli 20. saj filmisuurkujusid, vaatamata sellele, tema filmid „Unustatud esivanemate varjud” ja „Granaatõuna värv” muutusid toonases NSV Liidus legendideks ja mõjutasid paljusid filmitegijaid mitte ainult idas. Paradjanovi üks suuremaid sõpru oli näiteks P. P. Pasolini. 1924. a Gruusias armeenia perekonnas sündinud ja põhiliselt Ukrainas filme teinud, evis ta hämmastavat võimet tunnetada sügavuti kõiki kolme rahvust, kelle keskel ta elas. Paradjanov oli poeet ja väga andekas kunstnik, kelle filmid mõjusid kui poeesia, kus filmilindile olid püütud sügavalt rahvuslikud kujundid. Eraelus aga oli ta ekstsentrik ja sattus õige kiiresti vastuollu võimudega, kes pidasid paremaks ta isoleerida aastateks vanglasse, kus ta aga leiutas uued väljendusvahendid. Tema mosaiigid, kübarad, kostüümid, maalid on hunnitud ja kaunistavad tema majamuuseume nii Jerevanis, Thbilisis kui ka Kiievis. „Paradjanov” on eluloofilm, mida teatavasti on väga raske teha nii, et see mõjuks usutavalt ja köitvalt võrdselt nendele, kes tundsid peakangelast, ja nendele, kes temast vaid kuulnud olid. See on ilmselgelt õnnestunud, rahuldades mõlemaid pooli. Kindlasti pakub film nauditavat elamust, kes on vähegi tuttavad Paradjanovi eluloo ja filmidega, noortele aga annab see hea pildi ajastust ja on lobedasti jälgitav, kuna armeenia päritolu prantsuse näitleja Serge Avedikian mängib Paradjanovit ilmse mõnuga ja teeb seda hästi. Tiina Lokk


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Amazing Catfish (2013)
10
1 hindaja

15. The Amazing Catfish (2013)
Claudia Sainte-Luce

Claudia kohtub erakorralise meditsiini osakonnas Marthaga. Tutvus esmapilgul ekstsentrilise üksikemaga pöörab seni sotsiaalselt isoleeritult elanud Claudia igapäeva pea peale, kui eneselegi ootamatult avastab ta end hoolitsemas rasket haigust põdeva naise nelja lapse eest. Aegamööda saab üksildasest võõrast pereliige, kelle kohalolu aitab kanda pea talumatult rasket koormat.

See südamlik ja helge film heidab tundliku pilgu peresuhetele ja -väärtustele. Ühes sellega tõstatab ka küsimuse – mida tähendab üldse perekond. Elus on kordi, kui ootuspärane peremudel ema-isa-lapsed ei ole lihtsalt võimalik. Kuid ka siis loob leidlik inimvaim enesele sobiva tugivõrgustiku ja pereliikmeteks võivad saada inimesed, kel peale valmisoleku olla toeks ei ole ühtegi teist sidet. Ei veresidemeid, seaduse ees sõlmitud lepinguid. On vaid soov kuuluda ja saada osa sellest üürikesest imest, mille nimi on elu.

Agnès Godardi tugev operaatoritöö kujutab ilmekalt tegelaste siseelu, aidates kaasa Claudia Sainte-Luce esimese täispika mängufilmi õnnestumisele. Nii on juba koju toodud tunnustus Locarno ja Toronto filmifestivalidelt, kus värske linateos on jäänud silma erakordse soojuse ja lihtsusega, millega kujutatakse perekonna olemust ja igapäevast toimimist.

Katriin Kütt


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Sorrow and Joy (2013)
10
1 hindaja

16. Sorrow and Joy (2013)
Nils Malmros

Taani filmi „Kurbus ja rõõm” lavastajat Nils Malmrosi võib kutsuda vanameistriks, kes oma esimesi katsetusi filmi vallas tegi Prantsuse uue laine liikumise jälgedes, ning kelle kõige esimesed linateosed valmisid juba 1960ndate lõpus. Tema verivärske ja kümnes täispikk film on sügavalt autobiograafiline ja viib meid tagasi aega, kui Malmros elas Århusi väikelinnas.

On 1984. aasta talv. Filmirežissöör Johannes saabub koju järjekordselt komandeeringult ja saab vanematelt teada kohutava tõe. Tema naine Signe on äsja tapnud nende 9 kuu vanuse tütre Maria ja viibib nüüd kinnise režiimiga vanglas. Ei mees, naise lähedased ega ka kogukond ei suuda mõista, kuidas noor ja lahke kooliõpetaja võis tappa oma lihase lapse. Kuid hoolimata julmast tragöödiast on Johannesel see omadus, mis teeb inimesest inimese – kaastunne ja südametunnistus. Ta viib ennast kurssi kohtusüsteemiga, et aidata naine välja üha koomale tõmbuvast ringist, mille keskel Signe võib samuti surra. Mees tunneb toimunu süüd ka endal ja tahab naist tagasi, et koos temaga leinata ja eluga edasi minna.

