Elulood ja memuaarid - Arvustus.com arvustused

“Ma arvan, et selline raamat lihtsalt tuleb igal eestlasel läbi lugeda. Nii tarkadelt inimestel on palju õppida.”

“See raamat on osa H. Valgu mainekujundustööst. Eelkirjutanu väide, et Heinz Valk oleks suurmees, on lapsik liialdus. Ta on omamoodi tubli mees küll, aga ei ole mõttehiiglane. Ja üldse on tema kuju pigem meediatoodang.

Praeguses meediamaastikus on iseenda promomine muutunud mainekujundustööks, mille eesmärgiks on püüda sokutada end ajalooannaalidesse. Loeb ka tutvuste ringkond, selle kaudu langeb autasusid jne. Meedia ja tutvuskond määravad paljus ka suure (suurelt jaolt naiivse, pealiskaudse) publiku suhtumise: mainekujundusega luuakse kunstlikult kangelasi samamoodi nagu reklaamiga pannakse inimesi ostma teatud kaupu.

See käib ka laulva revolutsiooni kohta, millest osavõtjad katsuvad endast teha kangelasi. Aga tasub tähele panna tõesti tähtsa tegelase Marju Lauristini seisukohta, mille ta ütles hiljuti välja ETV saates "Kahekõne" oma juubeli paiku: vabaks ei tee laulmine, vaid poliitika, laulev revolutsioon on välismeediast meile levinud kujund ja kas toimunut võib just revolutsiooniks nimetada, on ka kahtlane.

Ühe lause ("ükskord me võidame niikuinii") muutumine lööklauseks koos Valgu mõningase muu sebimisega laulva revolutsiooni ajal ei ole see, miks Valk peaks kuuluma esimese suurusjärgu tähtede hulka Eesti ajaloos või kultuuris. Ta jääb kultuurilukku tubli naljamehena, karikaturistina. Ja ordenid või isa-tiitlid ei muuda siin midagi.

Raamat on hea keskmine, kui maha arvata teatav väike piinlikkustunne teatud kohtade lugemisel.”

“Lugema asusun eelarvamusega kuid Diana elu on siiski nii kaasahaarav olnud kõige oma seinast seina emotsionaalsuse, karisma, seikluste ja elukäikudega. Raamatu asusus ja siirus on hinnatavamaid omadusi. Miski ei tundunud võlts. Rakke osa jääb küsitavaks, sest sellises tavakeele stiilis oleks Diana ka ise suutnud oma raamatu sisu kirja panna. ”