Violette (2013) - Arvustus.com arvustused

Violette (2013)
Martin Provost

Üdini prantslasliku filmi võtaksin kokku lausega hingevanglast hingevabaduseni. Meie balletiartistil ja laineid murdnud lavastajal Ülo Vilimaal oli samateemaline näitus. Ta hakkas pintsliga lõuendil moderntantsu tantsima, et hing taas vabaks saaks. VIOLETTE on lugu naisest, kes püüdleb isikliku vabaduse poole ja kellest saab kirjanik. Kirjutamine annab talle kõik selle, millest ühiskond ta ilma jättis. See on elulooline film prantsuse novellistist Violette Leducist, kelle teosed olid sõjajärgsel Prantsumaal sensatsioonilised ja provokatiivsed. Teda võiks võrrelda ehk meie Kati Murutariga. Filmi võti peitub tema suhtes kirjastaja Simeone de Beauvoiriga, kellesse oli ta sügavalt armunud ja kes suutis Violette’i veenda oma hingeliselt üksildase elu ning isiklikud muserdused paberile panema ja andma endale võimaluse. Lugu rullub vaataja ees lahti kuues osas. Iga osa kannab üht peaosalise elus olulist mõju avaldanud inimese nime. Mõistagi ei puudu ka armastuse teema, muidu poleks tegu ju prantsuse filmiga – keskmes on armusuhted Jean Genet’ga ning Maurice Sachsiga. Tegevus leiab aset toonases kodanlikus Pariisis. Kogu seda lugu vaadates meenub, kuidas ma oma luules andeka sõbratariga, kes suudab luuletada ka prantsuse keeles, istusime kohvikus, jõime punast veini, haukasime võileiba ja meie, kaks vaest kirjaneitsit, kõnelesime ei millestki muust kui prantsuse šanssoonidest ja oma lemmiklauludest ning artistidest, praadi mugiva ühiskonna mõistmatute pilkude all. Margit-Mariann Koppel Lisas OliverL 16.11.2013