„Kurbus ja rõõm” on hea näide Skandinaavia kvaliteetdraamast, kus väga põhjalikul moel tegeletakse inimpsüühika lahkamisega, visates õhku küsimuse, miks ja kuidas heaoluühiskonnas sellised tragöödiad juhtuvad. Johannese rollis astub üles Thomas Vinterbergi filmist „Submarino” tuttav Jakob Cedergren, kes teeb pearolli teiseski PÖFFil linastuvas linateoses „Faro”.

Helmut Jänes


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Sorrow and Joy (2013)
10
1 hindaja

17. Sorrow and Joy (2013)
Nils Malmros

Taani filmi „Kurbus ja rõõm” lavastajat Nils Malmrosi võib kutsuda vanameistriks, kes oma esimesi katsetusi filmi vallas tegi Prantsuse uue laine liikumise jälgedes, ning kelle kõige esimesed linateosed valmisid juba 1960ndate lõpus. Tema verivärske ja kümnes täispikk film on sügavalt autobiograafiline ja viib meid tagasi aega, kui Malmros elas Århusi väikelinnas. On 1984. aasta talv. Filmirežissöör Johannes saabub koju järjekordselt komandeeringult ja saab vanematelt teada kohutava tõe. Tema naine Signe on äsja tapnud nende 9 kuu vanuse tütre Maria ja viibib nüüd kinnise režiimiga vanglas. Ei mees, naise lähedased ega ka kogukond ei suuda mõista, kuidas noor ja lahke kooliõpetaja võis tappa oma lihase lapse. Kuid hoolimata julmast tragöödiast on Johannesel see omadus, mis teeb inimesest inimese – kaastunne ja südametunnistus. Ta viib ennast kurssi kohtusüsteemiga, et aidata naine välja üha koomale tõmbuvast ringist, mille keskel Signe võib samuti surra. Mees tunneb toimunu süüd ka endal ja tahab naist tagasi, et koos temaga leinata ja eluga edasi minna. „Kurbus ja rõõm” on hea näide Skandinaavia kvaliteetdraamast, kus väga põhjalikul moel tegeletakse inimpsüühika lahkamisega, visates õhku küsimuse, miks ja kuidas heaoluühiskonnas sellised tragöödiad juhtuvad. Johannese rollis astub üles Thomas Vinterbergi filmist „Submarino” tuttav Jakob Cedergren, kes teeb pearolli teiseski PÖFFil linastuvas linateoses „Faro”. Helmut Jänes


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Detective Downs (2013)
10
1 hindaja

18. Detective Downs (2013)
Bård Breien

Kui te pole nn festivalifilmide huviline, aga PÖFFist tahaks sellegi poolest osa saada, siis tuleks vaatama minna „Downist detektiivi”. Kui teile ka veel krimifilmid meeldivad, siis on see linalugu ainuõige valik.

Vaataja häälestavad õigele lainele juba algustiitrid. Kohe saab selgeks, et linal rullub lahti stiilipuhas detektiivifilm, oma väikeste kiiksudega, aga sellegi poolest äärmiselt väljapeetud. Robert Bogerud on tõenäoliselt kõige khuulim detektiiv. Ta on vähemalt sama stiilne kui Humphrey Bogart, aga palju erilisem. Tal on mantel ja kaabu, Downi sündroom ning täiesti oma meetod. Ainuke probleem on selles, et lahendamist vajavat müsteeriumit ei õnnestu detektiivil kusagilt leida. „Vahel olen allaandmise äärel, aga seda ma ei suuda. Mul oleks vaid ühte juhtumit vaja. Päris müsteeriumit. Siis saaksin kõigile näidata,” mõtleb Robert plaskut kummutades. Keegi ei võta teda tõsiselt, isegi ta isa mitte. Kuid siis saabub Olav Starri, uisukuninga abikaasa ja teatab, et tema mees on kadunud ning palkab Robert Bogerudi juhtumit lahendama. Detektiiv asub tegutsema.

Põhjamaade filmitegijad on end krimilugudega korduvalt tõestanud. Naelapea pihta lüüakse selgi korral. Lisaks on filmis sooja huumorit ja meeldetuletamist väärivaid tõdesid. Luban, et väljute kinost rahulolevana, tõenäoliselt naeratades ja helges meeleolus, uskudes (kas või korrakski), et elus on kõik võimalik, kui vaid piisavalt tahta.

Kaisa Karu


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: